“Kuulujutte ja terveid vandenõuteooriaid on väga palju ja erinevaid. Mõned inimesed teavadki ainult kuulujutte. Mis puudutab keelatud kaupa, siis elas aastaid nii ajalehelugudes kui hiljem raamatutes teooria, et vahetult enne laeva väljumist sõitsid sadamasse ja viimaste autodena laeva kaks veoautot vilkuritega sõjaväekonvoi saatel,” avab Einar Ellermaa oma värske raamatu “Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku” tagamaid.

Einar Ellermaa, te kirjutasite koos Inge Pitsneriga Estonia parvlaeva hukust raamatu. Millest raamat räägib täpsemalt?
Selle raamatu pealkiri on “Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku”. Pealkiri annab vihje, et see on inimestest, keda laevaõnnetus lähedalt puudutas. Neist, kes olid laevas ja imekombel pääsesid, ning neist, kelle lähedased jäid laeva. Me rääkisime nendega 20 aasta tagusest ajast ja sellest, kuidas nad hilisemas elus hakkama on saanud. Kuna me raamatu tegemise ajal avastasime, et need, keda õnnetus otseselt ei puudutanud, teavad 20 aasta tagusest suurõnnetusest väga vähe, lisasime raamatusse ka peatüki sündmuste kulust sel ööl laevas ja päästetöödest. Samuti saavad sõna rahvusvahelise uurimiskomisjoni esimees Uno Laur, tollane keskkriminaalpolitsei uurimisgrupi juht Priit Männik ning kaks psühholoogi, Maire Riis ja Tiiu Meres, kelle töö oli šokis ja leinas kannatanuid aidata. Oma tööst hingehoidjana räägib Sakarias Jaan Leppik, kes siis oli noor Kaarli kiriku diakon ning sattus täiesti mõõtmatu mure ja leina keskele hukkunute lähedasi toetama. Viimati nimetatud peatükkidega tahtsime anda raamatule n-ö laiema plaani, millise jälje see õnnetus Eesti ühiskonnas jättis ja kuidas üldse tulla toime leinaga.

Kuna Estonia hukuga seonduv on siiani selgusetu, siis käivad spekulatsioonid laeva põhjalaskmise teemal, sest laeval olla veetud keelatud kaupa. Kas neil kuulujuttudel võib olla ka mingisugust alust?
Kuulujutte ja terveid vandenõuteooriaid on väga palju ja erinevaid. Mõned inimesed teavadki ainult kuulujutte. Mis puudutab keelatud kaupa, siis elas aastaid nii ajalehelugudes kui hiljem raamatutes teooria, et vahetult enne laeva väljumist sõitsid sadamasse ja viimaste autodena laeva kaks veoautot vilkuritega sõjaväekonvoi saatel. Sellepärast olevat laev ka veerand tundi hiljem sadamast väljunud. Me leidsime inimese, kes sõitis oma autoga esimeste seas laeva, aga kuna tal polnud ametiauto juhtimiseks volitust, kästi tal maale tagasi tagurdada. Kogu laeva laadimise aja seisis selle auto neljane seltskond visiiri kõrval ja üritas ikkagi end laeva rääkida. Nad nägid kõiki, kes laeva sõitsid ja nägid, et mitte mingeid veaoautosid sinna lõpus ei sõitnud ja polnud ka ühtegi sõjaväelast. Hiljem nad ikka väga imestasid, kuidas ajakirjandus võib niimoodi valetada. Sedasama, et sõjaväekonvoid ega veoautosid lõpus ei tulnud, teavad ka sadama ja laeva töötajad. Ka see, et laev veerand tundi hiljem välja sõitis, oli täiesti tavaline. Ning laeva ninas üldse ei olnudki veoautosid, olid ainult sõiduautod, ja viimasena sõitis laevale triatleetide buss, kust pääsesid Ain-Alar Juhanson ja Anti Arak. Ka nende lood on raamatus.

