Septembrikuus andis Cambridge’i ja North Carolina ülikooli filosoofiaprofessor Simon Blackburn, kes on tänu oma poolpopulariseerivatele raamatutele viimastel aastatel laialt tuntuks saanud, Tartu Ülikoolis loenguid Gottlob Frege teoreetilise filosoofia loengute sarjas.

Millised oleks paari lausega kokku võttes teie loengukava «Mõistus ja esitus» juhtmõtted?
Mulle pakub väga huvi viis, kuidas filosoofid kaasaegsetes dialoogides tõde otsivad. Mõnikord kutsutakse seda pragmatismiks, mida seostatakse Richard Rorty’ga, kes oli minu vaadete tõele ja esitusele vastane. Minu arvates oli vale näha keelt kui faktide esitajat. Samas tahab üks tema järgijatest, Robert Brandom, taastada hoopis keele esitusviisi.

Näiteks mõeldes fundamentaalsetele asjadele, mida me sellega teeme: segame vahele, muudame inimeste meelt, mõjutame ja suuname käitumist, kritiseerime üksteist… Need on asjad, mida pragmatistid tavaliselt ei rõhuta. Brandomi projekti juures on huvitav see, et ta üritab pragmatistide juttu ühendada esitusviiside analüüsiga. Ma ei arva, et ta selles just väga edukas on, aga minu loengud rääkisidki tema ettevõtmisest ja sellest, kas selles ka edu on.

Paljusid teie filosoofilisi seisukohti nimetatakse uus-hume’ilikeks. Kuidas on lood ajalooliste ja kaasaegsete filosoofide mõtete kasutamisega teie enda töös?
Ma olen ilma häbenemata ajaloo poolel. Ma usun, et me peame nägema pilti minevikust, vastasel juhul oleme lihtsalt määratud kordama nende tehtud vigu või leiutama nende tehtud jalgrattaid. Kui ka kaasaegses teoorias alustada kohe Wittgensteini või Keynes’iga ning Hume ja Kant tähelepanuta jätta, siis jääb väga paljust ilma.

Muidugi on väga lihtne uskuda, et see, kuidas me praegu üldiselt mõtleme, on ainus ja õige viis, aga ajaloolistelt kirjutajatelt on meil palju õppida. Kuulus 20. sajandi filosoof Collingwood ütles isegi, et absoluutselt kõik on seotud ajalooga. Sest filosoofilisi eeldusi ei saavat üldse vaadata omas ajas, vaid ainult tagantjärele. Ma loodan, et selle koha peal ta eksis, sest mina usun nii filosoofiasse kui ka ajaloosse.

Mil määral ja kuidas täpselt siis ajalugu otseselt teie töös rolli mängib?
Siin tuleb teha vahet ajaloost mõjutatud analüütilise filosoofia ja ideede ajaloo vahel. Ideede ajalugu on minu jaoks segu arhiividest, mõjutustest, kirjutaja vaatamisest tema enda ajastu ja oponentide kontekstis. Mind see väga ei huvita. Mind huvitab see filosoofia, mida ta on kirja pannud, aga mitte detailid selle kohta, miks ta seda kirjutas. Nii et ajaloolane kui selline ma küll pole.

Ja milline on täpselt Hume’i mõju teile?
David Hume on kahtlemata suurepärane empiirik. Ma õppisin juba oma kooliajal mõtlema temast kui materialistist, filosoofist, kes tahab inimloomuse ja ülejäänud looduse ühendada. Ja näha, kuidas meie mõistus töötab, võrreldes loomade omaga. Loomadel on ju omandatud harjumused ja nad õpivad kogemustest nagu meiegi.

18. sajandil oli selline mõtlemine täiesti radikaalne, sest juba alates Aristotelese aegadest nähti inimesi kas kui Jumala lapsi – peaaegu ingleid ja seetõttu loomadest täiesti erinevad − või kui lihtsalt mõistusest ajendatuid. Ka see mõistus oli müstilist sorti Jumalalt saadud and.

Selle erinevuse tegi Hume aga loomulikult maatasa ja tõi välja palju põhjuseid, miks me oleme loomadega sarnased. Nii et ma arvan, et ta oli väga darwinistlik filosoof juba enne Darwini enda aega.

Oma kodulehel, Pyke’i albumis, kirjutate te, et filosoofia uurib suuri kategooriaid, milles me maailmast mõtleme. Samas ütlesite kohe, et filosoofial pole piire ega kindlat tehnikate nimekirja. Kas sama kehtib ka arusaama kohta, milline on üldse hea filosoofia?
See on keeruline teema. Oskused ja omadused, mida on vaja, et olla näiteks väga hea loogik, on hoopis teised sellest komplektist, mida vajab näiteks hea eetik. Head kirjutised eetikast võivad eeldada, et kirjutaja oskaks mingis mõttes olla ka kirjanduskriitik. Eetik võiks olla tundlik ja fantaasiarikas, samas kui loogikul ei pruugi nendest omadustest mingit kasu olla. Tema peaks pigem õppima matemaatika eri vorme.

Analüütiline filosoof Rudolf Carnap kritiseeris näiteks Heideggeri, et tal on eksiarvamusi keele loogilise kohtlemise mõistmises.

