Maarja Kruusmaa eestvedamisel hakati Robotexi võistluse raames 2001. aastal tudengite poolt roboteid ehitama. Täna juhib ta teaduskeskust, mis arendab nii tehislihaseid kui erinevaid roboteid koos rahvusvaheliste partneritega. Maarja näol on tegu teadlasega, kes juhib TTÜ Biorobootika Keskust. Tegu on läbi ja lõhki tehnoloogiainimesega, kellel taskus TTÜ arvutiinseneri diplom ning kes 2002. aastal kaitses doktoritöö Chalmersi Tehnoloogiaülikoolis Göteborgis, Rootsis.
„Ma vihkan seda küsimust,“ ütleb Kruusmaa selle peale, kui temalt uurida, kuidas üks noor ja hakkaja naisterahvas on üldse sattunud sellise valdkonna peale nagu biorobootika. Siiski otsib ta seoseid keskkooli perioodiga, mil talle enda kinnitusel just matemaatika väga meeldis.
„Programmeerija töö meeldis mulle väga,“ tunnistab Kruusmaa. Nüüd vaatab ta aga programmeerimisele kui käsitööle, mida terve elu teha ei viitsiks ega tahaks – see muutub ühel hetkel lihtsalt üksluiseks ja igavaks. „See on kudumise või heegeldamisega võrreldav töö – istud ja nokitsed. Selline mõnus meditatiivne töö. Aga kui oled selle ära teinud, siis tahaks ikka kellegagi suhelda, ringi käia ja midagi muud ka teha.“
Kuna Kruusmaa ei soovinud piirduda vaid arvutiinseneri haridusega, jätkas ta peale TTÜ-d haridusteed Rootsis, kus omandas Chalmersi Tehnikaülikoolis doktorikraadi. Doktoritöö kaitses ka robotõppimise alal, mis on seotud tehisintellektiga. Selle kümnendi algusest alates on Kruusmaa üha tihedamalt seotud olnud robotite ning nende arendamisega. Näiteks 2001. aastal toimus tema vedamisel esimene Robotexi nimeline võistlus, kus erinevate koolide tehnikaüliõpilased võtavad üksteisest mõõtu robotite ehitamises.
Robotite ehitamine pole seega ka Kruusmaale endale võõras, kuna neid on ta valmis ehitanud isegi. „Enne, kui esimesed tudengid hakkasid Robotex’i raames roboteid ehitama, ehitasin ma ka ise ühe sellise valmis. Pidin kindel olema, et selline asi üldse töötab ning selline ülesanne on lahendatav.“
Varem on Maarja Kruusmaa töötanud viis aastat ka Tartu Ülikoolis, kus ta koos Alvo Aablooga asutas arukate materjalide ja seadmete labori, mis töötab suurepäraselt siiamaani. „Uurisime selles laboris, kuidas töötavad elektroaktiivsetest materjalidest tehtud tehislihased. Seal töötavast seltskonnast olin mina ainuke inseneritaustaga inimene. Kõik ülejäänud olid keemikud, füüsikud ja materjaliteadlased. See oli koht, kus olid tehnoloogia ja alusteadused kokku pandud. See oli põnev aega ja me teeme siiamaani omavahel koostööd,“ selgitab Kruusmaa.
Hetkel läheb Kruusmaa põhienergia TTÜ Biorobootika Keskuse juhtimisele, mis loodi pooleteise aasta eest. Keskuse näol on tegu asutusega, millesarnast pole varem Eestis tegutsenud ning mis teeb tihedat koostööd mitmete välisriikide teadusasutustega. Keskuse asutamine toimus tänase juhataja eestvedamisel ning selle põhieesmärgiks on teadustöö tegemine. Teisisõnu on tegu on teaduskeskusega, kus põimuvad omavahel loodusteadused ja tehnikateadused. „Nii et kui loodusteadused uurivad, et kuidas asjad maailmas toimivad, siis tehnikateadlased mõtlevad uusi asju välja. Mulle tundus, et jube põnev oleks teha mõlemat asja korraga,“ selgitab Kruusmaa.
Praegu töös olevatele projektidele tuginedes on Maarja Kruusmaa sõnul vägagi reaalne, et ühel hetkel kasvab Biorobootika Keskusest välja mõni spin-off firma. „Ma olen selles sada protsenti kindel. Pigem oleks ma üllatunud, kui siit mitte midagi välja ei kasvaks.“ Ka peab Kruusma täiesti reaalseks, et ühel hetkel võib Biorobootika Keskuses tehtud teadustöö tulemusena jõuda turule ka mõni tehislihas. Samas juhib ta tähelepanu sellele, et tehislihaste uuringud ja temaatika on täna veel väheküps tehnoloogia. „Seal esineb probleeme, mis tuleksid enne teadlastel ära lahendada,“ teab Kruusmaa. Tema sõnul on keskusel võetud küll juba ka mõned patendid, kuid esimeste turuküpsete tulemusteni kulub veel umbes viis aastat. „Kui ma viis aastat tagasi hakkasin selle teemaga tegelema, ei töötanud need asjad eriti üldse. Nüüd töötavad need juba päris hästi. Veel oleks vaja umbes viite aastat, et keemikud muudaksid teatud materjale veelgi stabiilsemaks, et me saaksime nende baasil midagi valmis ehitada.“
Allikas: Refereering ajakirjast Arvutimaailm