“Kuna Brüsselist on tänu odavlennufirmadele väga mugav ja odav reisida, siis käin tihti nädalavahetustel oma akusid laadimas mõnes põnevas Euroopa piirkonnas. Kui on pikem puhkus, siis jõuan ka kaugemalegi, et oma lipukollektsiooni täiendada,” ütleb Ohmygossip.ee’le Sotsiaaldemokraatide ridades Riigikokku kandideeriv Henri Kaselo. Räägime Kaselo’ga üksikisiku ja riigi heaolust, majandusest, poliitikast ja paljust muust!

Mida saab üksikisik teha, et oma majanduslikku heaolu suurendada? Mida peaks ettevõtjad oma tegevuses ja suhtumises muutma? Milliseid samme peaks riik ette võtma?
Oleneb täiesti inimesest. Mulle tundub, et Eesti Vabariigis läheb paremini neil, kes on ettevõtlikud ning leidnud selle, mis neid teistest eristab. Mõistagi peab edukas tööandja ja hästitasustatud töötaja kohanema uute olukordadega ning ennast pidevalt täiendama. Eesti ettevõtjad peaksid sarnaselt riigiga enam väärtustama inimest, kes on meie majanduse ja ühiskonna aluseks. Kui ettevõtja maksab oma töötajatele väärikat palka, siis on ka töötulemus parem ning tööandjale ollakse lojaalsemad. Meie ettevõtjad tahavad nt võrreldes Lääne-Euroopa ettevõtjatega liiga kiirelt rikkaks saada ning ei vaata kaugemale. See on meie üleminekuühiskonna häda igas valdkonnas, et mõeldakse “üks päev korraga” ning ei seata piisavalt pikaajalisi eesmärke. Riik peaks raskel ajal oma ettevõtjaid toetama nt läbi investeeringute ja madalama sotsiaalmaksu näol ning paremal ajal koguma reserve.

Mida toovad lähiaastad nii Eesti kui maailma majandusele? Mida teie ennustate – kes tulevad kriisist võitjate, kes kaotajatena välja?
Usun, et lähiaastad toovad maailma majandusele teatud tõusu, kuid mõistagi on selles oma võitjad ja kaotajad. Viimaste hulka kuuluvad ennekõike majanduslike sanktsioonide all vaevlev Vene Föderatsioon ja nendega suuremates majanduslikes sidemetes olevad riigid nagu Valgevene, Soome, Armeenia jt. Mõistagi mõjutab Soome kehv majanduslik olukord ka Eestit, kuna meie majanduslikud sidemed on väga põimunud. Seetõttu on oluline, et Eesti mitmekesistaks oma kaubanduspartnereid ja vaataks rohkem Aasia suunas, näiteks Taiwan või Lõuna-Korea, mis on meie jaoks piisavalt suured ja maksejõulised turud. Oluline on märkida, et Euroopa Liidul ja Lõuna-Koreal on sõlmitud ka vabakaubanduslepe.

Kui me suudame targalt talitada ning panustada enam ka meie inimestesse, siis ma usun, et lähiaastatega läheb Eestis majanduslik olukord siiski paremaks. Tänu majanduskriisile on Eesti ettevõtjad juba praegu hakanud rohkem panustama ekspordile eesotsas meie arenenud puidutööstusega, mistõttu on kaubandusbilansi puudujääk vähenenud – enam ei loodeta pelgalt väikesele koduturule ja otsitakse aktiivsemalt uusi turge. Rääkides aga võitjatest maailmas, siis sinna hulka kuulub kindlasti USA, kelle majandus näitab olulisi paranemise märke – suur osa maailma majanduses käib ju endiselt dollarites ning neil on privileeg vajadusel oma rahatähti kasvõi juurde trükkida, kartmata suurt inflatsiooni.

Euroopa Liidul läheb minu arvates pikemas perspektiivis tervikuna keskpäraselt. Ainult mõne Põhja- või Kesk-Euroopa (sh Saksamaa) liikmesriigi tublist panusest paraku ei piisa, et ELi majandusel läheks tervikuna paremini. Lõuna-Euroopa peab põhjale järgi jõudma ja seda ennekõike riigi targas majandamises. Olen päri kreeklastega, et ainult kärpimine kärpimise pärast pole õige, kuid me ei saa lubada ka jätkusuutmatut poliitikat, kus elatakse üle oma võimete ning raha kasutamine ei loo reaalselt mingit lisandväärtust.

