“9. oktoober 1989. Olen Tartus tudeng. Kõnnin Tartu kesklinnas ja näen järjekorrataolist rahvasumma. “Küllap müüakse viinereid või viina,” konstateerin ükskõikselt endamisi. Eksin, inimestele jaotatakse hoopis väikeseformaadilist roosal paberil ajalehte. Jään ilma. Hiljem kuulen, et rootslased on trükkinud 50 000 majandusajalehe Äripäev esimest numbrit. Tänaseks on seda tehtud juba 3898 korda,” kirjutab tänane Äripäeva juht Igor Rõtov.

“Detsember 1991, Eesti on juba mõni kuu iseseisev riik, sõidan ajakirjandusosakonna üliõpilasena bussiga Tartust Tallinna. Koos kursusekaaslase Andrus Vaheriga läheme saama tööpakkumist Äripäeva. Poolel teel oleme arutelus jõudnud arusaamani, et Äripäeva tööle ei lähe. Meil mõlemal on kindel töökoht suurimas päevalehes Rahva Hääl ja vahetada seda ei tundu mõistlik. Kuid teekond on juba ette võetud ja minna kohtumisele selleks, et öelda “ei”, tundub ebaviisakas. “Küsime nii suurt palka, mille peale meile kohe “ei” öeldakse,” tuleb mul päästev mõte.”

“Mõeldud, tehtud. Äripäeva kontoris võtab meid vastu lehe käivitaja ja esimene peatoimetaja Hallar Lind. Käepigistused vahetatud, asub Andrus hoobilt asja kallale: “Meil pikka juttu pole, küsime palgaks 20 USA dollarit ja 200 Rootsi krooni, vähemaga ei lepi.” Meie küsitud summa on 3-4 korda turutasemest kõrgem. Eeldame, et Hallar naerab meid välja. Kuid ei. Jahmatus Hallari näol asendub sekundiga enesekindla naeratusega: “OK, poisid, oleme kokku leppinud, ka minule ei meeldi pikk jutt.””

“Sellest ajast töötangi Äripäevas. Alguses ajakirjaniku ja peatoimetajana, praegu peadirektorina. Sõber Andrus siirdus 2002. aastal juhtima meie sõsarlehte Peterburis, kuid sisuliselt oleme mõlemad samale asjale truuks jäänud. Aitäh Hallarile, kelle üks lause andis kogu elule uue pöörde,” kirjutab Igor Rõtov.

 

Refereeritud artikli täisteksti loe Äripäevast