Martin Veinmann (59) on üks Eesti Draamateatri staažikamaid näitlejaid. Ta läks Draamateatrisse kohe pärast lavakunstikooli V lennu lõpetamist 1972. aastal ning on nüüdseks seal mänginud üle 90 rolli. Viimasel ajal on Martin Veinmann tuntust kogunud ka Hannese rolliga seriaalis “Kodu keset linna”.

“Ööpäevas on 24 tundi, ja sinna sisse peavad kõik minu asjad ära mahtuma. Kui kõik asjad ei mahu, pean kasutama järgmist 24 tundi. Aga ma ei tahaks, et ööpäev oleks täidetud ainult teatriga, inimesel peab olema midagi muud ka. Elu on lükanud mulle ette ka mingid teised asjad, millega tegeleda,” räägib Veinmann, et peale tööd tuleb leida aega ka eraelule.

Lisaks teatrile ka teleseebis “Kodu keset linna” mängiv Veinmann teab, et rolliks valmistumine vajab pühendumist: “Tuju peab olema. Igapäevased asjad peavad minema meelest.”

Kuivõrd erinevaks peab ta aga näitlemist teatris ja teles? “Seda näitlemise sisu ja idee kontsentratsiooni, mis teatris kolme tunni jooksul on, ei saa muidugi võrrelda sellega, mis ühes seerias ühel päeval juhtub. Aga seriaali puhul on hea, et see tuletab meelde, et peab olema huvitatud publikut, kes hindab reaalsuse- ja tõetunnet, mida ta seriaalist tajub. On ju näha, et pereelust rääkivale seriaalile “Kodu keset linna” on olemas väga vajalik nišš. Muidugi, on kaks erinevat vaatajate gruppi: üks, kes hindab niinimetatud tavaelust rääkivat sarja, ning teine, kes läheb vaatama kitsale vaatajate ringile mõeldud underground-etendust 60 inimesega saalis. Mul on õnnestunud esineda mõlemal pool,” räägib Martin.

Martin peab ennast emotsionaalseks inimeseks. “Kui hakata noorust meenutama, siis võib öelda küll, et konfliktid olid kerged tulema. Need olid ilmselt automaatsed reageeringud – mitte konflikti otsimise eesmärgil, vaid nad lihtsalt tulid. Võib-olla tõesti liiga jõuliselt. Mida aeg edasi, seda rohkem olen saanud neid vältida. Aga see ei tähenda, et mu arvamus asjadest oleks muutunud! Paraku, kui ma ennast jälgin, siis tuleb tõdeda, et ega inimene oma tõekspidamistes elu jooksul palju muutu. Ta õpib neid lihtsalt varjama ja neid kuidagi nii teostama, et see teisi ei riivaks. Väärtushinnangud jäävad.”

“Ma olen kindel optimist! Me oleme pojaga kokku leppinud, et elan saja-aastaseks! Enne ei tohi nagu otsi kokku tõmmata.”

 

Refereeritud artikli täisteksti loe Elukirjast