“Elan üsna vaikset elu, püüan nautida olemasolemist, niikaua, kuniks seda veel antakse. Iga uus päev on uus võimalus hingata, näha maailma ilu, tunda rõõmu olemasolemisest,” räägib Malle Pärn Ohmygossip.ee’le.

Malle Pärn, kuidas on möödunud teil käesolev aasta siiani, mida põnevat välja tooksite?
Elan üsna vaikset elu, püüan nautida olemasolemist, niikaua, kuniks seda veel antakse. Iga uus päev on uus võimalus hingata, näha maailma ilu, tunda rõõmu olemasolemisest. Tegelen aeg-ajalt lapselastega, kes kasvavad ja arenevad, ja sean ennast pikkamööda sisse uues kodus, kaugel ennasttäis lärmakast rahaahnest pealinnast, kes mult veel viimasel aastal vigase ja ebaloogilise seaduse alusel kopsaka rahasumma (maamaksu nime all) ära röövis. Suhtlen loodusega, talvel toitsin linde, veetsin palju tunde oma päevadest metsas, korjates hagu ja puhastades metsaalust risust.

Kas võtsite osa Europarlamendi valimistest ning millise mulje teile need valimised jätsid?
Kaalusin seekord osavõtmist päris tõsiselt. Riigikogu ei ole ma enam ammu valimas käinud. Meil on valitsus ju Brüsselis. Mulle ei meeldi tõsise näoga mõttetusi kaasa teha. Raske on öelda, kumb on kõnekam, kas valimiste boikoteerimine või hääle andmine normaalsele kandidaadile, kes pole endale soetanud kinnimakstud ihuhääletajate armeed, ning sellepärast ei pääse ta sinna vanade kalade hulka.

Kui ma oleksin osa võtnud, oleksin valinud Martin Helme. Samas, ega ma ju ei tahaks, et ta läheb sinna Brüsseli sipelgapesasse, kus teda hakatakse “töötlema” – meil on siin ka vaja tublisid ja tarku inimesi, kes oskavad ise mõtelda ja julgevad neid mõtteid välja öelda. Rahvas vajab eeskujusid.

Valimisega on veel see probleem, et valid sinna poliitikute parnassile toreda inimese, aga paari aasta pärast ei tunne teda enam ära. Ajab samasugust poliitkorrektset juttu mingist imehästi korraldatud mudel-Eestist nagu need, kes seal juba juured alla on kasvatanud. Nad ei näe seda, et riigivanker on kraavis kummuli. Liiga suured rahad teevad inimese ümber. Panevad silmaklapid pähe. Piiblis on selliste kohta öeldud: kõva lauba ja paadunud südamega. Pahasti öeldud, jah, aga me maksame neile ju kõva kompensatsiooni, eks me võime siis neid kiruda kah.

Kas te ise pole mõelnud Europarlamenti või riigikokku kandideerida?
Oh mis te nüüd… Kes mind sinna lubaks. No hea oleks küll mõnda aega elada ilma rahamuredeta. Mängida seltskondlikke mänge, muudkui sõita ühest riigist teise, suhelda kõrgete ametnikega, käia hästi riides, elada peenes kodus, tunda ennast jube tähtsana… Ma olen käinud mitmel rahvusvahelisel konverentsil, esinenud, arutlenud, tutvustanud Eestit, lootes, et selle läbi midagi kelleski muutub… Muidugi olen seal kohanud palju mõttekaaslasi. Aga ma olen sellest east väljas, tahaks elada ilusa looduse keskel rahulikku ja loomulikku elu. Hingata värsket õhku ja nautida meie kodumaa ilu. Suhelda ainult heade ja ausate ja tarkade inimestega.

Ma ei kõlba poliitikuks, mul on tundlik südametunnistus, ma pole kunagi osanud (ega tahtnud) valetada. Ja mul on kaastundlik süda, ma ei suudaks nii palju raha oma tasku pista, kui ma tean, et 40 000 last on näljas, noored on pangaorjuses, ja pensionärid elavad peost suhu. Ja ma valutaksin südant kõigi muude halbade asjade pärast: et rahvas põgeneb Eestist, et kultuur libiseb kiires tempos allamäge, et isegi inimlik moraal ja kõlblus on juba tagurlikeks pahedeks kuulutatud, et inimesi laimatakse ja mõnitatakse nende meelsuse pärast… Tunneksin end süüdlasena, et ma ei suuda seda olukorda paremaks teha.

Mul on alles vastutustunne, pealegi ma tean, et kõik, mis me teeme, jätab meisse jälje ja kujundab meie hinge ja vaimu, ja üldse kogu meie elu. Ma ei saa osaleda ülekohtu seadustamisel, minu meelest peaks poliitikud hoidma ja armastama oma rahvast ja tegema kõik, et kogu rahval oleks normaalne elu, töö, sissetulek. Praegu tegelevad poliitikud umbes 20-25 %-ga meie elanikkonnast, nendele on loodud head tingimused – kuni sulitempude riikliku seadustamiseni välja. Nii tundub mulle isiklikult…

Kahel korral nõustusin kandideerima kohalikku volikokku, kui ma olin Res Publica liige ja elasin Nõmmel. Uskusin noori mehi, kes tollal rääkisid väga õiget juttu, tahtsid teha uut, ausat poliitikat. Ülo Vooglaiu õpetuse järgi. Ent see “uus” hääbus kuidagi, ja siis pandi leivad ühte kappi Isamaaliiduga, aga “uus” poliitika oli ju ometi just nende senise poliitika VASTU loosungina välja käidud.

