OHMYGOSSIP – “Eesti on nagu butiik, kus kõik asjad ehk veidi kallimad aga sedavõrd ka kvaliteetsemad ja eksklusiivsemad. Võtkem või meie keel ja rahvakultuur, mille taolist pole just paljudel nii elavana ette näidata,” loetleb kirjanik ja kirjastuse Legend asutaja Inga Raitar Ohmygossip.ee’le Eesti riigi plusse. Räägime hakkaja ja tubli naisega Eesti elust-olust ning saame teada ka mitmed Inga isiklikumad plaanid ja eelistused.
Aastaid on ajakirjanduses kuum teema olnud eestlaste välismaale kolimine ning samuti talentide Eestisse tagasi meelitamine. Kas teie olete kunagi mõlgutanud mõtteid välimsaale kolimisest? Milliseid?
Ei ole välismaale kunagi kolida plaaninud. Mulle meeldib reisida, kuid reisides just mõistadki, kui vedanud mul ikka kodumaaga on — meie riik on väike, kompaktne ja siin on väga lihtne ellu viia olulisi muutusi, mida suures riigis teha oleks väga keerluine. Saan aru inimestest, kes majanduslikel põhjustel lahkuvad, kuid mina kirjanikuna olen seotud ennekõike selle keelega, milles kirjutades tunnen end kõige meisterlikuma ja väljendusrikkamana.
Mis on peamised nö valupunktid, mis teile Eesti elu juures meelehärmi valmistavad?
Inimeset suutmatus võtta vastutust omaenese elu eest ja vähene teadlikkus. Just vastutus oma elu eest tervikuna tagab meile elukvaliteedi sõltumata tööst ja raha hulgast mis meil on. Poliitika põhipuudus on vähene vastutusvõime juhtide seas, äris sama asi. Ma ei ütleks et see mulle meelehärmi valmistab, kuid näen, et see mõjutab hetkel meie kõigi elatustaset ja elukvaliteeti. Kui inimesed mõistavad, et need kes neid juhivad sõltuvad nende vastutusvõimest juhtide valikul, saab Eesti ka inimest riigi keskmena väärtustavad juhid, olen selles kindel.
Mis meeldib Eesti riigi juures kõige rohkem? Mis teeb meele rõõmsaks?
Riigi väiksus. Eesti on nagu butiik, kus kõik asjad ehk veidi kallimad aga sedavõrd ka kvaliteetsemad ja eksklusiivsemad. Võtkem või meie keel ja rahvakultuur, mille taolist pole just paljudel nii elavana ette näidata. Või meie suure osa riikidega võrreldes puhas looduskekskkond ja seegi et meil on inimeste jaoks maad, õhku ja ruumi.
Kas teie meelest on Eestis pigem raske või pigem kerge ennast teostada?
Ennast teostada on loomulikult kerge. Mõelge, kui peaksite olema sündinud seitsmenda lapsena India kümnelapselises perekonas, kuskil slummis. Või suure Ameerika depressiivses väikelinnas või Siberi vene külas. Eestis on igal, kel tahtmist ja ettevõtmist, võimalik end töötada tippu ükskõik mis alal. Muidugi tekib ka kiiresti “pesukausi sündroom”, kus tipp, mida vallutama asjusid osutub pesukausiservaks, kauss aga hulbib kesk maailmaookeani ning tegelikud tipud on kuskil kaugel ja kõrgel… eriti on see just kirjanduses nii. Eestis läbi lüüa pole probleemi, kuid eesti turg on väike ja ainult kirjutamisest äraelamiseks peaks suutma läbi murda muukeelsele turule. Aga näiteks Indrek Hargla näide tõestab, et see on igati tehtav, kui vaid see mida kirjutad tõesti ka inimestele korda läheb.
Viimasel ajal on väga populaarne igasugune öko-elu, öko-toit ning looduslähedus? Kui palju teie oma elus nö. ökoelu elate ja sellega kokku puutute?
Kuna ma hoolin iseendast ja oma tervisest, on mule loomulikult oluline, mida ma söön. Ökoloogiline eluviis pole ju mitte mingi uus trend vaid
lihtsalt teadlik suhtumine endasse ja end ümbritsevasse. Ma ei tiri igal hommikul endale kilekotti /st naftakeemiat sisaldavaid kreeme/ näkku. Süües ei soovi ma samuti koormata organismi kõiksugu keemiaga, mis ei seedu ja kuhjudes lööb välja mu keha haigustena või allergiatena. Seepärast loen poetoitu valides “peenikeses kirjas” silte ning rõivaostu alustan samuti mitte brändinime vaid “sisemise sildi” ehk kanga koostist näitava sildikese lugemisega. Oma keha vaevates ainetega, mis kehaga orgaaniliselt ei kohandu, on ju täiesti enesevaenulik. Mina nagu öeldud pean endast piisavalt lugu, et mitte lihtsalt hoolimatusest või vähesest teadlikusest end kellelgi kiire kasumi teenimiseks millegi kehavaenulikku või tervistkahjustavaga koormata.
