“Kõige tähtsamad asjad on ikka isiklikud asjad. Minu elus toimus kannapööre. Linnavurle ellujäämiskursus maal sai läbi. Kolisin 5 aastat tagasi Läänemaale. Nautisin maaelu Matsalu Looduskaitsealal, kasvatasin lambaid, kitsi, hanesid, kanu, küülikuid ja sünnitasin kaks imearmsat tütart. Ja nüüd olen ringiga tagasi linnas,” räägib reporter Eda-Liis Kann Ohmygossip.ee’le.

Eda-Liis Kann, mida põnevat meenutaksite käesolevast aastast siiani?
Kõige tähtsamad asjad on ikka isiklikud asjad. Minu elus toimus kannapööre. Linnavurle ellujäämiskursus maal sai läbi. Kolisin 5 aastat tagasi Läänemaale. Nautisin maaelu Matsalu Looduskaitsealal, kasvatasin lambaid, kitsi, hanesid, kanu, küülikuid ja sünnitasin kaks imearmsat tütart. Ja nüüd olen ringiga tagasi linnas. Aga seekord on mul kohvris kõige reaalsem ja väärtuslikuma elukogemus. Kogeda
tõelist Eesti elu oma valude ja rõõmudega, näha seda väikese maakohakese väiklust ja siirast armastust.

Mind on alati tõmmanud kohad, kus on päris elu. Olgu need siis mitmeid aastaid ja kuid veedetud India või siis sel aastal avastatud Kaukaasia. Kaukaasia avastus on selle aasta pärl. Gruusia, kus inimesed on elanud aastaid ilma gaasi ja elektrita. Olnud praktiliselt näljas, külmas ja andnud kõik oma hinge tagant lastele, kes ei saa aru kui ema ütleb, et pole süüa. Armeenia, mis on täna praktiliselt blokaadis. Neid ümbritseb Gruusia, Aserbatžiaan, Türgi ja Iraan ning ainus kellega nad läbi saavad on Iraan, kellega on terve muu maailm riius. Mõlemas riigis ülbitseb maffia ja teisalt tohutu vaesus, tööpuudus ja tunne, et riik sinust ei hooli. Ja kas peakski riik nii palju hoolima? Kui riik ei hooli hoolivad inimesed ise ja sellisest inimhoolivusest on igal Eesti kodanikul väga palju õppida. Ligimesearmastus, hoolimine ja mõistmine need on asjad mida meil väga palju ei tunta. Me ei viitsi isegi oma sugulastega suhelda ja see on kurb.

Kas võtsite osa ka “Teeme ära” talgutest ja mida te sellest päevast arvate?

Teeme ära talgud olid aastaid mu igapäevane elu. Maal ongi iga päev talgud. Mulle see aktsioon meeldib. Leidsin endale väga head sõbrad, kes lihtsalt meie hoovile sadasid ja tulid appi kadaka raiet tegema. Saime linnavurlede abil, kes tulid maale eksootikat otsima, lammastele uhke karjamaa.

Käisite Kanal 2- e reporterina Armeenias ja tegite sealt lauljatar Anne Veskist toreda reportaaži. Millise mulje teile Anne Veski jättis ja mida põnevat te veel sellest Armeenia reisist meenutaksite?

Anne Veskiga kohtusin esimest korda 2005. aastal. Olin siis Äripäeva ajakirjanik ja käisin tal kodus külas. Lasin ukse kella ja kui uks avanes olin šokis. Mulle tuli vastu täiesti tavaline Eesti naine. Ei grammigi meiki, ei säravat kostüümi. See oli nagu teismelise unistuste kohtumine armastatud megastaariga – ootused on kõrged ja siis oled nagu puuga pähe saanud. Superstaar ei käigi kodus ringi nagu laval. Ta on ehe, milline pettumus ja samas avastus, et tal on ka hing, ta on tavaline naine, tavaliste elumurede ja kommetega. Naine, kes ei saa endale lubada isegi kahte torditükki, sest see võib figuurile halvasti mõjuda, kes muretseb oma aias kasvavate taimede pärast ja kas ikka esinemisgraafik on piisavalt tihe, et ära elada. Miskipärast arvatakse, et mõnele tuleb kõik iseenesest kätte. Aga ei tule.

Armeenias teadsin juba mida oodata – meie oma megastaari, supernaist, kes ei tee ilma vaid Eestis vaid teda armastab terve Venemaa ja ka kõik endistest NL maad.

Kui kaua te olete juba reporterina töötanud ja millised on olnud siiani põnevamad hetked reportaaže tehes?

Reporter olen olnud juba 15 aastat. Alustasin RASis ETA majandusreporterina. ETA kõrvalt tegin kaastööd Eesti Raadio uudistele ja Vikerraadiole. Edasi läksin Äripäeva ja siis Kanal2-e Reporterisse. Mind on alati köitnud kohtumised huvitavate ja pädevate inimestega. Uudiseid tehes on see kohtumine liiga põgus, et mingit muljet jääda. Küll aga ringi reisides mööda Eestimaad on ehk kõige meeldejäävamad reisid saartele. Osmussaar kuhu ma läksin riskiga, kas laps sünnib saarel või läheb õnneks ja jõuan koju tagasi. Prangli, mis eksisteerib justkui riik riigis või siis kohtumine vangidega, kes sind aastateks ei unusta ja interaktiivseid kanaleid pidi kummitavad, manipuleerivad ja pressivad välja lubaduste täitmist, mida sa eluski lubanud pole.

Millised on teie plaanid lähemal ajal ja suveks üldisemalt?

See suvi ma kavatsen teha palju tööd, nautida meie Eestimaa suve ja palju, palju tantsida koos oma pisikeste tütardega.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Jah on küll. Ma tahaks öelda, et tuleb lõpetada naiste kritiseerimine, kes mis kleiti või kübarat ta kannab. Naised pingutavad niigi nabad paigast. Oleks aeg vaadata ka meie Eesti mehi. Vaadake meie presindendi vastuvõttu. Iga naine, kes kannab aasta vana kleiti saab väga ränga kriitikanoodi. Aga mehed, kes on aastaga rasvunud ja ikka pigistavad oma vana ülikonna selga on täiesti okey. See on hämmastav suhtumine, naine on justkui vaid ehe, kes peab koguaeg olema vormis ja särama. Mehed aga võivad muutuda lodevaks. Mina nii ei arva ja ootan põnevusega, et järgmine aasta võetaks tõsiselt ette ka mehed.