Ja valimiskampaania on minu jaoks kole piinlik asi. Kuidas ma ütlen inimestele, et “valige mind”. Meil on valimised rohkem nagu rahvalik komejant või hüsteeriline võidujooks. Ja kui need on möödas, siis poliitikud unustavad rahva ära.

Mis europarlamenti puutub, siis mina olen kogu aeg olnud Euroopa Liiduga ühinemise vastu. Mina olen tahtnud, et Eesti oleks iseseisev ja õiglane riik, kus ka poliitikud oleksid väärikad ja lugupeetud inimesed, mitte Brüsseli malenupud.

Millised on teie plaanid lähemal ajal ja suveks?
Jaanipäevaks sai valmis kümnes lavastus Avinurme Suveteatris, järjekordne komöödia “Tädi Brasiiliast”, mis peaks küll rahvale nalja pakkuma. Selle kallal me töötasime kolm kuud, juunis läks päris kiireks. Juulis on veel kaks etendust, Lohusuus ja Sondas, ja augustis toimub kümnendat korda Kuhjavere külateatrite festival, kus me oleme ka kõikidel aastatel osalenud. Nii et meil on seal siis kahekordne juubel. Eelmisel aastal saime seal publiku preemia parima lavastuse eest. See oli kriminaalkomöödia “Lõks”. Sügisel tahame oma juubelit tähistada, selleks on tarvis ettevalmistada lõbusa eeskavaga pidu oma kultuurimajas, tagasivaatavad reklaamid ja bukletid ja stendid ja albumid, nagu ikka juubeli puhul tehakse. Fotod ja videod kokku koguda, ja nii edasi.

Aga ma tahan ka suve nautida, loodusest, veest, päikesest rõõmu tunda. Kasvuhoonest tomateid süüa, peenralt maasikaid, põõsastelt marju. Nõrkemiseni muru niita, lõket teha, metsas kolada, ujuda, lapselastega mängida, automatku teha toredatesse paikadesse Eestimaal, sõpru külastada… Elada, hingata, naerda…

Kas olete käinud ka mõnel kirbuturul, mida Maire Aunaste korraldab ning mida te sellisest ettevõtmisest arvate?
Olen käinud. Väga tore ettevõtmine. Aunaste on tubli. Ameerikas korraldavad inimesed aeg-ajalt oma kodudes selliseid garaasi- või aiamüüke, kus igasugu asju on välja pandud ja naabrid lähedalt ja kaugelt käivad siis vaatamas ja ostmas. Mulle ei meeldi suured laadad ja turud, ma väsin seal ruttu ära, ostan kiirelt mingid esimesed ettejuhtuvad (vajalikud) asjad ära, ja jalutan niisama. Minu tähtsündmus on alati Avinurme tünnilaat, sest see on mu oma sealse kodu lähedal. Sealt saan vahepeal koju minna jalga ja vaimu puhkama.

Kus ja kuidas tähistasite jaanipäeva?
Jaanipäeva olen ma juba kümme aastat tähistanud Avinurmes. Päeval nautinud tohutut kaubavalikut väga populaarsel tünnilaadal, seekord ostsin päris palju taimi kokku. Laadalaval oli toredaid etteasteid, eriti Vaherite tsirkuseperekond! Kirikukontserdil laulis Kaunimate aastate vennaskond, see oli väga tore kontser
t, puupüsti rahvast täis. Õhtul mängisime oma esietendust, nautisin oma näitlejate võimet end laval maksimaalselt kokku võtta ja ka lavalolemisest rõõmu tunda. Etendus oli heal tasemel, toredate üllatustega, ja nalja sai üsna palju. Pärast seda süüdati suur lõke, mille ümber jätkus rahvast hilise ööni. Seekord oli see lõke ka praktiline, sest õhtu oli päris jahe. Keskööl läks lahti vahva ilutulestik, sain mitu head kaadrit ka fotoaparaati. Noh, pärast seda läksin mina koju, lugesin natuke ja heitsin magama, aga pidu väljas kestis hommikuni.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Praegu käib meie meedias hüsteeriline kampaania nõndanimetatud “kooseluseaduse” läbisurumiseks. See on Eesti päris kihevile ajanud, kahte vastandlikku leeri. Ühed püüavad maailma tasakaalust välja kõigutada, ühiskonna alused täielikult ära muuta, teised püüavad neid jälle kaitsta. Ja neid kaitsjaid sõimatakse küll tagurlasteks, putinlasteks, natsideks, sallimatuteks, usuhulludeks, lihtsalt lollideks ja mingiteks müstilisteks “homofoobideks”, mis on homoideoloogide poolt ekstra selleks käibele lastud, et halvustada ja sildistada ja laimata neid, kes ei tee nende tahtmist. Eks ma püüan sellest sõjast jõudumööda osa võtta, sest mulle läheb korda meie laste tulevik. Ma ei saa aru sellest, et inimesed tahetakse seksuaalmängude alusel jagada klassidesse, nimetada ümber “seksuaalideks”. Et üks grupp inimesi identifitseerib ennast, ja soovib ka teisi identifitseerida selle järgi, kuidas nad oma seksuaalinstinkte rahuldavad. Miks nad muidu kõik “seksuaalid” on? Mina tahan, et inimesed ikka inimesteks jääksid ja oma intiimsuste erisustest avalikult ei hoopleks. Ja et lastel lubataks ikka lasteks jääda, mitte “juuniorseksuaalideks” ümber kujundada. Me oleme uppunud seksipropagandasse, see on väga ebameeldiv. Inimesel on hing, vaim ja ihu – ja kaine mõistus peaks valitsema tumedate instinktide üle.