Annely pakub “Vilde tee” kooki. Ta on väsinud, ent reibas, olles äsja käima tõmmanud järjekordse suurejoonelise teleprojekti. TV3 maskoti tiitliga juba harjunud särav noor daam avaldab ajakirjale Kodutohter oma ärksuse lihtsad valemid.
Annely räägib väga palju. Muidu veel hulga rohkem kui uudistes. Aga mitte tühjalt. Arusaadav, miks ta lapsed ütlevad: “Ema, sind on nii huvitav kuulata, räägi veel maailma asjadest!”. Annely vaatab pikema jutuajamise jooksul harva sulle otsa, sest ta uudishimulik pilk kipub kärsitult ringi ekslema, justkui aplalt midagi õhust otsides. Võib-olla uusi ideid või ühekorraga pähe karanud mõtetelaadungi selginemisi – sest mõtteid näib tal palju olevat.
Annely Adermann on TV3s olnud juba nii kaua, et ei saa ise enam täpselt aru, kui eriline see töö on. Nii ta vähemalt kardab. Täpsemalt: töötanud on Annely tolles kanalis niikaua, kui üldse on võimalik olnud. “Saan küll aru sellest, et teletöö on tohutult lahe. Kõik räägivad, et kui siia korra sõrme oled andnud, siis jäädki. Siin on palju uue sündi, loomist ja magnetilist jõudu, mis tõmbab.”
Mitmel pool on sellest küll juttu olnud, aga olgu veel kord lühidalt ära nimetatud teeviidad, mida mööda Annely oma avalikku teed on liikunud. Esiteks: ETV lauluvõistlus “Kaks takti ette” aastal 1992. Sõbrannale toeks läinud neiu meeldejääv esitus “Valentina tvistist” viis ta seejärel aastakeseks koos Anu Välbaga noortesaate “N&P” juhiks. Pärast seda osales tollase telekanali EVTV reporterite konkursil ja sai tuleristsed uudistetoimetuses. Viimatinimetatud pilditootja ühinemisel RTVga sündis TV3, mille esimest päeva oli just Annelyl au diktorina sisse juhatada. “Ajalooline juhus, et olin just sel päeval graafikus. Siin ma nüüd olen. Ühest küljest on see harjumus, aga samas pole olnud lihtsalt kulgemist – kogu aeg on liikumine.” Annely ütleb, et ei ole oma karjääri planeerinud, nii on lihtsalt läinud – ilmatüdrukuks, avalike suhete juhiks, uudistesaate juhiks (no kuidas ma ütlen kena naisterahva kohta “ankur”!).
Pakkumisi on Annelyle tehtud mõistagi ka teistest kanalitest, aga kuidagi on mõtlemisaja jooksul oma kanalist tehtud jällegi huvitav ettepanek. Juhuslikult. “Ei tea – on see eluenergia, saatus või muu liikumapanev jõud… Laiskus muidugi ka, kuigi mu töö on kõike muud kui laisklemine. Kogu aeg midagi juhtub. Põnev! Inimesed on siin tavalisest loomingulisemad. Ei mäleta, et ma poleks tahtnud tööle tulla, isegi väsinuna tahan.”
Koju tahab ka minna. Aga saab tavaliselt hiljem, kui võiks. Öeldakse, et õnnelik on see, kes tahab hommikul tööle minna ja õhtul koju tulla. Annely niisiis on. “Mu pere on harjunud, et vaimustun oma tööst, jagan ju ka nendega siinset toredust. Kuigi iseloomu poolest on mu töö üsna mehelik.”
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Kodutohter