“Olen viimasel ajal arutlenud, et kerge on eemalt vaadata ja nuriseda. Kas ei ole aeg hakata kodumaad tagasi võtma? Meie kõik, kes me oleme ära läinud, mitte omal tahtel vaid sunniviisiliselt. Mitte maailma avastama vaid tooma oma perele leiba lauale võõrsil. Kaua veel?? Täna oli huvitav päev – kirjutasin ühe avalduse. Palusin ennast võtta Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmeks,” räägib Eestist Soome kolinud kiirabiarst Mare Liiger Ohmygossip.ee’le.

Mare Liiger, kuidas on möödunud teil käesolev aasta siiani, mida olete teha jõudnud?
Pool aastat on möödas ja aeg on kulunud põhiliselt Soome tervishoiusüsteemiga kohanemiseks. Egas see ju nii kiiresti lähe kui noortel ülikooli lõpetanud tohtritel. On olnud raske ja huvitav aeg. Praeguseks võib ütelda, et olen tasapisi tutvunud esmameditsiinitasandi erinevate etappidega ja enda jaoks need ka lahtimõtestanud. Ilmselt on oluliselt paremaks saanud ka keel. Nüüd ma tean üsna täpselt kuhu ma sobin ja kuhu kohe üldsegi mitte.

Asi selge, mida rohkem ägedaid haigeid, seda enam on minust kasu. Aga kõige hinnalisem on olnud aeg, et mõtelda, analüüsida, mõista ning loomulikult koduigatsust tunda. Ega ilma selleta ei saa vist mitte keegi meist, kodumaa poolt hüljatutest.

Kui kaua olite töötu ning kus te praegu töötate?
Töötu olin täpselt kaks kuud, mis kulus keele õppimisele ja otste kokkutõmbamisele. Noh, eks lootus oli ju ikka, et järsku… Esimene kaks kuud võõrsil oli nagu muinasjutt. Lapimaa on mind mingil seletamatul põhjusel alati eriliselt tõmmanud. Nii ma siis nõustusin nn keelepraktika ja lühiaegse lepinguga. Meditsiinilises mõttes oli see täiesti erialast väljas ja absoluutselt tundmatu maa, aga loodus ja eriti need imelised inimesed. See oli muinasjutt, olin pööraselt õnnelik keset lumist tundrat ja põdrakarju. Meie elus ei ole aga paraku muinasjutud alati õnneliku lõpuga ja noored tohtrid otsustasid ikka tööle tulla ning minul tuli lahkuda. Uus töökoht ootas ja kõik tundus ilus kuni hetkeni kui esimest korda oma kabinetti maandusin. Siis sain aru, et olen absoluutselt vale asi vales kohas. Neli päeva ja siis üks paha kõne kodumaalt.

Omaste hooldamise kitsaskohtadest on meedias räägitud piisavalt palju, aga siis sai kogu see õudus, mida olin ette prognoosinud aasta tagasi, korraga teoks ja seda oli liiga palju. Käis laks, aga siit ma edasi täpsustama ei hakka, sest tervis on asi, millest ma ei avalikult ei pajata. Olen ilmselt iseloomult kass, kes samuti tõsisema terviserikke ajal ei küsi abi, ei karju vaid peidab ennast sügavale pimedasse paika, et vaenlane ei avastaks. Pauk läks mööda, aga oi kui lähedalt läks.

Nüüd hakkasin jälle tasapisi tööle, aga oluliselt ettevaatlikumalt ja õnneks Soomes tööd jätkub. Olen vähem kui sada kilomeetrit Helsingist ja teen valvearsti tööd. Õnneks on meie pere väga kokkuhoidev ja toetav. Nende armastus ja tugi on see, mille ma endaga iga kord Soome kaasa võtan.

Ehk kirjeldate ühte oma tööpäeva võõrsil?
Hommikul tõusen poole seitsme ajal. Kohvi, kilomeetrike jalgsimatka ja bussile. Tööpäev algab kell kaheksa. Tegemist on pisihaigla EMO osakonnaga, kuhu tulevad patsiendid nii kiirabiga kui pöörduvad ootamatute terviseriketega. Kuna tegemist ei ole suure keskhaiglaga, siis tööpõld on lai. Pisihaavadest kuni raskete terviseriketeni, mida tuleb edasisaatmiseks stabiliseerida. Osa haigeid tuleb hospitaliseerida oma haigla ägedate haigete osakonda, osa lähevad koos meie poolt määratud raviga väikestesse osakondadesse ja kriitilised juhud saadame edasi keskhaiglasse, mis on 30 km kaugusel.

Tööpäev kestab kella 15.30-16.00. Sõltub teataval määral haigete hulgast ja seisundi raskusest. Edasi bussiga tagasi ja rahuldustpakkuv jalutuskäik koju. Laupäeviti ja pühapäeviti vahel ka valved ja ikka sama töö. Iga haige on erineva probleemiga ja rutiinist on asi kaugel.

Kas on lootust, et jätkate oma tööd millalgi uuesti kodumail?
Meditsiinis? Ilmselt mitte kunagi, vähemalt mitte nendel tingimustel mis praegu kehtivad. Koolitusi teeks hea meelega küll, aga ka see ei too kodumaal koolitajale leiba lauale. Praegu tunduvad asjad minevat pigem halvemaks kui paremaks. Töötegijaid jääb pidevalt vähemaks. Prioriteediks on äri, betoon, masinad, meditsiiniline võidurelvastumine, mis otsustatakse erakondade tagatubades. Ainus, millest ei hoolita on inimesed – meedikud, patsiendid. Ainus kapital, mida tundub laialt käes olevat on inimkapital. Sellesse masinavärki minul enam asja ei ole, aga järjest kasvab huvi, kas seda ei saaks muuta.

Millised on teie plaanid lähemal ajal ja käesolevaks poolaastaks?
Selleks poolaastaks on mul vaid üks siht – töötada võimalikult hästi, õppida palju, mõtiskleda, lugeda ja valmistuda hoopis teistlaadseks väljakutseks. Sügisel tahaks sõprade kutsel käia ära kogu perega veelkord Lapimaal – ruskea vajab avastamist. Ma alles rääkisin oma heade kolleegidega Muoniost ja ütlesin neile, et töökoht on küll kodumaale lähemal ja erialaliselt sobivam, aga mu süda jäi nende juurde – Pallastunturile.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Olen viimasel ajal arutlenud, et kerge on eemalt vaadata ja nuriseda. Kas ei ole aeg hakata kodumaad tagasi võtma? Meie kõik, kes me oleme ära läinud, mitte omal tahtel vaid sunniviisiliselt. Mitte maailma avastama vaid tooma oma perele leiba lauale võõrsil. EV põhiseaduses on ju üteldud, et meie riigi põhiülesanne on Eesti rahvuse ja kultuuri kestmine läbi aegade. Seda olen minagi õpetanud tuhandetele noortele viieteistkümne aasta jooksul. Iga lahkujaga lõikame me tüki oma põhiseadusest. Läheme alandlikult, sest meid ei ole ju vaja olnud – meie panust, teadmisi, oskusi. Kaua veel?? Täna oli huvitav päev – kirjutasin ühe avalduse. Palusin ennast võtta Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmeks..