Eghert-Sören Nõmm on üks neist andekatest noortest, kes on unistanud suurelt ning täitnud neid järgemööda. Nüüdseks on Eghert SIXTINA modelli- ja tantsustuudios koreograaf ning loonud oma tantsutrupi. Lisaks modelli ja tantsutöödele on vaid 20-aastane Eghert suundumas Ukrainasse, kus esimese eestlasena osaleb maailmakuulsas ameerika telesaates ”So You Think You Can Dance“ (“Tancujut Vsje”).

Rääkige oma unistustest lapsepõlves, kas need olid seotud tantsuga?
Nii kaua, kui ise mäletan ennast siis on muusika ja selle järgi tantsuga enda väljendamine olnud kogu aeg minu jaoks kõige olulisem asi. Juba päris väikesena hakkasin ma alati kõiki külalisi “tüütama” oma esinemistega. Kui keegi meile külla tuli, siis minu esinemisest ta kindlasti ei “pääsenud”. Juba siis unistasin, et ühel päeval esinen ma suurtel lavadel ja lavastan ise tantsuetendusi. Väiksena sai kaasa tõmmatud nii sõbrad kui ka sugulased, et ikka kättejuhtuvatest materjalidest koju lava valmis ehitada, valgustuski paika panna ja nii mõnigi sõber oli tihtipeale show‘sse kaasatud. Mind ei ole kunagi keegi sundinud tantsima, vaid olen seda alati ise väga tahtnud. Kui nägin esmakordselt internetist Ameerika televisiooni tantsuvõistlust “So You Think You Can Dance”, siis sai sellesse pääsemine minu elu suurimaks unistuseks.

Kui suurt vaeva nõudis koreograafiks saamine?
Tantsude väljamõtlemine on minu jaoks olnud loomulik protsess. Esmakordselt esinesin laval nelja aastasena ja nii väiksena teed ju ikka seda, mis enda seest tuleb. Viie aastaselt võitsin “Eesti Ministaari” võistluse ja ka siis olin ma ju ikkagi kogu tantsu ise enda jaoks valmis mõelnud. Sealt edasi tuli juba tantsutrennis käimine ja professionaalide käe all tantsude õppimine, aga alati jäeti mulle võimalus ka ise endale mõni tants valmis teha. Neljateistkümne aastaselt  kogusin kokku mõned head tantsutüdrukud ja tegin trupi “Sir N”.  Kuigi tüdrukud olid minust mitmed aastad vanemad, siis ometigi olid nad huviga valmis minu väljamõeldud tantse õppima ja nendega esinema. Nii saigi alguse minu kui väga noore treeneri ja koreograafi teekond. Ise olen ennast pidevalt täiendanud ja kasutanud ära igat võimalust, et kuskil kellegi minu jaoks huvitava treeneri juures midagi uut juurde õppida. Viibides eelmise talve Los Angeleses, käisin seal mitmes parimas tantsustuudios ise õppimas kuulsate treenerite juhendamisel. Treeningute tegemiseks olen ma alati ja iga kell valmis. On korduvalt juhtunud, et enne mõnda võistlust või uut etendust on päevade ja ööde viisi trenni tehtud ja õpitud. Higi on valatud ämbrite viisi.

Kuidas jõudsite Sixtina tantsu- ja modellikooli?
Minu ema asutas SIXTINA kooli 1989. aastal. Pisikese põnnina olin ma ju ikka temaga alati seal kaasas ja vaatasin pealt, mida minu mõistes suured lapsed õppisid ja tegid. Pärast kodus proovisin ise ka järgi teha ja nii see kõik alguse sai. Osalemine aga regulaarselt treeningutel algas viie aastaselt. Olin muidugi kõige noorem, aga sain kõigega hakkama, mida suuremad tegid. Tänaseks alustab SIXTINA oma 24. hooaega ja mina olen siis olnud selles koolis juba 15 aastat. Nüüd õpetan treenerina seal noori tantsima ning ise tantsin enda loodud eliitgrupis “Sir N”.

Millega te veel tegelete ja millised projektid käsil on?
Viimased paar aastat on olnud nii palju huvitavat, et päevad lausa lendavad tohutu kiirusega. Lisaks tantsutreeningutele osalesin palju esinemistel koos Getter Jaaniga ja käisime isegi Eurovisioonil Eestit esindamas. Sellele järgnes “Estonia” teatris “Pipi Pikksuka” lavastus, “Nukuteatris” “Libahundi “ lavastus, populaarseim telesaade “Su nägu kõlab tuttavalt”, suur hulk esinemisi ja võistlusi nii siin kui ka väljaspool Eestit.

Võiks öelda ka, et minu üks suurtest eluunistustest on nüüd tänaseks täide läinud. Nimelt mul on õnnestunud pääseda maailma suurima  televisiooni tantsusaate “So You Think You Can Dance” Ukraina STB televisiooni versiooni “Tancujut Vsje”.  Sellel aastal Ukraina alustas oma saatega  6. hooaega ja seda suurte muudatustega. Nad said õiguse Ameerikast kaasata ka ümberkaudsete maade tantsijaid ning muuta mitmes olulises punktis saate formaati. Uus formaat hakkas Ameerika produtsentidele nii väga meeldima, et järgmine 11. hooaeg mõtlevad nad muuta ka oma saate formaati. Casting‘ud võistluse jaoks toimusid kevadest alates kõigis suuremates Ukraina linnades, Venemaal, Valgevenes, Kirgistanis, Gruusias, isegi Ungarist ja Inglismaalt oli tantsijaid osalemas ühel või teisel casting‘ul. Baltikumi casting oli Riias ja seal näitasid oma oskusi siis lätlastele lisaks ka leedukad ja eestlased. Mina sain sellest võimalusest teada just oma Riia tantsijatest sõprade kaudu ning koheselt otsustasin osaleda.  Kuidas mul selles saates läheb, ma avaldada ei tohi. Nii palju ainult võin öelda, et Baltikumi casting‘ult pääsesin edasi.

