“Ma ei tea, mis sunnib inimesi poliitikasse minema, aga mulle tähendab see meeleheitlikku soovi, et meie, vanema põlvkonna jäljed läheksid siin Eestimaa paesel pinnasel edasi. Unistust, et meie lapsed räägiksid eesti keeles ning sünnitaksid lapsi, kellest kasvaksid oma maad armastavad eestlased,” räägib Soomes töötav ning Eesti Konservatiivne Rahvaerakonna nimekirjas Riigikokku kandideeriv kiirabiarst Mare Liiger Ohmygossip.ee’le.

Mare Liiger, kus ja kuidas veetsite oma jõulupühad ja võtsite vastu selle aasta?
Eks pea kõik pagulased üritavad oma jõulupühad veeta pere keskel ja kodumaal. Nii minagi. Meil on väga ühtehoidev pere. Lõpetasin töö, abikaasa tuli mulle Kouvolasse järele ja jõululaupäeva varahommikul suundusime kodumaal oma traditsioonilisele kalmisturetkele. Sedapuhku said küünlad ostetud Soomes, sest need on siin palju soodsama hinnaga. Tütar valmistas eksootilist salatit ning küpsetas, minule jäid traditsioonilised road. Nii me olimegi kõik koos — jagasime kingitusi, kallistasime kõvasti ja nautisime head paremat.

Jõulude järgselt olin kaks päeva tööl, sõitsime koos abikaasaga, kellel oli puhkus ja siis tagasi kodumaale. Uue aasta võtsime vastu maal koos abikaasa, meie kutsa Santa ja võikollase kassihärra Kikiga.

Millised soovid on teil alanud aastaks?
Minu ees on kaks teed. Esimene on seotud praeguse töökohaga ja siin ei ole palju soovida. Olen ennast tõestanud ja suureks üllatuseks osakondades ka armastatud tohter. Mitte ükski osakond ei loobunud minu teenetest, kuigi soovijaid samale töökohale oli teisigi k.a soomlane. Kõik olid minuga väga rahul ja see soe tunnustus on midagi, mis teeb väga, väga õnnelikuks. Kui üldse midagi soovida, siis ehk virka ametikoht ja see tähendab otsest töösuhet kohaliku omavalitsusega, mitte läbi vahendusfirma. Sinna läheb aga aega.

Teine tee on seotud kodumaaga. Ei, mitte enam meditsiiniga vaid pigem sooviga muuta kodumaal inimeste elu elamisväärsemaks. Seda vaid juhul kui inimesed tegelikult sooviksid mind riigikogus näha. Ei mingeid häälte ülekandmise trikke. Soov on peavõimatu. Tulen oma rahva teenriks vaid siis ja ainult siis kui inimesed seda soovivad ehk siis kui ma saan isikumandaadi. Mitte hüvitisi korjama või istungitelt puuduma vaid oma inimesi teenima. Tean, et see on äärmiselt ebatõenäoline. Valik on rahva käes.

1. märtsil on riigikogu valimised, kuhu ka teie kandideerite. Ehk räägite sellest pisut lähemalt?
Jah, kandideerin. Miks EKRE? Viimaste aastakümnete jooksul on kodumaal olnud üks vara, mida võib loopida paremale ja vasakule – see on inimvara, meie inimesed. Nüüd on veidike kitsas käes, aga ikka pole see meie poliitilisele aristokraatiale probleem. Järjest enam deklareeritakse, et hakkame siis inimesi sisse tooma idast ja lõunast. Toome sisse lihtööjõudu, ajusid, spetsialiste. Õige, kapitalil ei ole ju isamaad. Mida kõike me saame sisse tuua – autosid, maju, uusi tehnoloogiaid, lihttöölisi, spetsialiste, ajusid jne. Sisse tuua ei saa ainult eesti keelt ja Eesti kultuuri. See pisike killuke siin Läänemere kallastel on maailmas ainuke paik kus on meie isamaa, päris meie kodu. Ja nüüd loobitakse meie inimesi — töötuid või palgavaeseid, üle kogu maailma ja sülitakse veel järele — lodevuspagulased. Seda kõrvalt vaadata ei olnud enam võimalik. Ma ei tea, mis sunnib inimesi poliitikasse minema, aga mulle tähendab see meeleheitlikku soovi, et meie, vanema põlvkonna jäljed läheksid siin Eestimaa paesel pinnasel edasi. Unistust, et meie lapsed räägiksid eesti keeles ning sünnitaksid lapsi, kellest kasvaksid oma maad armastavad eestlased. Me ei ole vaenukiskujad. Meie maale on teretulnud need, kes soovivad jagada meie keelt, väärtusi, rõõme ja muresid, aga enamus meist ei soovi lahustuda multikulti söövitavas leelises.

