“Tallinna Loomade Hoiupaigas toimuv on väga kahetsusväärne. Eesti Loomakaitse Selts on juba aastaid probleemile tähelepanu suunanud ning ametkondi teavitanud asjaolust, et Loomade Hoiupaigas on just kasside hukkamisprotsent liialt kõrge. Oleme paari viimase aasta jooksul pakkunud välja mitmeid lahendusi olukorra parandamiseks,” räägib ELS’i tegevusjuht Tania Selart Ohmygossip.ee’le.

Eesti Loomakaitse Seltsi tegevusjuht ja juhatuse liige Tania Selart, kas te olete teadlikud ka Tallinna Loomade Hoiupaigas toimuvaga, ühes ETV “Pealtnägijas” oli juttu seal väidetavalt toimuvast kasside massimõrvast. Kuidas teie seda kommenteeriksite?
Tallinna Loomade Hoiupaigas toimuv on väga kahetsusväärne. Eesti Loomakaitse Selts on juba aastaid probleemile tähelepanu suunanud ning ametkondi teavitanud asjaolust, et Loomade Hoiupaigas on just kasside hukkamisprotsent liialt kõrge. Oleme paari viimase aasta jooksul pakkunud välja mitmeid lahendusi olukorra parandamiseks. Tallinna Linnavalitsuse istungi 2011. aasta augusti protokollis väljatoodud valupunktid seoses Loomade Hoiupaigaga ei ole aga seni lahendust leidnud. Eesti Loomakaitse Seltsile ja teistele loomade abistamisega tegelevatele organisatsioonidele on laekunud murettekitavalt arvukalt teateid mitmete nõuete rikkumise kohta Tallinna Loomade Hoiupaigas. ELSi hinnangul on nende rikkumiste eest vastutav ka iga kohalik omavalitsus, kes loomade hoidmise ja hukkamise teenust just sellelt ühingult ostavad, kuna ilmselgelt ei ole õnnestunud Loomade Hoiupaigas tagada loomade hoidmisel ja hukkamisel seaduse täitmist isegi minimaalselt mõistlikul ja meie kultuuriruumi sobival viisil. Lähtuvalt meile saabunud kaebustest haigestub liiga suur arv loomi (kasse) Loomade Hoiupaigas viibimise ajal ja varjupaigas hukatakse loomi (eriti kasse) enne kui tema omanik või soovi avaldanud uus omanik loomale järgi jõuab. Samuti hoitakse Loomade Hoiupaigas suurt hulka loomi äärmiselt stressirohketes ning haiguseid tekitavates tingimustes ilma vajaliku veterinaarabita. Antud küsimuses väljendab ELS oma seisukohti ja lahendusi probleemile ka avatud petitsioonis http://petitsioon.ee/loomadehoiupaik#btn-more, milles oleme välja toonud peamised kitsaskohad ja võimalikud lahendused.

Kuidas suhtub teie töösse Vabariigi valitsus ja kas riik toetab teie tööd?
ELS on viimaste aastate vältel saanud riiklikku toetust Põllumajandusministeeriumi valitsemisala kaudu seltsi erinevateks tegevusteks (nõustamine, teavitustöö, hädajuhtumite lahendamine, koolitamine jms.). See näitab, et riik tunnustab seltsi tegevust ning seltsist on nende aastate jooksul saanud tugev koostööpartner nii ministeeriumitele kui ka erinevatele ametkondadele. Samuti on ELS loomakaitse valdkonnas tugev vahelüli eraisikute ja ametkondade vahel, mis omakorda aitab vähendada ametkondade koormust loomakaitse valdkonnas aset leidvate probleemide ja kitsakohtade lahendamiseks.

Millised loomad teile endale meeldivad ja kas peate ka ise kodus mõnda looma?
Ma ei ole kunagi eelistanud teatud liiki loomi ühele või teisele. Minu jaoks on iga loom hoolimist ja austust väärt ning mulle väga meeldib üks mõttetera, millest ma igapäevaselt ka lähtun: „Me jagame planeeti miljonite ja miljardite imetlusväärsete elusolenditega, kellega me igal sammul kokku puutume ning keda tuleb hoida ja kes vajavad meie kaitset“. Kodus on mul neli neljajalgset sõpra: koer Emmi ning kassid Suhkur, Miu ja Norsik.

Huvialad?
Viimased aastad on loomakaitse töö võtnud enamuse ajast ja energiast ning teiste südamelähedaste huvialadega pole ajanappuse tõttu olnud aega palju tegeleda. Küll aga looduses viibimine on minu jaoks eluliselt oluline ning viimane aasta olen hoogu võtnud ka loodusfotograafiaga tegelemiseks. Samuti on suureks südamesooviks alustada Reiki õpinguid ning jätkata enda täiendamist refleksoloogia alal.

Kas teie tööga seoses on tulnud ette ka naljakaid või kummalisi juhtumeid?
Olenemata keerulisest ja vaimselt raskest tööst on ka meil ette tulnud naljakaid ja kummalisi juhtumeid. ELSil on iga päev avatud infotelefon kella 8st-20ni, mis on eelkõige mõeldud selleks, et inimesed saaksid teatada abivajavatest, väärkoheldud, hüljatud ja õnnetustesse sattunud loomadest ning saada nõu erinevate loomadega seotud probleemide ja loomakaitsealastes küsimustes. Teinekord aga laekub infotelefonile üpriski kummalisi või humoorikaid teateid. Näiteks mõned kuud tagasi juhtus nõnda. Kirjeldab infotelefoni töötaja: “Helistas hääle järgi keskealine mees. Mul oli teine kõne peal ja ta jõudis selle aja jooksul infotelefonile teha seitse kõnet. Helistasin talle tagasi ning küsisin, et milles mure, mis juhtunud on. Vastuseks öeldi hingeldades väriseva häälega, et korteris on hiir. Küsisin igaks juhuks üle, et kas ma kuulsin õigesti ja helistaja kinnitas uuesti, et korteris on hiir ning see hiireke olevat mehe ning tema ema närvid täiesti ära rikkunud, sest loomake jookseb nende Mustamäe korteris tubades ringi. Mees palus, et loomakaitse selts hiire ise kinni püüaks.

Mõni aeg tagasi saabus ka selline murekiri: “Ema käis metsas koertega jooksmas, auto juurde tagasi jõudes oli auto mõlke ja kriime täis, suunatuli eest ära rebitud, küljepeegel ribadeks. Helistasin politseisse ja kaskosse. Paari tunni pärast tuli politseilt kõne: “Saime süüdlased kätte, sündmuskohast 3 km kauguselt avastasime kolm lehma, ühel oli teie auto suunatuli keti küljes!”

Üks meeldejäävamaid juhtumeid leidis aset mõni aasta tagasi, kui infotelefonile tuli teade, et Raplamaal oli kaduma läinud papagoi. Paar nädalat hiljem märkasin juhuslikult ühes lemmikloomafoorumis teadet leitud papagoi kohta. Võtsin ühendust kadunud papagoi omanikuga, kes oli juba lootuse kaotanud ning leppinud faktiga, et ta oma lemmikut enam üles ei leia. Ta otsustas siiski proovida ning sõitis 40 km kaugusele, et vaadata, kas äkki on tegu siiski tema papagoiga. Üllatuslikul kombel oligi lind paari nädala jooksul nii kaugele lennanud ja hoolimata sellest, et ta oli kõhnem, veidi räsitud ja oma jalarõnga ära kaotanud, oli ta siiski hea tervise juures ning tundis omaniku koheselt ära. Meie tööd lühidalt ja loogiliselt kokkuvõttev jutuajamine toimus mõned aastad tagasi. Helistas vanem naisterahvas, kes kurtis muret hulkuvate kasside väljaheidete pärast. Kui pakkusime välja erinevaid lahendusi, siis tekkis järgmine dialoog. Teataja: Miks te ainult loomadega tegelete? Kas teil on inimestest ükskõik? ELS: Kuna siiani ükski loom helistanud ei ole, siis tegelemegi põhiliselt inimestega. Teataja: (vaikus) Nojah, seda küll…

Tulevikuplaanid?
Olen ELSis erinevatel ametipostidel töötanud pea kuus aastat. Kui vähegi võimalik, siis tahaksin selle aasta suvel võtta “patareide laadimiseks” pikema puhkuse (suvepuhkus on jäänud eelmistel suvedel pelgalt unistuseks). Ehk õnnestub siis ka tegeleda oma hobidega, mida pole seni saanud ajanappuse tõttu harrastada.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Mul on hea meel, et aastatega on loomakaitsevaldkond paremuse suunas liikunud ja et ma elan riigis, kus saan minu jaoks südamelähedastel ja olulistel teemadel kaasa rääkida, jagada oma teadmisi ja kogemusi ning läbi igapäevase loomakaitse töö olla osake muudatustest paremuse poole. Ma siiralt loodan, et inimeste vastutusel olevate loomade heaolu küsimused ei ole riigi ja ühisk
onna jaoks ebaolulised, ja et jõuame ajapikku lähemale olukorrale, kus loomi tunnistatakse kui teadlikke ja tundelisi olendeid.