“Südamel on eelkõige rahvuslikku jätkusuutlikkust ohustavad tegurid – demograafiline olukord, maapiirkondade tühjenemine, suur väljaränne. Samas rõõmustab eestlaste püsiv kultuurihuvi ja ise tehatahtmine,” räägib tegus, nooruslik ja särtsakas endine presidendiproua Ingrid Rüütel Ohmygossip.ee’le.
Ingrid Rüütel, kuidas möödus teie suvi, mida põnevat meenutaksite?
Eriti põnevat polnud midagi, kuid mõned meeldejäävad sündmused siiski. Oli ju Baltica Eesti aasta. See Rahvusvahelise Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooni (CIOFF) egiidi all toimuv folkloorifestival toimub igal suvel järgemööda ühes Balti riigis, eelneval suvel siis taas Eestis. Festivali ettevalmistamise ja läbiviimisega olin ka Folkloorinõukogu esimehena otseselt seotud. Kahjuks jäi tulemata kolm kõige põnevamat rühma – Keenia, Jordaania, ja India. Esimene ei saanud sõiduraha kokku ja teistele ei antud Euroopa Liidu viisat. Sellegipoolest jätkus vaatamist-kuulamist kõigile huvilistele. Külalisi oli Lätist, Leedust, Venemaalt, Sloveeniast, Itaaliast ja Prantsusmaalt, festivali üritused toimusid Tartus, Iisakus, Sangastes, Tallinnas Salme kultuurikeskuses ja Kalamajas. Eesti rühmad (kokku sadakond rühma, paar tuhat osalejat) tutvustasid oma kodupaiga pärimust lisaks eelmainitud kohtadele ka Tallinna Vabaõhumuuseumis ning lõpetasid seal ühise simmaniga. Te panite Kihnu naised raamatusse, palun rääkige sellest lähemalt.
Minu kokkupuuted kihnlastega ulatuvad aastakümnete taha. Pärast sõda elasin Pärnus ja pärast 8. klassi lõpetamist käisime Kihnus klassiekskursioonil. Korraldasime seal ka väikese kontserdi ja hiljem tantsisime koos kihnlastega vanu Kihnu tantse. Alates esimesest ülikoolisuvest olen Kihnus käinud rahvaluulet kogumas, seega tunnen mitut põlvkonda kihnlasi. Raamatus käsitletakse eri sugupoolte rolle Kihnu kultuuris: uskumustes, tavades, jutupärimuses, kommetes, lauludes ja muusikas. Kihnu vaimset kultuuri on hoidnud ja kandnud peamiselt naised, mehed sõitsid merd ja tõid kaasa uuendusi. Kui pärimuskultuur hakkas tavaelust taanduma, hakati seda teadlikult hoidma ja edasi kandma harrastusrühmades. Silmapaistvatest Kihnu naistest on uurimuse keskmes esimese folklooriansambli juht Sinaida Saar, ansambli Kihnumua juht Katrin Kumpan, kiriku- ja kultuurielu eestvedaja Marina Rooslaid, rahvatantsuõpetaja Veera Leas, laulude looja Virve Köster, Kihnu Kultuuriruumi Sihtasutuse juhataja Mare Mätas, muuseumi direktor Maie Aav jt. Uurimuses kajastatakse soorollide ja -ideoloogiate muutumist ajas ja selle põhjusi. Raamat on rikkalikult illustreeritud, lisana on kaasas 2-tunnine DVD. Kevadel ilmus eraldi kolmest plaadist ja selgitavast brošüürist koosnev DVD-kogumik „Kihnlased 1991-1994“, kuhu koondasin oma kunagised ETV saated, kokku 12 telefilmi kihnlastest ja muutustest nende elus taasiseseisvunud Eesti esimestel aastatel. Paljusid, keda neil näeme, pole enam meie keskel, filmikaadritel elavad nad edasi.
Kas on plaanis koostada juba ka uus raamat?
Hiljaaegu ilmus Viru Instituudi väljaandel minu koostatud kogumiku „Ida-Virumaa rahvakultuurist“ uus, täiendatud trükk, kus on paljude oma ala nimekate spetsialistide artikleid Ida-Virumaa keelest, rõivastest, usundist, juttudest, lauludest, tantsudest, mängudest jms. Praegu koostan valimikku Saaremaa lauludest, millised olen ise aja jooksul jäädvustanud.
20. oktoobril olid kohalikud valimised, kas olete alati hääletamas käinud ja mida te valimistest arvate praegusel ajal?
No eks ma ikka püüan oma kodanikukohust täita, kuigi valikut teha pole kerge. Ükski partei pole ideaalne.
Milline on teie lemmikvärv ja kas te panete ennast ka riidesse vastavalt sellele?
Minu suurimad lemmikud on rohekassinised toonid, üldse armastan murtud toone. Kuid tegelikult sobivad mulle paljud värvid, meelsasti kannan ka valget ja musta. Ei meeldi sinakashall ja rotipruun. Soojemad hallid ja pruunid toonid on aga täiesti vastuvõetavad.
Teie lemmiktoit ning ehk on teil ka mõne hea toidu retsept anda?
No pigem tuleks mõelda ikka tervisliku toidu kui lemmiktoidu peale. Ja ega mul erilist lemmikut pole ka, söön tavalist eestimaist toitu. Olen püüdnud vahel kasvatada endast taimetoitlast, olen püüdnud loobuda soolast ja magusast – no ei õnnestu! Iseloom ei pea vastu ja mõne aja pärast olen taas tavaline kõigesööja. Erilisi retsepte mul pole, kõige meelsamini kasutan oma vanaema omi – äraproovitud ja kindlad. Lastelastele meeldivad ka. Kuid kokkamine pole minu hobi ja lapsed on nüüd juba minust paremad perenaised.
Millised on teie plaanid lähemal ajal ja aasta lõpuks?
Tööd ja tegemisi jätkub. Kõigepealt ettekanne Setu leelokonverentsil, siis üks doktoritöö oponeering. Mõningaid avalikke üritusi tuleb ikka ka, kus osaleme koos abikaasaga. Samal ajal jätkan tööd Saaremaa kogumiku sissejuhatuse kallal, püüan selgitada omaaja populaarsete laulude allikaid ja levikuteid.
Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Südamel on eelkõige rahvuslikku jätkusuutlikkust ohustavad tegurid – demograafiline olukord, maapiirkondade tühjenemine, suur väljaränne. Samas rõõmustab eestlaste püsiv kultuurihuvi ja ise tehatahtmine.