Patriarh Benjamin päästab maailma

Benjamin Lillemäe on mees, kes loonud usundeid ühendava Karismaatilise Osaduskiriku ning soovib päästa maailma – sõdu peavad ju õnnetud inimesed, kes kaklevad pahatihti teemal, kelle jumal on jumalam.

Patriarh ja peapiiskop Isa Lillemäe on keset Eestit sündinud ja kasvanud juut, kes on kristlust ja juudiusku ühendada püüdes oma vaprusega pälvinud hüüdnime “Benjamin”. Dogmaatilised usujuhid ründavad teda arvatagi mõlemalt tiivalt. Rabi tundub oma sooja stoilisuse juures aga olevat vähemalt viiesaja-aastane. Tegelikult sai püha isa äsja 55aastaseks ning tal on kogudused ja korterid Londonis ja Hamburgis, Šveitsis ja Skandinaavias, Nigeerias ja mitmes muus Maa paigas. Olemuselt on ta nagu traditsiooniline teadjamees – kes oleks mõnes teises kultuuris hea šamaan. Ta tõlgib inimestele neid endid ning vabastab nad seeläbi pingetest – tänu millele klaarunud stressipuntrad nutavad end tühjaks, saavad terveks, jäävad rasedaks, täidavad oma unistused.

Paar nädalat Eestis teenistusi pidanud, inimesi silmast silma õnnistanud ja isamaad ilusamaks palvetanud Benjamin jõuab taas Eestisse alles jõuludeks. 1993. aastal Põlvasse rajatud Karismaatilist Osaduskirikut juhib tema poeg Leevi. Raha eest, mida vägev “Benjamin” kõikjal maailmas teenib, ehitatakse kiriku taha spirituaalset meditatsioonikloostrit. Selle on heaks kiitnud ja sellele on nimetuse andnud Eesti juutide usujuht Shmuel Kot. Tänu sellele juhtus Põlvas maailma ajaloos ainulaadne lugu – 91aastane rabi Raffael tuli Lillemäede mitteortodokssele juudi kogudusele külla. Kõneles ja õnnistas – küll mitte kirikus sees, vaid valmiva spiritualistliku koja läve ees.

Erinevate religioonide ühendamine selles vaimus, et Jumal on üks, on raskem töö ja võimsam murrang, kui arvata võiks – Haifa linnas on teada vaid üks pühakoda, kuhu on oodatud kõigi religioonide usklikud. Ikka veel on igaühe jumal ta enda meelest jumalam kui teise oma. Isa Benjamin tajub tõeliselt ja olemuslikult, kuivõrd tihedalt seotud vennad ja õed on inimesed – ning tema tarkus on lihtne ja ilus: “Maailm on jõudnud sellisesse arengujärku, et meil on aeg usupiiridest välja kasvada. Usupiirid annavad ettekäände kaklusteks ja tapmisteks – Maa ei taha seda enam. Meie planeet ootab, et lapsikud pseudopõhjused lõhkuda ja vihata kaoksid. On aeg armastada ja ehitada – see on tuleviku võti.”

Benjamin on nagu antenn. Sellise hiigelantennina teeb ta imesid. Enam kui 40 naist on tema palvete abil, temaga koos palvetades käima peale saanud. Peenmateriaalselt väljendudes on nad “lihtsalt” end pärssivatest pingetest Benjamini toel vabanenud – nagu needki, kes arstide poolt ravimatuks kuulutatud haigustest maha rahunedes, koos Benjaminiga hõisates ja keksides vabanevad. Kõlab naljakalt – aga toimib vägevalt.

Benjamini “äri” – kuidas juut siis äritsemata saab! – näeb välja äärmiselt loomulik ja loogiline. Tema abiga järje peale saanute hulgas on päratult rikkaid inimesi. Ta ise nimetab neid õli- ja metalliinimesteks. Vaimulikud ei võta otseselt tasu. Ent kui kröösus tahab südamerahu pärast tasuda, suunab tänatud vaimulik raha “olmesse” – rajab kirikuid ja kloostreid, varustab koguduse korterite ja arvutitega. Ise ta itsitab, et juut oskab ikka äri teha – ent kogu tema inimesi abistav vaimujõud kanaliseerub tegelikult kirikule vajalike vahendite ostmisse. Kusjuures Benjamin kannab kantslist jutlust pidades kogudusele ette, mislaadi hädaliste käest millises suurusjärgus tasu ta sai – ja mida nüüd kirikule selle eest ehitatakse või ostetakse.

