“Ei tea, kas tuleneb see vanusest ja/või emotsionaalsest vaimsest küpsusest aga ma aina rohkem suudan rõõmu tunda kõigest sellest igapäevasest, mis mul on ja vähem muretseda asjade ning olukordade pärast, mida ma muuta ei saa,” räägib särav ja hakkaja Marina Riisalu Ohmygossip.ee’le.
Aastaid on ajakirjanduses kuum teema olnud eestlaste välismaale kolimine ning samuti talentide Eestisse tagasi meelitamine. Kas teie olete kunagi mõlgutanud mõtteid välismaale kolimisest? Milliseid?
Oma olemuselt olen äärmiselt kodune ja kodu armastav ning kolimine, kodu vahetamine lapsepõlves oli väga stressi tekitav, sest suhteliselt kinnise iseloomuga lapsena oli mul raske kohaneda uue keskkonnaga, leidmaks omale uusi sõpru ja tuttavaid. Ometi pean tunnistama, et tõepoolest olen ka mina Eestist kolimise mõtteid mõlgutanud. See oli 1990-ndate algus, olin abielus oma laste isaga vaid juriidiliselt ja saades endale ootamatult ja üllatuslikult tiitli missis Estonia 1993, tekkis tutvusi ja võimalusi minemaks tööle nii Soome kui ka Rootsi. Tundsin end reedetuna enamuse tuttavate ja sõprade poolt ning soovisin nö stepsli välja tõmmata ja alustada oma lastega täiesti uues keskkonnas uute inimestega uuelt, puhtalt lehelt uut elu. Siiski olen, elan ja töötan ma täna, nüüd ja praegu siin, oma koduses Eestis.
Mis on peamised nö valupunktid, mis teile Eesti elu juures meelehärmi valmistavad?
Mina näen, et meie ühiskonna valupunktiks on sotsiaalne turvalisus, ehk õigemini selle puudumine. Eestis on liiga palju vaesust, sotsiaalset ebavõrdsust ja siin ei taheta tõeliselt valusate küsimustega eriti tegelda. Poliitika, politoloogia on teoreetiliselt mulle alati põnev teema olnud, aga nähes pisut lähemalt Eesti poliitikat, tuleb tänasel päeval ikka hirm peale küll.
Olles ise ettevõtja, paneb mind tõsiselt muretsema meie tänase ettevõtlus-keskkonna halvenemine. Kui mõelda, miks see nii on, siis vägisi tundub, et meie tänases Eesti poliitikas on võim tsementeerumas suhteliselt noorte, eelkõige reformierakondlaste kätte, kes partnereid vahetades suudavad ilmselt aegade lõpuni võimu juurde jäädagi. Selle tagajärjel saabub järjest rohkem meie ellu seaduste kaudu regulatsioone, mille sisus võiks tõsiselt kahelda. Selgelt on erinevad seadused loodud kantuna ideedes midagi paremaks muuta aga praktilise eluga kahjuks suhe puudub. Hea tulemuse on võimalik saavutada vaid siis, kui teooria ja praktika on omavahel ühendatud. Täna toimetatakse minule arusaamatus kohas (kus ometi need seadused, eelnõud ja parandused ometi sünnivad?!?) vaid teoreetilisi arutelusid. Seda eelkõige maksulaekumiste parendamise valdkonnas. Kõige värskemaks näiteks on 1000 euroste arvete deklareerimise kohustus, mis paneb mitte ainult mind kohtlaselt õlgu kehitama! Siiralt on mul kahju, et täna juhivad ja teevad seadusi muidu tublid ning andekad noored, kes ei ole kahjuks mitte kunagi reaalselt tegelenud ettevõtlusega ega ei tea, kui keeruline on tänases Eestis väike-ettevõtjal ellu jääda. Deklameerime loosungeid viie parema, rikkama, edukama jpm sekka jõudmisest. Jah, Äripäeva järgi tööjõu maksustamise poolest kuulubki Eesti Euroopas ülemisse otsa, kus tööandja sotsiaalmaksude osakaal on Prantsusmaa järel suuruselt teine. Eesti selja taha jäävad nii Rootsi kui ka Soome. Seda me tahamegi? Eesti palk on väga kallis! Kui paljud meist teavad, et tegelikult on tööandja jaoks töötaja palgakulu veel suurem kui brutopalga summa, mis lepingus kirjas?! Tööandja maksab palgafondist töötaja eest ka sotsiaalmaksu, mis on 33% ja töötuskindlustusmakset, mis tööandja jaoks on 1%. Seega kui töötaja brutopalk on 800 eurot, saab töötaja kätte 637 eurot ning tööandja jaoks on töötaja palga kogukulu ehk palgafond 1072 eurot!!!
Teine suur mure on minu jaoks meie muutunud julgeolek! Naisena, kes soovib elada rahus ja stabiilsuses, on tänasel päeval väga muret tekitav näha oma kaitseliitlasest mehe vaikivat morni nägu, kui ta jälle keskendunult oma relvi puhastab ja varustust korrastab. Ta ei räägi midagi aga mind painab muremõte, et äkki ta ühel hetkel peabki minema, sest meie riik on sõtta kistud ja ees on vaid hirmutavad muutused….
