“Olen kurb ja mul on valus inimeste elamata elude pärast. Olles elanud 33.aasta jooksul: Eestis, Itaalias, Poolas, Hollandis ja täna elan Prantsusmaal, pean nukral toonil tõdema, et pole kusagil maailmas näinud nii egotsentrilisi, ümbritsevast võõrdunud inimesi, kui on eestlased. Enesekesksus aga sünnitab kurjust ning ebaviisakust,” räägib endine meelelahutusürituste korraldaja ning täna raamut kirjutav Raivo Kaer Ohmygossip.ee’le.

Raivo Kaer, teie sünnipäev ja sünnikodu?
4.aprillil 1981. Ehtne Kuke aastal sündinud Jäär. Sünnikodu on Rae vallas. Keerulise lapsepõlve ja noorukiea veetsin Läänemaal Risti vallas, millest kirjutan palju ka maikuus ilmuvas autobiograafias «Varjatud elu».

Kelleks unistasite saada lapsepõlves?
Soovisin alati kirjutamisega tegeleda. Alustasin varakult, leides viiendas klassis kirjutatud muinasjutuga tunnustust Ernst Enno nimelisel jutuvõistlusel. Hiljem olin noortelehe Meie Meel kaasautor ning minu kolumne on avaldanud kõik suuremad meediaväljaanded Eestis. Lapsena unistasin saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Ilmselt seetõttu, et tegemist oli minu lemmikainega koolis ning peaaegu alati on mul vedanud selle õppeaine õpetajatega, kes on olnud ka klassijuhatajateks. Eriliselt suure kummarduse teen gümnaasiumi – aegse õpetaja, erakordse Lea Seero ees.

Millistes koolides olete õppinud ja kus?
Põhikooli lõpetasin Risti Põhikoolis. Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium jäi homofoobia tajumise tõttu pooleli, kuid palju aastaid hiljem lõpetasin keskkooli imelises Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumis, millele järgnesid õpingud Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudis.

Milliseid ameteid te olete oma senise elu jooksul pidanud?
Kõige kauem, üle kümne aasta tegutsesin meelelahutusürituste korraldajana, kuid olen olnud ka: paari MTÜ juht, tantsija, ajalehtedele kirjutanud, spordipoes nii klienditeenindaja kui ka juhataja, koorinud köögivilju, töötanud laotöölisena, pidanud lehekandja ametit jne. Olen nagu hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Täna olen keskendunud kirjutamisele, inimõigustele ja heategevusele.

Huvialad?
Kirjutamine ja tantsimine. Selles mõttes on mul vedanud, et töö ja hobid on alati kattunud. Mulle meeldib tegeleda tööga, mida võin ka oma huviks pidada. See inspireerib ja innustab.

Mida põnevat meenutaksite eelmisest aastast?
2013. aasta ei olnud põnev, vaid täis võitlust elu nimel, kuna 2012. aasta lõpus juhtus mul õnnetus. Ootamatult lõhkes tänaval pimesool, misjärel langesin koomasse. Tänu õnnele leidis mind keegi heasüdamlik inimene öiselt, jääkülmalt Pariisi tänavalt ning jõudsin viimasel minutil operatsioonilauale, kus selgus, et mul on ägedad maksa- ja neerukahjustused, mille põhjustajateks krooniline B-hepatiit. Samas oli möödunud aasta suur võitude aasta. 6. jaanuaril väljusin koomast ning 5. detsembril kinnitasid arstid, et minu tervis on peaaegu täielikult taastunud ja veri puhas, võimaldades mul tulevikus lapsi saada. Mustanahalised kaksikud on tõepoolest minu suureks unelmaks, ent enne pean hakkama saama iseenda eluga ning seda korrastama. Kõige olulisemad on siiski minu elus inimesed. Soe on teada, et mul on sõpru ja ümberringi hoolivaid persoone, kes olid mulle suureks toeks nii vaimselt kui ka materiaalselt, kui seda kõige enam vajasin.

Põnevaimad seigad senisest elust?
Mu elu on olnud pöörane ning traagiline seiklus. Võitlus iseenda ja maailmaga. Põnevusest puudust ei ole olnud. Kõige eredamad sündmused on minu jaoks alati seotud inimestega, peamiselt armusuhetega, kuid ka tegutsemisega ürituste korraldajana. Kirjutan kõigest põhjalikult ja avameelselt oma raamatus.