Üks Estoniaga seotud teema on tõesti sõjatehnika vedu. Kümme aastat pärast katastroofi rääkis Rootsi tolliametnik Lennart Henriksson televisioonis, et Estonial veeti 14. ja 20. septembril strateegilist kaupa, mis ei läbinud tollikontrolli. Aga see on ka kõik. See tehnika ei olnud veoautodes, vaid ühes kaubikus ja Volvo pagasiruumis. Mõlemal korral vaatas tolliametnik autodesse sisse, et mis kaup see on, ja nägi, et see oli sõjaväeelektroonika. Sellele järgnenud uurimine tuvastas, et vedu korraldas Rootsi kaitsevägi. Arvatavasti sahkerdasid Vene sõjaväeohvitserid vahendajate kaudu midagi Rootsi, aga see oli enne Estonia uppumist ja pealegi ei vii elektroonika laeva põhja. Ka uurimiskomisjon jõudis järeldusele, et lastil polnud laevaõnnetusega mingit seost. Nii et mis iganes strateegiline kaup seal ka oli ja millal seda veeti, ei ajanud see laeva põhja ning ilmselt teadsid sellest ainult ostja ja müüja ja mitte meeskond. Neile, kes aastaid on uskunud, et vesi tuli laeva kere all olevast pommiaugust ja kõigepealt autoteki alla, võib öelda, et tõsise kreeni tekkides oli masinaruumis süsteemimehaanik Henrik Sillaste. See ruum asus autoteki all ja oli sel ajal absoluutselt kuiv. Ja see ka, et kui vesi tuleb laeva nina alaosas olevast august, siis laev jääb püsti ja hakkab vajuma nina ees. Estoniale tuli vesi autoteki kaudu laia keskosasse ja seetõttu vajus laev kiiresti küljeli.

Kui kaua raamatu kirjutamine aega võttis?
Võib öelda, et pool aastat. Kogu jaanuarikuu lugesin kõike, mis selle kurva sündmuse kohta on seni kirjutatud, ja tegime plaane. Veebruari alguses kirjutasin esimese loo ja juuni lõpus oli enamus raamatust valmis. Juulis kirjutasin veel ühe pika peatüki.

Kuidas te ise meenutate Estonia huku päeva 20 aastat tagasi?
Muidugi on see mul selgelt meeles. Oli päikesepaisteline ilm ja kõnniteed olid täis oksi öisest tormist. Otsustasin enne tööleminekut minna kohvikusse ja seal raadio mängis… Mäletan, et ma ei suutnud seda uskuda. Nii nagu tunnistab ka enamus raamatus oma loo rääkinud inimesi: nad ei suutnud algul seda uskuda.

Kui mahukas raamat on, selle tiraaž ning millistest müügikohtadest seda osta saab?
Raamat on 200-leheküljeline ja seda on seni trükitud 2500 eksemplari, mida kahjuks kaks nädalat on müüdud vaid suurtes linnades, põhiliselt Tallinnas ja Tartus. Nüüd peaks raamat jõudma ka neisse linnadesse, kus spetsiaalseid raamatumüügikettide poode ei ole.

Millised on olnud vastukajad Kaika Laine ehk Laine Rohti raamatule, mille kirjutasite eelnevalt?
Mina ei ole negatiivset vastukaja kuulnud, aga ega mulle keegi tule otse ütlema ka, et viletsa raamatu kirjutasid. Meile oli väga oluline, et lugejad võtsid “Kaika Laine inimesed” hästi vastu ja et sellest oktoobri lõpus ilmunud raamatust sai kahe kuuga eelmise aasta kõige müüdum biograafia. Kuigi see tegelikult ei ole klassikaline biograafia, aga nii me just tahtsimegi vaadelda Lainet läbi erinevate inimeste silmade ja mälupiltide.

Kellest või millest räägib teie järgmine raamat?
Järgmine raamat on palju kergema sisuga.