Lugeja küsib: „Mu neljandas klassis käiv tütar sai tunnistuse, mis oli küll klassi keskmine, aga muret teeb just see, et teda ennast ei huvita nagu üldse. Pinginaabri tulemused olid oluliselt paremad. Kuidas saaksin tütart innustada paremini õppima, et ta tahaks pingutada ja teistest parem olla? Ta on nagu allaandja tüüpi.”
Psühholoog vastab:
Kujutleme hetkeks järgnevat situatsiooni: laps jõuab koolist koju ning ema uurib, kuidas tal koolis läks. See küsimus sisaldab endas enamasti huvi saadud hinnete kohta. Tavaliselt minnakse infost heade hinnete osas kiiresti mööda ning keskendutakse halvematele. Samas uuritakse, kuidas teistel klassikaaslastel see või teine kontrolltöö läks. Eriti usin võrdlemine toimub tunnistuste saamisel. Seejuures unustatakse keskenduda lapse individuaalsele arengule, sellele, kuidas ja millistel põhjustel tal on hinded muutunud.
Lapsed on erinevad, nii ka nende saavutusvajadus – püüdlus mis tahes tegevust võimalikult hästi või senisest paremini sooritada. Saavutusvajaduse kujunemine eeldab püsivuse ilmnemist juba varases lapsepõlves. See ei tähenda muidugi, et kõigist impulsiivsetest ja püsimatutest lastest kujuneksid madala saavutusvajadusega inimesed. Saavutusvajadus hakkab ilmnema kolme kuni viie aasta vanuselt. Seevastu hirm ebaedu ees kujuneb alles umbes 6-aastaselt. Kartus ebaedu ees kujuneb suhtlemisel vanemate ja omaealistega, kui hakatakse võrdlema tegevuse tulemusi teiste omadega. Nii võib nt. noortel sportlastel kaduda treeningulust, kui eakaaslased parandavad kiiremini oma rekordeid. Lastekollektiivides ei võeta saamatuid tihti mängukaaslaseks jne.
Saavutusvajadus kujuneb kas edule püüdlemise või ebaedu vältimise vormis. Nii võib näiteks aeglasemate (mahajäämusega) õpilaste põhimotiiviks kujuneda soov ebaedu vältida, varakult loomingulisust ilmutanud lapsed on aga edule pürgijad.
Kuidas saab lapsevanem meie konkurentsile orienteeritud ühiskonnas last aidata? Laps peaks tajuma oma töö tulemuste sõltumist nähtud vaevast. Lapsevanem saab aidata tal võrrelda oma tänaseid ja varasemaid tulemusi. Isiklike tulemuste paranemistendentsi märkamisest on rohkem abi kui klassikaaslaste tulemuste võrdlemisest enda omadega. Lapsevanem võiks vältida erinevaid kasvatuslikke liialdusi. Tunnustus, vabaduse andmine, kontrollimine ja nõuannete andmine võiksid olla tasakaalus. Mida paremini oma last tuntakse, seda lihtsam on n-ö õiget retsepti leida. Lapse saavutusvajaduse kujunemine kas edule orienteerituse või ebaedu vältimisena sõltub paljuski kodus kasutusel olevast kiituse-karistuse süsteemist – kas kasutusel on positiivsed stiimulid kiituse ja tähelepanu osutamise näol või on ülekaalus hirmutamine, keelud ja karistused.
Lapse õnnestumisi ja edukaid sooritusi kiites tekib tal soov saada uuesti positiivset kinnitust ning korrata head sooritust. Oluline on ka võtta lapse jaoks aega äratamaks huvi erinevate tegevuste vastu. Just vaheajal on aega käia koos lapsega huvitavatel üritustel (nii saab ka lapsega parema kontakti ning tegevuse käigus võib ta mitmed mured hingelt ära rääkida). Õppima innustab ka arusaam, et õpitut saab kuidagi päriselus rakendada. Sellel avastusretkel saab vanem samuti abiks olla.