Millised on teie plaanid lähemal ajal ja käesolevaks aastaks üldisemalt?
Kõige enam ootan esimese raamatu, eluloo ilmumist. Selle esitlus toimub 13. mail Mustpeade Majas, kus lavale astuvad Diana Klas ja Peeter Kaljumäe. Raamat ilmub müügile üle Eesti 16. mail. Keskendun ennekõike inimõigustega tegelemisele ja heategevusele. Minu unistuseks on solidaarne maailm, kus igaühe silmad säravad ning keegi ei pea tänavatel elama. Kodutud on kindlasti minu prioriteediks heategevuses. Jätkan ajakirjale Saatus & Saladused kirjutamist. Loodan aasta lõpus avaldada esimese romaani.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Olen kurb ja mul on valus inimeste elamata elude pärast. Olles elanud 33.aasta jooksul: Eestis, Itaalias, Poolas, Hollandis ja täna elan Prantsusmaal, pean nukral toonil tõdema, et pole kusagil maailmas näinud nii egotsentrilisi, ümbritsevast võõrdunud inimesi, kui on eestlased. Enesekesksus aga sünnitab kurjust ning ebaviisakust. Eesti inimesed elavad internetis. Minu palveks on, et inimesed ei kapselduks suhtlusvõrgustike kookonisse. Virtuaalne maailm ja seal suhtlemine ei ole reaalsus, vaid nagu ulmelised Lumivalguke ja seitse pöialpoissi.

Jälgides Facebookis erinevate persoonide seinapostitusi, siis muidu täitsa toredad ja armsad inimesed muutuvad tundmatuseni. Nende Facebooki seinad väljendavad nende isikute olemust sageli rohkem, kui nende tegelikud mõtted, sõnad ja teod. Aeg – ajalt tundub, et nende üksluises elus polegi mingeid hetki, mida jäädvustada pildile või voolida sõnadeks ja vormida lauseteks. Nende isikute Facebooki seinad on tulvil jagamisi ja laikimisi. Meeldib kõik, olgu selleks sokipaar või voodimadrats. Kõik on seotud millegi saamisega, kingitustega, loosimistega. Elu nagu õnnemäng! Tulevik justkui kommunistlikus ENSVs, kus Sapaka said loteriil, korteri Mustamäel tõi fortuuna ning sanatooriumi tuusik saabus loosirattal. Kui eriti vedas, pääsesid Lenini mausoleumi külastama. Topi ainult käsi loosikasti ja sikuta võidupilet välja!

Eestimaalased, astuge palun reaalsesse ellu, minnes tänavatele ja paikadesse, kus viibivad tegelikult eksisteerivad inimesed. Õppige selgeks lihtsad sõnad: vabandust, palun ja tänan. Kui olete juba vestlema hakanud, siis õpite ka andestama nii iseendale, kui maailmale. Oskus andestada andestamatut teeb vabaks ja õnnelikuks, pannes märkama inimesi ja kõike elavat ning elutut enda ümber, millel on suurim väärtus. Loobuge mõtetust nutitelefonist ja Hummerist, sest oluline pole mitte automark, vaid inimesed, kes autos istuvad. Pisikese Fiatiga saab sama edukalt kõik sõidud tehtud, ent hiiglasliku pangalaenu arvelt jääb teil üle raha, millega pikali kukkunuid toetada.

Suurusehullustuses elamine on muutnud eestlased kibestunuks ning sellisest elustiilist lahtiütlemine aitab maailmal muutuda paremaks paigaks, kui julgeme astuda võõraste juurde, haarates neil käest, patsutades õlale, neile naeratades ja hingelist ning materiaalset abi pakkudes, selle asemel, et mõtelda iseenda heaolule. Ennekõike oleme inimesed, võrdsed võrdsete seas. Võrdsust aitab luua solidaarsus ja see eeldab: tähelepanelikust, viisakust, suhtlemisoskust ning julgust võtta vastutus oma elu eest ja selle kaudu ka teiste elavate hingede eest. Rohkem hoolimist!