“Iisraeli sõjaväes pole autoritaarset juhtimisstiili, kus käsud antakse ülevalt alla, vaid käsutamist polegi, on koostöö ja see mida õpitakse sõjaväes on kasulik kogu eluks, sest muidu nende niigi Araabia riikide poolt pideva ohu all olev riik ei püsiks. Seda kõike peaksime ka meie eestlased õppima, kui tahame siin väiksel maal edasi eksisteerida,” räägib hiljuti Iisraelis reisinud ning Tel Avivi ülikoolis seminaril “Erakordne Eesti” üles astunud tunnustatud kirjanik Imbi Paju Ohmygossip.ee’le.

Imbi Paju, mida põnevat meenutaksite eelmisest aastast?
Möödnud aasta sain Soome president Sauli Niinistölt Lõvide rüütelkonna rüütlimärgi, see toimus Soome marssal Mannerheimi sünnipäeval, mil anti aumärgid 800 soome mehele ja naisele. See on väärikas aumärk, aga olin sel hetkel esimene välismaalasest kirjanik, kes selle tunnustuse sai. Läinud aastal elasin veidi aega Berliinis, kirjutasin romaani, elasin sisse Saksa kultuuriruumi ja olin ka Rootsis Visby kirjanike majas kirjutamas. Ja muidugi tundsin loomingulist rõõmu Eestimaa imeilusast suvest, oma perekonnast ja sõpradest ja viisin põhjanaabrid soomlased Soomaale, kus õpetasin neile meditatiivse kirjutamise kaudu kaardistama enda vaimseid jõuavarusid, loovust, elujõudu jne. Mul on alati hea meel, kui ma saan tutvustada välismaalastele oma armast rohelist Eestit. Möödnud aastal sõlmisin ka Rootsi ja Saksamaa kirjastatega kirjastamise lepingu ja kohe ilmub mu raamat ”Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” Rootsis ja oktoobris Tõrjutud mälestused Saksamaal. Muidugi ei saa meenutamata jätta iga-aastast Võtikvere raamatuküla vabaõhu kirjandussalongi, mis on üks osa mu loomingust ja mida ma koos võtikverelastega korraldan ja kuhu tuleb kokku vähemalt 400 inimest, et kirjanduse, looduse ja maailma asjade üle arutada ja vaimselt lähedust luua.

Kas teil on plaanis lähemal ajal veel mõni raamat kirjutada?
Jah. Mul on pooleli romaan. Ukraina sündmused on löönud justkui vanad narratiivid segamini. Euroopa südametunnistust, millest rääkis ja kirjutas 1930-ndatel maailma kirjanduse suurkuju Stefan Zweig ja tegi 1942 aastal enesetapu, sest ei suutnud kannatada välja Hitleri ja Stalini üheaegset võimule tulekut, mis tähendas talle kui juudile lõplikku hävingut, Euroopa hävitamist, just see südametunnistus, on jälle proovile pandud. Ma lihtsalt jooksin nö kokku ja sulg ei liikunud ühel hetkel enam. Kuid tundub, et ma olen oma inspiratsiooni tagasi saamas. See juhtus Iisraelis, kus ma hiljuti käsin, esinesin Tel Avivi ülikoolis, kus toimus seminar “Erakordne Eesti”. Selles räägiti sõdadevahelisest ainulaadsest Eestist, kus president Päts kriminaliseeris juudiviha ja rahvussotsialismi õhutamise eest, ja Tartu ülikooli loodi juudi keele ja kultuuri õppetool. Eesti ajaloolased, kes seminaril esinesid ütlesid, et nad pole kuulnud kaua aega Eesti ajaloost nii positiivselt räägitavat. Kuid seda tegid nad ka ise. Ja kogu seminari idee taga oli meie särav kirjandusinimese taustaga suursaadik Malle Talvet Mustonen ja kaudselt ka tema särav muusikust abikaasa Andres Mustonen ning diplomaat Silver Loit. Auküalaisena esines Isidor Levin, kes tuli 1937 aastal Lätist Eesti, et Tartu ülikoolis õppida, siis tuli sõda, Saksa okupatsiooni ajal hakati juute hävitama. Noore Isidori päästis tollal ta õppejõud Uku Maasing. Olin Iisraelis kaks nädalat ja õppisin palju, kohtusin huvitavate inimestega ja mu hea sõber Eesti juudi muuseumi looja Tallinnas, Iisraelis elav Mark Rybak tegi mulle korraliku ekskursiooni ühest riigi otsast teise. Mul oli tõesti tunne, et käisin Jumalate sünnimaal. Hakkan uuesti oma raamatut kirjutama, teised teosed elavad koguaeg oma elu, sain just Leedu kirjastalt lepingu, nad sooviksid Soome lahe õdesid Leedus järgmisel aastal välja anda. Kuid oluline on nüüd, et saaksin oma romaaniga jätkata, sest ümbrus on muutunud jälle inspireerivaks.

