“Tahan seista selle eest, et Eestimaa inimesed leiaksid tööd seal, kus ta juba elab. Tahan panna Euroopa rahad töökohti looma ka pealinnast väljas asuvates piirkondades,” räägib Europarlamenti kandideeriv Oudekki Loone Ohmygossip.ee’le.
Oudekki Loone, teie sünnipäev ja sünnikodu?
5. veebruar 1979, peaministrist ikka mõnevõrra vanem. Sündisin Tartus, kasvasin Annelinnas, paneelmaja korteris, kus seinad olid tihedalt täis raamaturiiuleid (mille otsas väga palju ei roninudki, peamiselt siis, kui mõni eriti põnev raamat oli lae all). Suved veetsin aga vanavanemate juures Võrumaal Antslas, kus raamaturiiuleid oli ka, ehkki natuke vähem tihedalt. Väljas see-eest suur aed ja mets kohe lühikese jooksu kaugusel. Seal kasvasid kohe metsaserval maasikad.
Kelleks unistasite saada lapsepõlves?
Kui ma olin veel väike laps, siis küsisin emalt, kes on see inimene, kes teisi inimesi aitab; et ma tahaksin selliseks saada. Ema ütles, et advokaat. Ja siis ma tükk aega tahtsin saada advokaadiks. Aga pärast hakkas advokaadiks hoopis mu õde Piret.
Millistes koolides olete õppinud ja kus?
Lõpetasin Tartu Ülikooli matemaatika ja filosoofia erialadel – mõlemad erialad olid väga põnevad ja miks teha üks kraad, kui saab teha korraga kaks! Tallinna Ülikoolist on mul magistrikraad politoloogias ja seal on mul lõpetamisjärgus doktoritöö immigratsioonist, uurin inimeste liikumist ja riigi võimalust seda mõjutada. Mind huvitab eelkõige rände majanduslik pool. Olen pikemalt elanud Bolognas, Itaalias, kus ülikoolis uurin immigrantide olukorra kohta Itaalias.
Milliseid ameteid olete oma senise elu jooksul pidanud?
Olin neli aastat Tallinna Ülikoolis rahvusvahelise ja võrdleva poliitika lektor, alates 2012 aastast juhendan valimisvaatlusealast kursust Veneetsias European Inter-University Centre for Human Rights and Democratisation juures. Mul on ka kriisipiirkondades töötamise kogemus: olen olnud Euroopa Liidu ja OSCE valimisvaatleja missioonidel Libeerias, Jeemenis, Indoneesias (Acehis), Kõrgõzstanis, Bangladeshis ja Sierra Leones.
Kui noorelt tekkis teil huvi poliitika vastu?
Vist alati on olnud. Meie peres on kõik alati poliitikast huvitatud olnud. Väiksena, kui isa jutustas meile unejutte, siis minu kaks kõige tavalisemat palvet olid: „isa, räägi mulle Napoleonist“ või „isa, räägi mulle Caesarist“.
Siiski, mina olen esimene, kes on parlamenti kandideerinud.
Huvialad?
Kõige rohkem mulle meeldib mägimatkamine. Ühelt poolt paneb see ennast füüsiliselt pingutama, küsib, mis on minu piirid. Teiselt poolt, mägedes näeb looduse ilu ja puhtust kõige ehtsamal kujul. See toob esile aukartust elu, maailma ees. Ma arvan, et mõlemat on inimeseksolemiseks vaja: võimet ennast maksimaalset pingutada, eneseusku ja selle tasakaalustamist lugupidamise ja aukartusega.
Teie perekond ja lapsed?
Lapsi veel ei ole. Mul on hirmus hea meel, et ema, isa ja õde on mu eurokampaania suured fännid. Ema on näiteks käinud minuga kaasas Võrumaal inimestega kohtumas – see on nii vahva ja annab mulle iga päev jõudu juurde. Ja nelja-aastane õepoeg tegi valimisplakati!
Te kandideerite Europarlamenti. Mida te teeksite ära meie riigi heaks Brüsselis?
Tahan seista selle eest, et Eestimaa inimesed leiaksid tööd seal, kus ta juba elab. Tahan panna Euroopa rahad töökohti looma ka pealinnast väljas asuvates piirkondades. Ränne ühest liikmesriigist teise peab olema põhjustatud uudishimust ja soovist ennast proovile panna aga mitte vajadusest ennast kuidagi ära elatada. Tuleb teha lõpp „kahe Euroopa“ süsteemile, kus vaeste ida-Euroopa pakub rikastele lääne-Euroopa suurkorporatsioonidele odavat, ekspluateeritud tööjõudu ja soodsat maksukeskkonda, saades vastu vaid klaashelmeid.
Mida te arvate sellest, et meie kiirabiarstid koondati ära 1. jaanuarist ning tööle rakendati õebrigaadid?
Kiirabiõed on toredad, vajalikud ja teevad rasket tööd. Ma loodan, et nad saavad selle suure koormusega hästi hakkama. Samas: kiirabiarste on selgelt vaja, eriti olukordades, kus elu ja surma küsimus võib olla minutites. Siin on nende koondamise näol tegemist mõttetu kasinuspoliitikaga.
Meie apteekides on müügil enamuses välismaa ravimid ja need on väga kallid. Kas poleks mõeldav, et apteekides saaks olema ka Venemaal toodetavad ravimid tunduvalt odavama hinnaga?
Ma arvan, et esimene samm, mida peaks ravimimüügis tegema, on nende vabastamine käibemaksust. Inimesel ei ole valikut, kas ravimit osta või mitte osta! See ei ole mingi luksus, mida peaks vähendama. Ma arvan, et see aitaks tublisti ravimite kättesaadavust parandada. Aga mis puutub Venemaal toodetud ravimitesse, siis kui need on korralikult kontrollitud, vastavad meie enda tingimustele, siis peaks neid muidugi müüdama ka meil.
Väga kallis on ka hambaravi ning paljud inimesed ei suuda oma hambaid ravida. Kas oleks mõeldav riiklik hambaravi, et ka vaesemad inimesed saaksid oma hambaid ravida?
Absoluutselt. Hambaravi ülejäänud tervishoiust eraldamine on kunstlik. Haiged hambad on ka muude tervisehädade põhjuseks ja ei saa nii, et ravime kätt aga mitte sõrme.