Kas kasvatate ka ise endale toiduaineid – tomateid, maasikaid, kartuleid või muud analoogset?
Ise ei kasvata, elan kesklinna korteris aga mul on tubli ema Lõuna-Eestis, kes siiamaani peab hobi korras põllulapikest, kust saame oma pere kartuli ja porgandi. Tomatid, maasikad ja muu, mida ise ei kasvata ostan Võru turult, kus samuti müüvad oma kaupa väiketalunikud või “potipõllumehed”. See on turg, mida ma külastan juba seal valitseva eheda ja toreda meeleolu tõttu. Linnas poes käies nagu öeldud loen toidusilte ja valmistoitudele eelistan isetehtut.
Milline on teie tavapärane toidumenüü? Kust ostate toitu ning millised on lemmikretseptid?
Ma ei ole eriline kokkaja, toit on minu jaoks siiski pigem keha kütus, seepärast mõtlen pere nädalamenüü läbi pigem sellest lähtuvalt, et sealt midagi olulist ei puuduks, kõik oleks lihtsalt ja kiiresti valmistatav ning võimalikult vähe keemiline. Toitu ostan tavapoodidest, kesklinnas on neid valida päris mitmeid. Mitmekesise e- ainete vaba ja naturaalse leivavaliku ja toorpiima ning teiste pastöriseerimata piimasaaduste hulga tõttu meeldib Stockmann. Ning ärge öelge, et see on kallis. Parem osta vähem aga kvaliteetset kui hunnikus ja kahjulikku. Vorsti näiteks pole meie peres vähemalt 15 aastat söödud (sest ma ei taha mõeldagi värvainetele ja paksendajatele, millest ta koosneb) nagu pole meile jõudnud ka ühtki värvilist mullijooki.
Kuidas on mõjunud euro kasutuselevõtt teie toidukorvile? Kas olete mõnest toidust loobunud?
Euro tulek küll ei mäleta, et midagi muutnud oleks. Teadlikult valides ja pere menüüd läbi mõeldes saab osta väga nutikalt ja soodsalt ka tervislikku ja korralikku toitu. Mõnedest toirduainetest peaks ma tegelikult loobuma küll aga seda kindlati mitte euro vaid pigem naiselikel põhjustel. Üks, mida ma teha ei oska, pole isegi kunagi proovinud, on dieedipidamine ja kui jälgingi toidu tervislikkust, siis kaloreid selles ma paraku ei loe:)
Millised on teie suveplaanid? Mida ootate peagi kätte jõudvast suvest?
Suvel tahaks Lõuna-Eesti suvekodus nii palju heina jõuda niita, et muru maja ümber ikka “kodustatud” välja näeb ega majaümbrus liiga ära ei
mestsistu. Tänu oma viimasele raamatule “Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni” olen suvel kutsutud mitmetesse väikestesse külakultuurimajadesse ja kohalikesse naisteklubidesse esinema. Tunnistan, et need on alati väga põnevad kohtumised, sest suhteteemad peegelduvad igas seltskonnas erinevalt tagasi ja erinevate inimeste erinevad küsimused panevad mindki oma raamatus räägitust veel edasi mõtlema ning annavad uut inspiratsiooni.
Suvel meeldib mulle käia ka erinevatel Eestimaa laatadel, sealt saab väga häid kodumaiseeid toidukaupu ja ka originaalseid käsitööesemid, mida kindlasti seeriatootmise poerõivastele eelistan. Kirjutada plaanin. Aga mida, see on veel veidi saladus:)
On teil miskit hingel, mida sooviks enne mõnusat suvehakku südamelt ära öelda?
Kuna minu enda lemmikpuhkamise viisiks suvel on ilusa ilmaga päikese käes mõnuledes ja kehvema ilmaga rõdul vihmakrabinat kuulates häid raamatuid lugeda siis tahaks kõigile teie lugejatele soovitada suvel vähem telekat ja internetti tarbida ning rohkem oma sisemaailma heade raamatutega hellitada.
__________________________________________________________
Vaata ka:
Kirjastus Legend:
Inga Raitar “Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni”
