“Vaadakem tõele näkku – me oleme väljasurev rahvus. Igaüks hoolib veel vaid oma pisikesest päästeparvest ja püüab sellel püsida, ehk isegi kuhugi paremasse randa jõuda. Miski muu ei näi kellelegi enam korda minevat,” räägib Harri Kingo Ohmygossip.ee’le.

Harri Kingo, mida põnevat meenutaksite eelmisest ja käesolevast aastast siiani?
Minu aasta on möödunud väga tagasitõmbunult ja omaette. Olen terve oma elu pidanud oma eri ametites ja tegemistes olema pidevalt väga paljude inimeste silma all ja pean tunnistama, et vabanemine sellest sundseisust on olnud mulle suureks kergenduseks. Sageli ei märka me kaasas kantavat koormat enne kui oleme selle seljast maha pannud. Midagi sellist on toimunud ka minuga ning see hea vabaduse tunne ei jätnud mind ka eelmisel aastal.

Mida ma naudin oma elus see on sõltumatus ja võimalus tegeleda vaid sellega, mis mind tõesti huvitab. Ning sama asja teine pool – võimalus jätta oma elust ära ja välja kõik see, mida ma ei vaja, mis on üleliigne, mis mind häirib. Praeguses elus olengi täiesti vaba valima, mida ma teen või mida ma ei tee – pole kedagi ega midagi, kes või mis saaks mind millekski kohustada. Mu eesmärk ongi olnud elada oma elu lihtsaks ja selgeks. See on ka teoks saanud. Alati võib kõik muutuda, aga parem kui nii jääkski.

Kuid tuleb ära öelda ka selle vabaduse teine pool – suur vabadus sunnib väga hoolega mõtlema oma valikute tegeliku väärtuse peale. Mul hakkas hiljuti tiksuma 60. eluaasta ja ma ei saa oma vabaduses olla nagu vasikas esimesel kevadpäeval. Mingit “piirideta vabadust” pole olemas, vabadus loob paratamatult kohustused ja vastutuse. Kuid mis on oluline – need kohustused pole enam mulle väljapoolt peale sunnitud, need on mu ise endale võetud elu raamid. See lubab mul oma kohustusi nautida.

Kuidas möödus suvi?
Suvi möödus raamatut kirjutades. Tegemist on pooleldi kirjandusliku, pooleldi aga haridusliku raamatuga, mis räägib inimkonna arusaamu suuresti mõjutanud isiksustest läbi ajaloo.

Esimene raskus selle raamatuga oli loomulikult vajadus teha valik väga paljude suurmeeste vahel, et keda võtta, keda jätta. Jäid need, kelle mõte, sõna ja tegu on tõepoolest mõjutanud tervet inimkonda. Valisin välja 24 suurmeest.

Kuid see oli probleemide algus. Järgmine ja märksa raskem küsimus oli, kuidas mahutada nende inimkonna suurmeeste mõttepärand ühe raamatu vähestele lehekülgedele? Nende 24 välja valitu ja nende mõistetu ja tehtu kirja panemine nappidele lehekülgedele on tõeliselt keeruline ülesanne.

Hetkel siin vastuseid andes olen pooleli probleemiga, kuidas vähestel lehekülgedel kokku võtta Immanuel Kanti elu ja filosoofiat ja selliselt, et see oleks lugejale selge, lihtne ja loetav. Selleks on vaid üks võimalus – tuleb Kanti pärandit kõigepealt ise teada ja mõista. Mu kirjutamine ongi nagu õppimine suureks ja tähtsaks eksamiks, mis algab päeval, mil esimene lugeja mu raamatu oma lugemislaual lahti teeb.

Õnneks on mul piisavalt aega oma praegu veel tuhmist söetükist briljant lihvida. See pole küll kerge töö, aga vähemaga ei lepi ei mu eneseuhkus, ei mu edevus. Eneseuhkus ja edevus on pahed, aga neid võib ju ka hea asja tegemiseks kasutada. Eks ma olin seda tööd ette võttes hulljulge ja hirm lugeja ees on kusagil eneses paratamatult olemas, kui vapper ma ka väliselt poleks. Kuid teisalt – ise ma endale selle kohustuse võtsin, mul pole kellelegi näpuga näidata.

Et aga mitte kurtma jääda, siis tegelikult on see minu jaoks väga põnev tegemine. Sellise raamatu kirjutamine pakub mulle kahte korraga nii õppimise kui loomise naudingut. Ja nagu öeldud – kohati ka pisut hirmujudinaid.

Millised on plaanid lähemal ajal ja aasta lõpuks?

Plaan on üks – sel aastal oma raamatut kirjutada. See tähendab lugemist, märkmete tegemist, materjali korrastamist, sellele loetava vormi andmist ja siis järgmisel päeval samaga otsast alustamist. Varased hommikud on minu jaoks selleks parim aeg.