Kõik, mis on olnud seotud osalemisega saates “Tancujut Vsje”, on teinud selle suve minu senise elu kõige meeldejäävamaks sündmuseks ja tantsuliste oskuste puhul arendanud mind edasi kohe väga suure hüppe võrra.

Kuidas kirjeldaksite seda, mida annab teile tants ja muusika?
Tants on eelkõige minu tunnete, mõtete ja fantaasiate väljendusviis. Mõni  inimene oskab seda kõige paremini sõnadega edastada, teine muusikaga, aga mina liigutustega. Ma olen väga tänulik oma esimesele treenerile Ljudmilla Beljakovale, kes sundis mind käima ka “igavates” klassika tundides ning esinemistel nõudis iga tantsu juures väljendusoskust, mis pidi vaatajale looma just õige meeleolu. Suur tänu ka minu esimesele näitekunsti õpetajale Marika Reinmanile, kes Tallinna 32. keskkoolis õpetas mulle läbi näitlemise eneseväljendust. Need oskused annavad mulle nüüd suurema võimaluse edastada läbi tantsu oma tundeid nii, et ka vaataja sellest mõttest õigesti aru saab. Kindlasti on see olnud üheks põhjuseks, et olen saanud näiteks “Parima noore koreograafi” eritiitli Koolitantsu festivalilt, koos Kertu Tänavaga võitnud meie lavastatud tantsuetendusega “Romeo ja Julia” Grand Prix Muusikateatrite festivalilt jne. Tantsuga saan väljendada rõõmu ja kurbust, osutada mõtlemapanevatele teemadele. Üks minu lavastatud tantsudest “Mäng on läbi” oli pühendatud koolitulistamiste ohvritele ja peaaegu iga kord tõi vaatajatele klombi kurku või pisara silma. Tants peab jutustama mingi loo ilma sõnadeta nii, et vaataja sellest ka aru saaks. Väga tihti ajendab mind tantsu sõnumit edastama ka muusika ise ning siis panen ma liigutused paika vastavalt laulu sõnadele. Tänaseni on igatahes tants olnud minu jaoks kõige olulisem asi, millega iga päev olen tahtnud tegeleda.

Mida sooviksite öelda Eesti inimestele?
Eesti inimestele olen juba väga ammu tahtnud öelda, et mind ei ole mitte keegi kunagi sundinud tantsima, vaid olen seda alati ise tahtnud teha. Arvan, et lapsevanemad peaksid kuulama oma last rohkem ja arvestama ka lapse soovidega. Kui last ei huvita viiulimäng vaid vaatab hoopiski unistavalt, kuidas teised õues jalgpalli taovad, siis ärge viige oma võsukest muusikakooli poolvägisi! Laske lastel käia erinevates trennide
s, huvikoolides või stuudiotes seni, kuni ta ise leiab selle õige ala, mis teda kõige rohkem köidab. Muidugi minnakse ühte või teise kohta vahel sõbra õhutusel, aga kui see huviala ikkagi endale ei meeldi, siis laps kauaks sellega tegelema ka ei jää. Veel teevad vanemad minu meelest suure vea keelates lastel trenni minna, kui koolist on mõni halb hinne saadud. Näen seda oma trennilaste hulgas päris tihti, kuidas emad “karistavad” sellega, et ei lubata trenni. Kes teeb palju, see ka jõuab palju. Kes ei tee midagi, see ei õpi sellepärast veel rohkem, et need paar tundi trenni asemel kodus konutas.

Lastele ja noortele aga tahan öelda, et ärge minge treeningutele aega veetma, vaid tehke trenni! Kui see ala ei huvita ja viitsimist ei ole, siis otsi endale mingi muu ala, mis sind huvitab. Mina oma treeningutel kellelegi armu ei anna ja 10 korda tagant sundima ei hakka. Mina tegelen nende õpilastega, kes tahavad tantsima õppida. Treenerina olen küllaltki nõudlik ja tahan, et ka minu õpilased aru saaksid, et ilma pingutamiseta ühtegi head tulemust ei ole võimalik saada.

Lõpetuseks tahan aga öelda, et olgem teiste suhtes palju tolerantsemad! Eesti inimene oma õelusega on ikka nii eriline ja suheldes paljude teiste rahvustega hakkab see kohe eriti silma. Kõige rohkem osatakse öelda negatiivset ikka selle inimese kohta, keda isiklikult ei tunta ega kunagi pole isegi kohtutud. Olen seda omal nahal ja oma perekonna peal tundnud kogu teadliku elu. Õnneks on mul nii palju sõpru ja tuttavaid, et see negatiivsus ei lähe mulle üldse korda. Eesti on minu sünnimaa, aga kas ta ka tulevikus minu kodumaaks jääb näitab elu. Igatahes õnne ja edu kõigile eestlastele oma soovide täitumisel! Üks minu suur soov on igatahes juba täitunud ja olen selle üle väga õnnelik.

[ot-gallery url=”gallery/tantsija-eghert-s%c3%b6ren-n%c3%b5mm-p%c3%a4%c3%a4ses-ukraina-%e2%80%9dso-you-think-you-can-dance%e2%80%9c-saatesse”]