Põlva Karismaatilise Osaduskiriku teenistus on ilmselt ühtviisi tuttavlik nii luterlastele, õigeusklikele kui ka teistele kristliku perekonna liikmetele. Muusikat teeb ansambel Benjamini abikaasa Eve juhtimisel, lood ja laulud on mõnevõrra reipamad kui luteri kirikus. Riitust juhib Benjamini poeg Leevi. Kirikus teenib korraga seitse vaimulikku – suurem osa neist, muide, naised. Pärast Leevi Lillemäe jutlust saavad pöörduda ja palvetada noored koguduse liikmed päevakajalistel teemadel. Lõpetades tulevad kõik vaimulikud pühakoja keskele, torni alla – ja moodustavad seal inimestest elava risti, vägede liigutamise telje. Pärast palvust kallistavad vaimulikud üksteist altari ees – ja koguduse liikmed kui vennad ja õed embavad üksteist.

Rabi Chaim Benjamin ben Awraham Lillemäe lisab sellisele teenistuse skeemile traditsioonilist sünagoogi elementi. Ta laulab oma naise Eve klaveri saatel juudilaule. Plaksutab ja tantsib. Hõiskab ja huilgab, naerab ja nutab. Rabi on ehedalt emotsionaalne ning tunnistab: “Mu isa hakkas ka iga asja peale kergesti nutma. Ema läks ägedaks ja vallandas sõnavalingu – minule tuleb, nagu isale, kergesti meeleliigutus ja härdus peale.”

Plaksutamine ja huilgamine pole tal selline, nagu ameerikalikes modernkogudustes. Rabi plaksutab ja tantsib vanamoeliselt. Ta veenab nii jutluses kui ka omavahelises vestluses: “Intensiivsust! Nii iseendaga, omavahel kui ka Jumalaga suheldes – intensiivsust! Armastades ja luues – intensiivsust! Kui leigelt loodate läbi saada, jätke parem tegemata!” Rabi jutustab, kuidas oli Skandinaavias seitse tundi järjest teenistust pidades laulnud ja tantsinud. Ja ta jaksas.

Benjamin jutustab nii kantslis kui ka altari ees, inimeste seas kui ka silmast silma vesteldes lugusid. Kui ta soovib jutustada sellest, et jamad juhtuvad meie hüvanguks, kirjeldab ta: “Tahtsin Tallinnas ühele kohtumisele minna, aga asutuses oli just lõunavaheaeg ja ma kirusin juba, et pean seal ebamugavas ja kallis parkimissüsteemis tund aega kauem parkima – aga tänu sellele tekkis mul hetk sisetunde ajel Oleviste kirikusse minna. Inimene peabki end lõdvaks laskma ja vaistu järgi minema, kuhu Jumal teda juhatada tahab – kui lõdvaks ei lase ja ennast juhtida ei luba, siis kohale ei jõua. Läksin Olevistesse, kohtusin õpetajaga, leppisime kokku, et pean seal teenistuse, ning sellest kujunes mu elu üks võimsamaid teenistusi.” Sama kinnitavad kohalviibinud. Rahvas naeris ja nuttis. “Juhuseid pole – ka äpardused ja ebaõnn on Looja tahtmine. Kui mul tekib mingi tõrge, siis peab kõigevägevam mind kinni, et ma mingist olulisest asjast aru saaksin, viga ei teeks, otsa ei saaks. Arvatakse, et saatan sodib. Tühjagi! Saatan ei tee midagi, kui Jumal ei luba. Mul oli kuu aega järjest öösiti hirmus valu kõhus. Mõistsin, et kuni ma aru ei saa, millest see valu tuleb ja mida mulle õpetab, seni jääbki kole valu mind piinama ja öörahu rikkuma,” kirjeldab vaimulik sama, mis on tuttav ka teiste teadjate õpetustest. “Üks, mida on mulle jutustanud kõik mu elu juhtumised ja sündmused, on see, et ma olen kohustatud oma naise õnnelikuks tegema. Niipea, kui Eve jääb unarusse, kohe, kui unustan, kui armunud ma temasse olen, saan karistada. Ma ise olen kõige õnnelikum siis, kui minu naine on õnnelik. Kui minu naine on õnnelik, siis on meie tütar Maarja ja poeg Leevi õnnelikud. Kui nemad on õnnelikud, on nendega kokku puutuvad inimesed õnnelikud. Nii oleneb sellest, kui õnnelikuks mina oma naise teen, hulga inimeste rahulolu!”
Teadsin rabi Benjaminiga kohtuma minnes, et tänu selgeltnägijavõimetele on ta loendamatuid inimesi imetegude lähedase intensiivsusega aidanud. Selge, et oli uudishimu, kuidas ta minuga isikliku palve teeks ja õnnistaks. Nägin pärast kolmetunnilist teenistust, kuidas täismehed ja soliidsed prouad nutsid Benjamini käes. Tekkis tõsine kõhklus, kas ma ikka tahaksin sedasi pisikese plikana piriseda…