Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Reklaam:

Libahundis Tiinat kehastanud Ene Rämmeld Ohmygossip.ee’le: Televaatajatele oleks vaheldust vaja. Olen uuteks väljakutseteks valmis küll!

“Kahjuks mu unelmatemaailm varises kokku kui Viljandist lahkusin, sest Panso mind oma kooli vastu ei võtnud ja see oli mulle nii raske pauk, et kavatsesin enesetappu! Kogu mu maailm varises kokku, sest ma polnud ennast mitte millekski muuks elus ette valmistanud,” paljastab näitleja Ene Rämmeld Ohmygossip.ee’le. Vaatamata sellele pääses naine Eesti filmiklassikasse, tehes meeldejääva rolli Tiinana Leida Laiuse poolt tehtud mängufilmis “Libahunt”.

Ene Rämmeld, teie sünnipäev ja sünnikodu ning kelleks te unistasite saada lapsepõlves?
Olen Kaljukits ja sündinud 12. jaanuaril ….Tallinnas keskhaiglas. .

Kuna ema oli Maardus algklasside õpetaja ja mina ei käinud lasteaias, siis oli mul võrratu võimalus käia aeg-ajalt emaga koos koolis, kuigi koolitunnid oleksid siis võinud lausa ära jääda, sest suutsin seal korraldada suure segaduse mürades lastega. Kõige rohkem meeldis mulle koolis pühade eelne ettevalmistus esinemisteks ja nii ma siis juba mudilasena saingi koolilavale tänu oma emale, sest häbeneda tal polnud vaja minu liigset noorust, kuna laulsin kõva häälega kõike seda mis teisedki ja sõnad olid alati peas. Sealt sain kaasa esinemispisiku nautides publikut ja esinemist. Enne, kui mina kooli läksin jäid emal kopsud haigeks ja me kolisime koos ema, isa ja õega Türile vanaema juurde, kus hakkas mul peale elu paradiisis, kus aed oli täis head ja paremat, mida sai terve suvi ja sügis süüa ja mets oli lähedal. Koolis hakkasin aktiivselt tegelema isetegevusega: tantsisin, laulsin ja kohe alates esimesest klassist olin ka näiteringis ja hiljem ka juba paralleelselt kultuurimaja näiteringis. Siis otsustasin kohe, et minust peab saama näitleja, sest mulle kohe väga meeldis esineda!

Näitlejatööd alustasite te Ugalas 1965. aastal. Kui noorelt teil tekkis huvi näitlemise vastu ning kuidas te Ugalasse sattusite?

Kuna olin koolis juba üksteist aastat laval olnud, siis tundus loomulikuna minna kohe Tallinna Panso kooli, aga just sellel aastal ta ei võtnud vastu. Juhuslikult avastasin lehest, et teater “Ugala” kuulutas konkursi noorte näitlejate otsimiseks ja nii ma sõitsingi rongiga esimest korda Türilt Viljandi teatrisse konkursile. Võetigi vastu, aga paari nädalaga sain aru, et koolilastega koos olles ja päris teatris endast vaevalt viis aastat vanematega oli järsku kõik palju keerulisem ja seal ma mitte midagi ei teinudki, aga sain palka ja käisin heameelega Viljandi kultuurikoolis Boleslaus Weidebaumi kursusel näitejuhtimist õppimas, kus õppisin ka luuletuste lugemist Sirje ja Heino Raudsikuga. Olin seal üliaktiivne ja toitusin vahvlitest ja moosipurgist, mida ema nädalaks kaasa andis, aga kuna seal oli ka Viljandi Kultuurimaja, kus ikka laupäeviti peod olid, siis ega ma tihti Türil enam ei käinudki, sest nii palju oli tegevust ja talvel veel uisutamine liuväljal meeldis mulle kohe väga. Kevadel tahtsin sealt aga kohe ära minna Tallinnasse lavakunstikooli, sest noortemaailm oli siis mulle põnevam kui teatriintriigid. Sellest ajast alates suhtun alati endast noorematesse ja ilusamatesse suure armastusega, sest mina seda seal siis endast vanemate poolt ei tundnud! Kahjuks!

Mida põnevat te meenutaksite Ugala ajast?

Mul on väga ilusad mälestused sellest ühest aastast Viljandis. Kui olin noor, kena ja uskusin, et mulle avanevad edaspidiseks eluks kõik uksed ja teadsin, et Türile tagasi ma enam kunagi ei lähe. Mängisin veel siis uljast ja muretut last. Meeldis väga käia Karl Adra juures kodus eratunde võtmas. Ta oli mulle nagu armastav päris vanaisa, keda mul endal enam ei olnud. Ma mäletan kuidas ta õpetas mul lugema “kui mina olin veel väikene mees…” Siiani, kui seda endale kõva häälega loen, tulevad pisarad silma. Mul vedas väga, et tema ja abikaasaga siis tutvusin. Ma sain temalt teada, et luuletust lugedes ei loe sa lihtsalt sõnu, vaid alltekst peab ka välja tulema ja sinu esinemine peab inimesi emotsionaalselt puudutama. Teen seda tänini nii, mis siis, et täna on moes Eestis lugeda ilma emotsioonidetta lihtsalt sõnu.