Jah, Heidegger on üks kõige mitmekülgsemaid filosoofe üldse. Tema on see kivi, mille jalalt lähevad lahku analüütiline ja fenomenoloogiline traditsioon. Ma ei saa öelda, et kõik, mida ta ütles, oli jama, aga tema raamatutest on raske leida midagi, mis oleks minu jaoks filosoofiliselt huvitav. Kuigi ma tunnistan, et Heidegger ei olnud lootusetu juhtum, arvan ma ikkagi, et ta oli väga ülehinnatud. Ja see oli kohati ta enda teha, sest tal oli väga aukartustäratav isiksus. Ta võis vabalt öelda, et kui talle ei meeldi Wittgenstein, ei tohi Wittgenstein ka tema õpilastele meeldida või muidu…

Nii et ka Wittgenstein polnud hea filosoof?
Ma ei usu, et ta kombed ja käitumine oli oma õpilastega just kõige parem. Ma arvan, et ta mõjus inimestele üsna hirmuäratavalt. Aga samas annab Wittgenstein meile väga huvitavaid filosoofilisi mõttelõngu. Heideggeri juures ei ole ma seda veel leidnud. Ma ei mõtle temast küll väga halvasti, aga ma arvan, et kirjutas võimalikult segaselt üsna rämpsu.

Kas poleks siis olnud parem kirjutada nii, et lugejad teda mõistaksid?
Heidegger isegi ütles, et filosoofia jaoks on enesetapp olla arusaadav. Ma ei tea, miks, aga võib-olla on see seotud tema teoloogikoolitusega. Teoloogias on ju neid kombeid, mis ütlevad, et sa pead peituma sõnade ja müstilisuse taha. Äkki ta uskus, et kui ta kirjutab sellises keeles, mida keegi ei valda,  ongi tal inimestele just selline mõju, nagu ta ise tahab. Ta tahtis olla eriline.

Milliseid filosoofe te üldse teiste seast esile tõstaksite?
Mulle ei meeldi kedagi teistest paremaks nimetada. Filosoofid, keda mäletatakse, on järelikult millegagi hakkama saanud. Platonil läks väga hästi, ta ergutas kreeklaste meeli tegelema õigluse, eetika ja dogmadega. Talle järgnevad tuntud nimed tegid samuti midagi hästi.

Aristoteles oli suurepärane esimene suur loogik ja ta ütles selle kohta väga palju. Aga ta ei teinud läbi sama arengut nagu Frege. Kumb siis neist suurem on? Ma arvan, et me saame öelda ainult seda, et nad tegelesid eri aegadel eri probleemidega. Leibnitz, Spinoza, Hume, Kant…

Viimase sajandi filosoofidest tooksin ma ikkagi välja Wittgensteini. Ta oli uskumatult läbinägelik ja kirjutas peaaegu hüpnootilise jõuga. Kui tema teoseid lugeda, siis võib sealt minu arvates alati leida midagi olulist.

Mis teeb üldse filosoofist filosoofi, mis teda teistest inimestest eristab?
Mingite kindlate teemade ja küsimuste vastu tuleb üles näidata suurt huvi ja muret. Need kõik on üsna olemusliku sisuga, küsimused meid ümbritseva ja meie peas toimuva kohta. Vanimad sellised küsimused püstitasid Thales ja Parmenides, kes küsisid küsimusi nelja elemendi kohta − mis need täpselt on ja mitu neid ikka on.

Kui sa oled filosoof, peavad need küsimused sind tõesti intrigeerima ja tõsiselt muretsema panema. Vastasel juhul kee
rad ühel hetkel lihtsalt neile selja ja hakkad midagi muud tegema. Vastuseid aga nii ei tule.

Kirjutasite oma Oxfordi filosoofiasõnastikus, et kui küsida ühe probleemi kohta tosinalt filosoofilt lahendust, tuleb neid hoopis 13. Kas filosoofid ei otsigi siis ühte õiget tõde?
Ma arvan, et otsivad küll. Seda on lihtsalt vahel väga raske leida. Trikk on selles, et kui sa oled enda jaoks õige vastuse leidnud, tuleb küsida lisaküsimusi, mida teised sinult küsivad ja neile omakorda vastused leida. Siis saad oma tõde palju edukamalt kaitsta. Kui sul on palju erinevaid vastuseid, viib see vestlust edasi. Tegelikult on kogu eesmärk aga just ühe tõe poole jõuda.

Olete kirjutanud mitmeid raamatuid ka nii-öelda tavainimestele. Mis teid selleks on ajendanud?
Ma olen selle teemaga ettevaatlik. Ma ei tahaks öelda, et need on populariseerivad raamatud. Mitte igatahes selles mõttes, et nurki lõigates asju lihtsamaks teha. Ma proovin inimesi tuua probleemideni, mitte vastupidi. Nii et minu jaoks on need raamatud pigem hariduslikud kui populariseerivad.

Paljud noored ja ka teiste kultuuride esindajad on tänu neile raamatutele leidnud tee filosoofia juurde, nii et ma ei pea häbenema, et kulutan oma aega sellisele tegevusele. Raamatud jõuavad teadusajakirjade artiklitega võrreldes suurema hulga lugejateni ja see annab mulle kui kirjutajale väga palju.

Aga see on raske ja ohtlik töö, sest kui sa lased ennast lõdvaks ning hakkad nurki maha lõikama ja puust ette punaseks tegema, kaotad oma lugejad.

Milliseid väljakutseid te oma filosoofikarjääris veel lähiajal näete?
Ma tahaksin välja anda raamatu pragmatismist ja esitusest. Need on asjad, millest ma pean praegu loenguid. Need mõtted on mul olnud juba pikka aega ja see ongi minu järgmine väljakutse. Praegu on töö kõrvalt raske raamatut kirjutada, kest komisjonid istuvad kukil ja nõuavad tihedalt teadusartikleid. Aga õnneks lähen ma varsti pensionile ja siis saan ometi aega korralikku filosoofiat teha.

Allikas: Tartu Ülikooli Ajakiri, Autor: Merilyn Merisalu