Lavastaja, näitleja ja kahe lapse Mirjami (18) ja Alfredi (16) isa Roman Baskin püüab igal vabal hetkel Hiiumaale põheneda, kus tal on Kõpus suvemaja. “Eelmisel aastal löödi mind hiidlaseks,” ütleb mees uhkelt. Roman Baskin on teinud tööd pea kõigis Eesti teatrites. Ta on olnud osaline nii Vanalinnastuudio sünni kui surma juures. Mänginud oma isa Eino Baskini lavastustes ja olnud lavastajaks oma ema Ita Everile.
Tulite hiljuti kuuajaliselt reisilt Austraaliast. Millega see reis oli seotud?
Mängisime Ain Lutsepaga Austraalias kuu aega Mart Kivastiku “Sõdurit” (Roman Baskin mängib lavastuses NKVD uurijat, Ain Lutsepp aga kindralit, kellena on sisuliselt kujutatud Laidoneri – M.B.). Pärast seda sai veel kaks nädalat Uus-Meremaal ringi käia ja puhata, nii et kokku kestis reis poolteist kuud. Mängisime kuues linnas, alustasime läänest. Põhiliselt olid etendusi vaatamas sealsed eestlased, kuigi oli ka eesti keelt mitteoskavaid inimesi, kes tulid pärast ütlema, et laval toimuv oli jälgitav ja mõistetav ka keelt tundmata. Seda oli väga meeldiv kuulda. Palju oli noori, just neid, kes on Eestist läinud ja õpivad või töötavad seal. Eelmisel aastal käisime “Sõduriga” Ameerikas, aastaid tagasi tiirutasime lavastusega “Emigrandid“ paljudes riikides. Nii et peaaegu nagu rahvusvahelised näitlejad! Ja eks laval on meil see partnerlus Ain Lutsepaga klappinud ka.
Kes teie sõite finantseeris?
Seekord välisministeerium, Ameerika reisi kultuuri- ja haridusministeerium.
Näitlejana on teid vist küll ainult kiidetud, lavastustega on olnud nii ja naa.
Varem oli konstruktiivsemat kriitikat kergem lugeda. Nüüd ma ei saa mitte mõhkugi neist targutustest aru – aimad kuskilt tagant, mida öelda tahetakse. Kardan, et paljud kriitikud lihtsalt targutavad üle.
Enamikus teie viimaste aegade lavastustes on mänginud kaasa Epp Eespäev. Mida hindate temas kui näitlejas?
Minu meelest on ta tundliku draamanärviga näitleja. Ta on nagu tugeva sisepõlemismootoriga. Tal võib-olla jääb huumoris, koomikas veidi puudu, kuid dramaatilist närvi on tal rohkem kui küll. Lihtsalt hea näitleja!
Te ei ole temaga ainult lavapartnerid. Olete elukaaslased, arvatavasti ka mõttekaaslased.
Ühest küljest väga, teisest küljest – ta on siiski Tallinna Linnateatri näitleja. Mingi spetsiifika seal teatris on, mida on raske sõnastada. Bernard Shaw ütles, et talle meeldib väga uurida meest ja naist. Mulle ka! Selleks et uurida meest ja naist, peab üks tajuma meest ja teine naist. Need eeldused peavad olema, näitlejal võiksid need olla. Ehk on seal kuskil see vastus peidus: ta on ürgnaiselik näitleja.
Olete oma ema Ita Everit palju kasutanud lavastustes ja filmides (lavastused “Roosad prillid”, “Õuedaam”, “Soome hobune”; telelavastus “Tema majesteet komödiant”; mängufilm “Vana daami visiit”). Mida hindate temas kui näitlejas?
Ikka andekust – mida veel? See on niisugune seletamatu asi. Ma just ükspäev mõtlesin: ei Eskola, ei Üksküla, ei Ever – mingi erilise tarkusega nad ei hiilga. Aga neil on see imeline näitlejatarkus! Nad lihtsalt oskavad! Nad on ühele ametile pihta saanud – see on ikka võrratu asi. Nad ei võta valesid noote, nad võtavad õigeid. Neil on väga palju värve.
Te tunnete Ita Everit ilmselt paremini kui keegi teine.
Ei ole üldse kindel. Ta on väga keerukas natuur, tööfanaatik. Nii palju kui ma mäletan, on see alati nii olnud. See on ikka võimas! Tal on mingi aumeel, mida esineb väga harva. Sellist amplituudi, diapasooni koomikast traagikani on vähestel. Tal oleks nagu kogu näitlejaarsenal olemas. See on kõige võluvam.
Refereeritud artikli täisteksti saab lugeda SIIT