Teie tuntuim roll on Tiina Leida Laiuse poolt tehtud mängufilmis “Libahunt”. Kuidas te sinna mängima sattusite ning mida põnevat sellest ajast meenutaksite?
Kahjuks mu unelmatemaailm varises kokku kui Viljandist lahkusin, sest Panso mind oma kooli vastu ei võtnud ja see oli mulle nii raske pauk, et kavatsesin enesetappu! Kogu mu maailm varises kokku, sest ma polnud ennast mitte millekski muuks elus ette valmistanud ja olin pannud kogu oma energia ja vaba aja esinemistele. Siis kohtusin tänaval ootamatult Türilt pärit kooliõega, kes sai aru minu kohutavast olukorrast ja viskas mulle elupäästvalt õlekõrre. Pakkus töötada Pikal tänaval trükikojas “Punane täht” palgaarvestajana, mille ma sekundi pealt vastu võtsin, sest unelmate maailm oli kokku varisenud. Oh imet! Peaaegu aasta hiljem, ühel päeval helises mu lauatelefon ja rääkijaks oli Leida Laiuse assistent “Tallinnfilmist” kes oli väga rõõmus minuga vesteldes, sest minust oli talle Tiina otsingute jooksul räägitud nii Türil kui Viljandis ja mitte keegi ei osanud talle öelda kust mind leida. Järgmine päev olin juba Pöögelmanni stuudios Leida Laiuse ees ja kohe olid fotoproovid ja filmiproovid, kus Leida mängis ise mulle vastas olevat Margust!

Kõik see käis minu jaoks peadpööritava kiirusega, sest olin ju selleks valmistanud kogu oma teadliku elu. Peale seda hakkas peale piinaperiood, sest ametlikult pidi Leida ikka veel Tiinat edasi otsima, kuigi ta oli veendunud, et teeb minuga ära selle filmi. Lõpuks kinnitati mind filmile ja sõitsime Vilniusesse, sest alguses oli plaanitud terve film teha stuudios. Aga õnneks vahepeal pandi film seisma ja edasi tehti filmi juba Kanepis. Kui film valmis sai, siis tänu Hermakülale olin kindel, et meil saab menu olema, kuna sain tänu Hermakülale aru, et Tiina oli teisitimõtleja, sest just sellel ajal oli Pariisis üliõpilasrahutused. Filmiga läks teisiti. “Tallinnfilmi” juhtkond tegi ise filmi maha ja Leida sai infarkti. Siis saime ettepaneku sõita Minski filmifestivalile ja see oli meile Leidaga rõõmuaeg, sest festivali president Aleksei Batalov tahtis mulle anda debüüdi eest peapreemia. Aga see ei läinud seal läbi. Olid veel mingid intriigid… kuigi mind koheldi seal nagu staari ja sain ettepanekuid filmilavastajatelt aga öeldi kohe otse, et tule hotelli ja tuba see ja see… Sain kohe aru, et mina küll ei taha filminäitlejaks saada, kui pean hakkama hotellitubade kaudu omale rolle hankima. Olin siis pikkade sirgete juustega, minikleidis ja üldse mitte tavaliste sovietinäitlejate moodi pikkades dekolteedes ebamoodsates kleitides. Olin nagu värske välismaine tuul sellel ajal ja mul oli seal menu. Ka Leida oli seal minuga koos õnnelik, sest venelastele meeldis “Libahunt” ja seda näidati suurel Venemaal.

Kas te mõnes eesti telesarjas ei sooviks mängida mõnda rolli?

Tahaksin küll, sest nüüd on mul selleks aega, aga eks eestlased on harjunud juba sellega, et erinevates seeriates ja filmides on pidevalt ühed ja samad näod. Aga kujutan ette et publikule oleks just vaheldust vaja ja uusi nägusid näha? Selleks väljakutseks oleksin hetkel valmis küll!

Millega te praegusel ajal tegelete ja kuidas teil läheb?
Olen juba paar aastat käinud esinemas Lõuna- Eesti raamatukogudes, koolides ja seda on mul aidanud ette valmistada väga vitaalne Viljandi Kultuuriakadeemia ja muusikakooli õppejõud Marge Loik. See on olnud mulle fantastiline võimalus tutvuda ja kohtuda eestlastega väljaspool Tallinnat ja kuulata nende arvamust Eesti kohta. Olen esin
enud siiani kahe kavaga: üks on Ristikivi ja teine kava oli Maria Underi sonetid ja kavatsen seda nendega edasi teha esinedes koos noorte muusikutega. Samas kirjutan hetkel oma neljandat raamatut, mis peaks ilmuma mai kuus.

Perekond ja lapsed?

Ametlikult olen ikka veel abielus Vladimir Karassev-Orgussaarega, sest kumbki meist pole viitsinud hakata ametlikke pabereid tegema. Meil on kokku kahe peale üks poeg, kes käis ka septembris Eestis esinemas oma luulekavaga koos Marylin Jurmaniga Tartus Genialistide klubis. Tartus “Tarslammis” ja Tallinnas Kultuurikatla aias. Luuletajana on tal nimeks Tarah Xaintorxare ja siis esines ta veel ka kui fotograaf nimega Tarah Montbélialtz Viljandis “Kondase” keskuses. “Fellini” kohvikus ja Tartus kohvikus “Spargel” ja varsti on tal tulemas fotonäitus Tallinnas Prantsuse kultuurikeskuses.

Huvialad?

Armastan väga käia kinos …Vahest vaatan isegi kolm filmi päevas ja see on mul tõeline kirg. Muidugi käin ka teatris, aga rohkem hoopis näitustel ja muuseumites ja selleks on siin väga palju võimalusi. Suur kirg on mul ka pikad jalutuskäigud, mägedes ohtlikud ronimised, turnimine ja siis tunnen tõesti, et olen kaljukits … Naudin mägedes seda ohtu, et võin kukkuda, kuid valitsen siiski olukorda ja keerulist situatsiooni ja tulen jooksuga mäest alla ja vahest isegi tagumikul.


Tags assigned to this article:
Ene RämmeldLeida LaiuseLibahunt



Reklaam:

Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2021 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory