Kirjanik, kolumnist ja ajakirja Looming peatoimetaja Mihkel Mutt tuli tänavu lugejate ette mitmeaastase „projektiga” – oma mälestuste avaldamisega rohketes köidetes. Praeguseks on ilmunud „Eesti doomino. Eelmälestused” ja „Võru tänav. Lapsepõlv”.
Miks otsustas Mihkel Mutt hakata mälestustekirjanikuks? “Mul tuli korraga säärane fix, et kirjutaks mälestusi. Ega ma ette kujutanud, et see nii pikaks läheb. Aga oleks pidanud kujutlema, sest mul on olnud huvitav ja mitmekülgne elu – võlualdis ja andumusrikas. Pooleli jätta oleks nüüd ka naljakas. Nii et kirjutan, kuni süda on rahul, siis saan hakata tegelema oma suurema teosega. Viimane lükkub lihtsalt paar aastat edasi. Aastas kaks köidet, rohkem ei sobi ju – lugeja tüdineb ära. Tulin just laua tagant, kirjutan praegu ajast, mil olin esimest korda Loomingus, 1980ndate esimene pool. See on juba viies raamat. Aga ma tahan ju Noorsooteatrist, välisministeeriumist ja ka Sirbist kirjutada,” räägib Mihkel Mutt ajakirjale Sirp.
Mihkel Muti jaoks on asjadel-esemetel oma väärtus ja võluvägi, seepärast armstabki ta oma töid teha just isa kirjutuslaua taga. “Jaa! Selle kirjutuslaua taga olen kirjutanud enamiku oma asju alates 1986. aasta suvestsügisest, kui ma tolle laua siia transportisin. Muidugi üksnes ajal, kui ma Tallinnas elan. Laud on hea, tugev ja suur, kõik aparaadid ja sõnaraamatud, käsikirjad ja muu literaadi paraphernalia mahuvad sinna ära. Minu jaoks, jah, on lauas kindlasti vägi sees. Kui ma ikka sahtli välja tõmban ja loen põhja alt, et seal on tõesti see kiri – tehtud Kiidjärve mõisas 1924. aastal … Asjad säilitavad aega, seda väidab ju ka moodne füüsika. Ruumita poleks aega ja vastupidi. Varemete ümber on alati vana aega. Ja kui lähed ookeani või mere äärde… ma Haapsaluski vaatan ja mõtlen: see sama meri laksus, lained tulid, kui siin olid rootslased, piiskopkond, saksa rüütlid ja kes veel kõik enne seda. Ja meri jääb veel kauaks peale meid. Meri on ju ka ese.”
Mida arvab aga Mihkel Mutt Mihkel Raua raamatust? “Mihkel ei läinud mu arvates lõpuni. Kui juba, siis võiks pori olla veel porisem. Aga see pole minu tee, ja mina kunagi sarnast raamatut ei kirjuta. Makstagu või miljard! Kõik ei ole müüdav. Muide, Raua raamatule heidaksin ette, et inimesed jäävad seal natuke üheplaaniliseks. Kojamees on küll koeraasendis, aga mäletan, et Tarmo Kruusimägi oli huvitavam inimene kui raamatust paistab.”
Milliseid mälestusi-elulugusid Mihkel ise loeb? “Mälestused meeldivad mulle väga, aga praegu ma neid eriti ei loe, et vältida mõjusid. Eestist varasemast on lemmikud Jaan Vahtra ja Oskar Luts, uuemast Enn Soosaar ja Hellar Grabbi. Maailmast aga Orwell („Kummardus Katalooniale”). Ühel pool on päevikud, need on huvitavad ajaloo- ja inimhingedokumendid, aga vahel ka veidi imelikud tekstid, neil pole alati „suurt kunstilist väärtust”. Näiteks hiljuti Loomingus ilmunud Artur Adsoni märkmed. Imelik tunne jääb, kui inimene paljastab oma nõrkusi ja … Siis too teine juhtum, kui ajakirjanik kirjutab kellegi kuulsuse loo. Muidugi, iga asja siin maailmas saab teha halvasti või hästi, ja kui meil on huvitav inimene ja hea ajakirjanik, kes saab aru, millise loo sellest materjalist annab kirjutada, siis tuleb ka huvitav raamat. Aga kui eesmärk on müügiedu, või lihtsalt – pritsida glamuuri, või ka arveid õiendada, siis on tulemus nagu … too Diana Klasi raamat. Ma ei saa aru, miks säärane asi on kirjutatud. Ma olen püüdnud keskteed ajada: ei kirjuta päevikut ega autobiograafiat, vaid eelkõige mälestusi. Ja kirjutan ise. Ma tahan toda aega edasi anda. Aga endast ei pääse, aeg kajastub, murdub läbi minu. Ja nii palju pean ma alati lugejast lugu, et talle mitte tüütavaks muutuda. Tuleb kirjutada nii, et ka loll saaks aru, aga targal oleks huvitav. Üritan kirjutada huvitavalt, aga ilma valetamata ja ka ilma tagumikku paljaks kiskumata. Tänases situatsioonis võib see olla küll utoopiline soov või igal juhul fakiiritrikk.”
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Sirp