Millised on teie uusaastalubadused – endale, perele, riigile?
Olla ikka tublim ja tegusam. Kui rahvas annab 1. märtsil piisava toetuse, siis viia ellu inimesest hoolivat poliitikat, et tagada meie ühiskonna jätkusuutlik areng.

Kes on Eestis ja kes on maailmamastaabis teile nii äri- kui poliittasandil eeskujudeks?
Eestist on mulle suurimateks eeskujudeks kaks tugevat ja tarka naispoliitikut, kelle rolli Eesti lähiajaloos on kindlasti raske üle hinnata ning kelle heaks on olnud mul au töötada – Siiri Oviir ja Marju Lauristin. Nende süda on õigel kohal ehk nad peavad oluliseks hoolimist ka ühiskonna kõige nõrgematest. Eesti on liiga väike, et viljeleda parempoolset džungliseadust, kus vaid tugevam jääb ellu.

Äritasandil meeldib mulle kõige enam Indrek Neivelt, kelle käsitluste kohaselt peab ettevõtja olema sotsiaalselt vastutustundlik. Samuti on sümpaatne Peeter Rebane, kes julgeb olla tema ise ja mõelda ebaeestlastlikult suuremalt.

Maailmamastaabis on minu eeskujuks USA endine diplomaat ja välisminister Henri Kissinger, kes pidas oluliseks erinevate jõudude tasakaalu. Väga sümpaatne on ka soomerootslasest kaitseminister Carl Haglund, kes toetab Soome liitumist NATOga ning kes Euroopa Parlamendi liikmena tegi märkimisväärselt edukat tööd.

Mis on parim investeering, mida olete teinud? Millesse, kuhu soovitaksite teie investeerida?
Senine parim investeering on olnud minu aeg kodanikuühiskonna ühendustesse, mis on oluliselt avardanud minu silmaringi. Olen oma tööga saanud aidata väga mitmesuguseid inimesi ja seda erineval moel.

Kindlasti soovitan inimestel investeerida haridusse ning pensionifondi asemel pigem kinnisvarasse.

Keda peate kõige tugevamateks poliitikuteks Eestis?
Eelnevalt juba mainitud prof. Marju Lauristin ja Siiri Oviir, viimane pole enam küll päevapoliitikas aktiivne, kuid seisab endiselt hea soolise võrdõiguslikkuse eest läbi Eesti Naisliidu.

Mis teid enim vihastab meie poliitilise elu juures? Ja mis rõõmustab?
Mind häirib enim üksteisele ärategemise vajadus, mille varjus unustatakse, miks üldse poliitikasse on tuldud – selleks, et anda oma panus ühiskonna arenguks. Pean tunnistama, et kui olin ühe poliitilise noorteorganisatsiooni juht, siis ka mina ei olnud sellest süüst päris puhas. Nüüd, kui olen olnud aastaid eemal Eesti poliitika kaevikusõjast, olen aru saanud, et oleme poliitikas liiga isiklikuks läinud. Mõistagi on poliitiline debatt igati tervitav, kuid see peab jääma lugupidavaks.

Rõõmustab aga jällegi see, et poliitikasse on tulnud ja tulemas peale uus põlvkond inimesi, kes on senisest enam riigimehelikumad. See näitab, et nii öelda ’’bojaarlik kolhoosiesimeeste poliitiline kultuur’’, kus poliitik pidas ennast kõige tähtsamaks, on taandumas.

Kui tähtis on teie jaoks tervis? Kas näiteks lause “ma pole aastaid puhkust välja võtnud” on asi millega uhkustada või näitab see pigem hoolimatust enda suhtes? Kuidas teie ennast “laete”?
Tervis on inimese kõige kallim vara ning mõistagi on see ka mulle väga tähtis. Käin jõudumööda spordiklubis kuid eelistan pigem oma kodupargis joosta.

Kuna Brüsselist on tänu odavlennufirmadele väga mugav ja odav reisida, siis käin tihti nädalavahetustel oma akusid laadimas mõnes põnevas Euroopa piirkonnas. Kui on pikem puhkus, siis jõuan ka kaugemalegi, et oma lipukollektsiooni täiendada. Nimelt kogun ma lippe.