Õhtuti on meil abikaasaga aga saanud kombeks minna ja jalutada – just sinna, kuhu jalad viivad. Oleme temaga nii läbi kolanud vist kõik Tallina äärelinnad ja agulid, kuhu ma muidu kunagi ei satuks. Paraku, päeva armutu lühenemine teeb neile õhtustele jalutamistele varsti lõpu. Samas pole midagi mõnusamat kui vihm peksmas vastu akent, kui toas on hubane ja soe.

Suvel mul vedas – selle aasta lühike kuum suvi kestis vaid nädalat paar ja mul õnnestus sel ajal olla Saaremaal. Meri oli hämmastavalt soe – 26 või ka enam kraadi. Kui siin ilm viluks pöörab, eks tuleb sõita mõne lõunamaa mere äärde suve pikendama.

Kas teil on plaanis ka riigikogusse kandideerida kevadel?

Ilmselt on mu selliste ambitsioonide aeg elus läbi. Teisalt ei suuda ma end kuidagi poliitkorrektseks sundida – minu jaoks võrdub poliitkorrektsus suures osas valelikkusega. Ma oskaks seda kunsti, aga need poliitiliselt korrektsed sõnavalemid lihtsalt ei voolaks üle mu huulte.

Ma ei näe ka Eestis erakonda, kes väljendaks mulle lähedasi arusaamu. Seega oleks poliitikasse minek minu jaoks alguses valetamine iseendale, siis aga juba paratamatu valetamine tervele maailmale. Miks ma peaksin oma ainsa elu ja oma järele jäänud aastad nii keeruliseks ja nii häbistavaks elama!?

Mida teie arvate sellest, et vabariigi valitsus lubab avalikult alkoholi tarbida ja Tallinna linnavõimud keelavad avaliku tarbimise ära?

Riik on alkoholiga kaubeldes nagu rumal kiirlaenust elada üritav nooruk, kes rõõmustab paksu rahapaki üle peos, kuid kes ei mõtle, et kogu see kiire ja kerge raha tuleb tal endal tohutu protsendiga hiljem tagasi maksta. Alkoholist teenitud tulud laekuvad kohe ja on väljendatud eelarve täitmise numbrites. Alkoholist tekkivad kahjud pole nii otse nähtavad, need hajuvad mööda riigieelarvet, jaotuvad paljude eelarveridade vahel ning lükkuvad määramatusse tulevikku. Tänase nolgist jooja tervis on veel korras, ta veel jaksab, ta saab toime. Tema hädad algavad aastate pärast, kuid kaaluvad oma kulukusega siis paljukordselt üles selle pisku raha, mis ta joomisega riigile sisse tõi.

Tänane poliitik teab – selleks ajaks, kui tänane alkoraha pöördub vääramatult ühiskonnale kahjudeks, teeb poliitikat juba keegi teine. Tema ise personaalselt ei vastuta alles aastate pärast saabuvate sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgede eest, mida see kiire raha riigile toob. Mida poliitikul muretseda tänase laenu pärast, kui tagasi hakkab seda maksma keegi teine ja alles aastakümnete pärast?

Mis teid enim rõõmustab ja mis kurvastab praeguse elu ja valitsuse poliitika juures?

Ma olen juba liiga liiga palju seda poliitikat nii ajakirjaniku kui tavainimesena seest ja pealtpoolt näinud, et veel millegi sellise üle nagu poliitika kas kurvastada või rõõmustada. Olen lihtsalt realist ja vaatan, kuidas asjad on. Meie seis on aga nutune – meil pole juhtideks piisavalt karismaatilisi, tarku ning tegusaid isiksusi, kes võiks meie vaiksesse mandumisse ja hääbumisse otsustavat pööret tuua.

Vaadakem tõele näkku – me oleme väljasurev rahvus. Näib, rahvusena ka oma surmaga iseendis leppinud. Igaüks hoolib veel vaid oma pisikesest päästeparvest ja püüab sellel püsida, ehk isegi kuhugi paremasse
randa jõuda. Miski muu ei näi kellelegi enam korda minevat.

Laulus me lendame kui üks mesilaspere mesipuu poole, reaalses elus lendab igaüks omas suunas. Seda teed sinna meie kõigi mesipuu poole ei oska meile juhatada keegi.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Kui Mahatma Gandhile tehti ettepanek kirjutada Inimese Õiguste Deklaratsioon, ta keeldus. Tema põhjendus oli: “Me ei vaja seda. Me vajame tegelikult Inimese Kohustuste Deklaratsiooni.” Meie kasvavas kaoses jääb mul üle vaid tema sõnu korrata. Aga ma olen seda korrates vist hiljaks jäänud. See on südamel.