Kolmandaks. Meie iive ja vananev ühiskond. Tänu oma abikaasa hobile, olen saanud erinevates väikelinnades nö kõrvalt jälgida inimesi, kes on tulnud lihtsalt kuulama, vaatama mitte just süva-klassikat aga lihtsalt lahedat muusikat ja märganud, et ikka on esireas vähemalt kaks ennast absoluutselt segi joonud alla 30-st iseendaga rahulolevat meest. Selgelt näitab see seda, et vähemalt kaks peret selles kohas jääb ilmselgelt loomata, lapsed sündimata, sest mitte ükski normaalne naine sellist meest ju endale ei taha! Kui nüüd edasi mõelda, ja kujutleda, et Eestis on 500 küla (tegelikult palju rohkem), siis piltlikult öeldes tuhat meest jätavad pere loomata. Kuna Eestis on naisi pisut rohkem kui mehi, siis tragöödia on ju topelt suur, sest nende naiste osakaal, kes peavad otsima normaalset suhet Eestist väljastpoolt ja looma seega ka pere mujale, on pidevalt kasvav. Meie riigi jaoks ongi see tragöödia, sest meil pole jätkusuutlikku elanikkonna juurdekasvu ja me seisamegi juba silmitsi probleemiga, keda siis maksumaksjaks võtta – mustanahalisi (pruunlasi on vist korrektsem öelda…), hindusid, kollaseid või keda??? Ise me ju enam hakkama ei saa!
Mis meeldib Eesti riigi juures kõige rohkem? Mis teeb meele rõõmsaks?
Siin on minu kodu, pere, lapsed, vanemad ja sõbrad. Eestis on suhteliselt puhas ning ilus loodus, neli eristuvat aastaaega ja jaaniööl õitseb meil sõnajalg. Olen suhteliselt palju reisinud ja mitte üheski maailma paigas ei tunne ma ennast nii hästi kui Eestimaal. Tore, et on riigikeeleks eesti keel! Kodutundega on tihti tajutav ka vastutuse tunne kõige ümbritseva hea käekäigu eest, mis on olnud ja on minu liikumapanevaks jõuks, kahjuks võimalused jäävad pahatihti piiratuks. Eesti asub hämmastavalt heas geograafilises piirkonnas. Kõige suurem pluss siin elamiseks on minu arvates see, et meil pole üleujutusi, maavärinaid ega vulkaane. Elu on selles mõttes nii rahulik. Tundub, et hea on ja rõõmsaks teeb kõik see, mida pole veel suudetud seadustega reguleerida….
Kas teie meelest on Eestis pigem raske või pigem kerge ennast teostada?
Usun, et olulisemad faktorid eneseteostuse juures on tahtejõud, sihikindlus, eneseusk ning vaimne tugevus. Kui piisavalt tahta ja oma eesmärgi nimel pingutada, on ehk kõik võimalik. Loomulikult on see raske ning igaüks ei suudagi ületada kõiki neid takistusi, mis ette tulevad ja kas peabki, seda enam, et elame nii kiiresti muutuvas maailmas… Kui nüüd tsiteerida näiteks teost “Tõde ja õigus”, siis peategelase Andrese elu eesmärk oli elada koos Krõõdaga õnnelikult Vargamäel, luua perekond, lapsed, kes samuti Vargamäed armastaksid ning pärast Andrese surma seal edasi elaksid. Siis aga lahkus Kr&otild
e;õt siit-ilmast ning Andrese siht kadus. Ta ei suutnud üksinda Krõõda poolt loodud armastust Vargamäe vastu elus hoida ega lastele edasi anda.
Millised on teie suveplaanid? Mida ootate kätte jõudnud suvest?
Suvi on minu lemmik aasta-aeg, olen ju ise sündinud suvel ja tänaseks tunnen, et olen jõudnud ka oma elu suve-etappi. Ei tea, kas tuleneb see vanusest ja/või emotsionaalsest vaimsest küpsusest aga ma aina rohkem suudan rõõmu tunda kõigest sellest igapäevasest, mis mul on ja vähem muretseda asjade ning olukordade pärast, mida ma muuta ei saa! Mingeid äkilisi ja põhjapanevaid suveplaane teinud ei ole. Kulgen vaikselt, tasa ja targu meie ilusa kodu täiustamise lainel ning kõik suvised plaanid, ootused ja teod on seotud meie hobustega, kes suudavad tervet meie peret vägagi tegusana hoida.
On teil miskit hingel, mida sooviks enne mõnusat suvehakku südamelt ära öelda?
Eelnevalt saigi pea-asjalikult põletavaim hingelt ära öeldud. Aitäh mind küsitlemast ja soovin igaühe hinge rohkem päikest, rõõmu, armastust, et iga pisemgi tegu saaks tunnustatud tootmaks rikkust, küllust ja muretust!