Enne Iisraeli sõitu andsin järele Eestimaa rohelise erakonna ettepanekule kandideerida Euroopa parlamendis. Kuna rohelised pole hetkel Eestis võimul ja neil pole raha, et suurte plakatitega end reklaamida, siis ma mõtlesin, et olgu, ma saan kandidaadina tõsta esile rohelisi elustandardeid ja rohelisi väärtusi, saan olla debattides, kus ma olen varemgi olnud, toetades oma head sõbrannat Soome rohelist ex-ministrit, presidendikandidaati, europarlamentääri Heidi Hautalat tema valimistel. Julgust andis ka see, et mu loomingut pehme diplomaatia vahendina on hinnanud ka välisminister Urmas Paet, kui ta andis 2010 aastal mulle Välisinisteeriumi kultuuripreemia Eesti tutvustamise eest maailmas, või Avatud Eesti Fond, kes pidas mu loomingut Koosmeele preemia väärlisiseks, või Soome president Niinistö ja Eesti presidendid Meri ja Ilves, kes on andnud mu loomingu eest mulle kõrged aumärgid ja peale selle kirjutas Edward Lucas, üks olulisemaid Kesk-ja Ida-Euroopa eksperte, et Imbi Paju raamatud on pehme kaitsevahend Eestile, samal ajal kui Eesti poliitikutel ja kaitsejõul on palju ära teha… Siin on juba piisavalt seda kapitali, sest nö minu või ükskõik kelle elukogemus pole vähem väärtuslik poliitlisesest kogemusest. Pealegi olen ma metskonnas üles kasvanud ja juba aastal 2012 tegin ma avaliku pöördumise: Eesti roheliseks vabariigiks.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Mul on palju südamel mida öelda, kuid alustan ühe looga, mille jutustas mulle noor Iisraeli ärimees lennukis, kui sõistin Helsingist Tel Avivi. Ta rääkis, et vaatamata sellele, et nii mehed kui naised käivad Iisraelis läbi sõjaväeteenistuse ja see aeg on 2- 3 aastat pole see mahavisatud aeg. Sel perioodil õpetatakse neile vastatikust respekti, õlatunnet, vastupanu psühholoogilisele survele, kokkuhoidmist jne jne. Iisraeli sõjaväes pole autoritaarset juhtimisstiili, kus käsud antakse ülevalt alla, vaid käsutamist polegi, on koostöö ja see mida õpitakse sõjaväes on kasulik kogu eluks, sest muidu nende niigi Araabia riikide poolt pideva ohu all olev riik ei püsiks. Seda kõike peaksime ka meie eestlased õppima, kui tahame siin väiksel maal edasi eksisteerida. Kuid tihti kui meil on oma kaasmaalstega probleem, öeldakse, et ”sa pead enda eest võitlema”,”ära ole nii emotsionaalne”, seda öeldakse isegi lastele… võitluse all nähakse tihti üksteise seljataga mahategemist, laimu, teiste heade tegude surnuks vaikimist jne… meie jõud on aga koostöö ja respekt, korralik omavaheline kommunikatsioon, teise ärakuulamine, oskuste ja ideede väärtustamine… seda kõike ma soovin Eestile: rohkem ligimisearmastust! Muidu kannatab meie mentaalne tervis ja riigi iseseisvus. Oleme üksteisele peegliteks, kus vaatab vastu väärtustatud ja armastatud lähikondlane, seda peeglit saab pakkuda vaid inimene, kes oskab end ja oma elu väärtustada.