Need on põhjused, miks ma EKRE nimekirjas kandideerin. Olen esinumber kesklinnas, Pirital ja Lasnamäel.

Kas jätkate töötamist Soomes, või olete Eestis tagasi?
Praegu olen tööl Soomes ja parlamendi valimiste järel vaatame, mida rahvas otsustab. Vanasse kaevu ma ei sülita, aga broilerit või parti ka ei mängi. Vox populi, vox Dei.

Mida meeldivat ja ka ebameeldivat meenutaksite eelmisest aastast?
Äärmiselt meeldivad olid viimased kuud tööl. Õnnestus praktiliselt haua veerelt tagasi tuua vanaproua. Möllasime terve osakonnaga päevad ja ööd. Vahetult enne jõule läks proua koju. Enne tuli ta ratastooliga minu juurde, pistis oma kõhetu käe pihku ja ütles: ” Aitäh, et annate mulle veel ühe suve!”. Mul ja õdedel tulid pisarad silma. Seal ta istus, eakas, palju raskeid kroonilisi haigusi, liikumispuudega. Ometigi särasid proua silmad teadmises, et kinkisime talle lootuse näha veel üht suve.

Äärmiselt kaunid on viimased nädalad kui tulen osakonda ja näen õnnelikke õdede ja patsientide nägusid, tänulikkust. Kui palju soojust võib olla soomlaste hinges nende vastu, kes tahavad neid mõista, tunnustada, respekteerida.

Kõige ebameeldivamad hetked olid möödunud aasta alguses, ilmselt minu elu kõige ebameeldivamad. Esimene oli siis kui ma läksin PERH-i personaliosakonda oma paberitele järele. Sain siis need kätte ja olin lahkumas, kui ametnik tagasi hõikas, et üks dokument on veel. Proua hoidis minu magistri diplomi koopiat kahe näpuga hästi äärest, nägu äärmist jälkust väljendav nagu hoiaks käes väljaheidetega määritud tualettpaberit ning poetas selle mulle eemalt maha. Uhh, seda nägu nägin ma pärast korduvalt unes ja ärkasin alati külma higiga kaetult.

Teine, ülimalt valus elamus, oli Jaanuaris kui üritasin meeleheitlikult ennast kodumaal kasulikuks teha. Kuna Tallinn oli mulle ohtralt koolitajana tunnustust jaganud, siis ületasin vastikustunde ja saatsin abilinnapeale meili ning küsisin tööd koolitajana. Üllatuseks ta vastas ja kutsus vastuvõtule. Nii ma siis palusingi, et saaksin Tallinna linnale koolitajaks, olin nõus õpetama kõiki linna lasteasutuste töötajaid, lapsi, omavalitsustöötajaid, aga püsilepinguga ja naeruväärselt madala palga eest, et teenida oma perele leib lauale. Abilinnapea ütles mulle ära. Ta kiitis meie projekte, aga ei mingit püsitööd. Vaid projektipõhiselt võiksin teha nii palju kui vaja. Julgesin piiksatada, et projekt ei too koolitajale leiba lauale. Ta nõustus, aga lisas, et midagi muud ta ei paku. “Milleks selline melodraama?” -küsis ta nõutult. Lahkusin kabinetist ja tunne oli selline nagu võiks olla inimesel, kes ärkab kirstus, mis on hauda lastud ja esimesed labidatäied mulda rabisevad kirstu kaanele. Sa karjud, karjud, aga üha uued ja uued mullakogused mürtsatavad su peale. See oli hetk kui tegelikult mõistsin, et mind küüditataksegi minema. Olen üleliigne inimene oma kodumaal. Kui palju on samasuguse saatusega inimesi siin Soomes….. mugavuspagulased.

Kas teil on veel midagi südamel, mida sooviksite ära öelda?
Inimesed, palun, palun ärge olge orjad! Ajage ometigi selg sirgu.