OHMYGOSSIP — “On olemas kaks maailma: Üks eksisteerib iseenesest – reaalne maailm, mille konstateerimiseks pole rääkida vajagi. Teine on kunstimaailm. Temast peab rääkima, sest kui me temast ei räägi, lakkab ta olemast.” (Oscar Wilde)
Ma põgenen iga päev – enda ja erinevate probleemide eest. Iga päevaga olen leidnud uusi pimedaid nurki, kus ennast varjata, paremaid vabandusi endale ning soojendanud suuremaid lootusi tulevikuks. Aga mis saab siis, kui peidukohad on juba kõigile teada ning uusi nurgataguseid enam ei leia – mida teha, kui oled omadega ummikus, kui tunned, et oled läbipõlenud ning lootused tunduvad tuhandeks killuks purunenud?
Mina ei tea. Ma olen aastaid elanud unistustemullis – kogu mu maailm on ehitatud sellele, mis saab tulevikus… ma ei oska elada täna ja praegu. Mul puudub isiklik elu ja julgus selle elamiseks. Ma olen kui vang oma enda täitumata unistuste lõksus. Miks? Tõenäoliselt sellepärast, et ma unistan suurelt ja enamus inimeste, võib-olla isegi kõigi, arvates ebareaalselt. Ma olen alati unistanud võimatut – unistan praegugi. Ma ei oska tulla maapeale ja tõenäoliselt sellepärast, et maa peal on minu jaoks külm, igav ja trööstitu. Mulle meeldib mõelda, et inimesed on head. Kas nad on? Ma arvan et on, aga nende teod on tihti õelad ja täis parastust.
Ma tahan ära – ma olen terve elu tahtnud ära. Ma olen läinud, aga olen taas tagasi tulnud. Olen läinud ja tulnud vabast tahtest, vabana, ise langetanud ning vastu võtnud otsuseid. Täna see enam nii ei ole, aga soov on jäänud, mälestus piiritust vabadusest on jäänud. Täna on see asendunud unistusega, mõttega ja mõtetega – täna ma lähen aga teistmoodi – üksi ja oma mõtetes.
Kuid teate, mis on hea?!! Käidud saab mõlemat moodi – päriselt ja mängult, mängult ja päriselt. Tihti ei ole võimalik enam vahet teha, mis on päriselt ja mis on mängult. Ja las nii jääbki – unistused on nagu loits – kui nad päriselt ei täitu, siis täituvad mängult ja iial ei tea, millal mängult muutub päriseks! :D