“Suvi on alanud ning soovitan kõigil Eestis võimalikult palju ringi reisida. Kohti, kuhu minna, on kodumaal palju ning ka tegevuste osas ei tohiks igav hakata. Vaja on vaid pealehakkamist ning mõnusat seltskonda – ja põnevalt veedetud suvi jääb kauaks meelde,” räägib suur reisisell Marko Kaldur Ohmygossip.ee’le.

Marko Kaldur, te reisite palju ning olete reisikirjanik. Millal ja kuidas see huvi alguse sai?
Reisimise pisik on mul juba geenides – lapsepõlves sai koos vanematega suurem osa kunagisest Nõukogude Liidust läbi rännatud. Ent põhjused võivad peituda kaugemalgi, nimelt on mu esivanemate hulgas ka Eesti üks esimesi geograafe Jakob Kents ning Eesti üks tuntumaid kirjanikke Anton Hansen Tammsaare.

Millised on olnud siiani kaugemad ja eksootilisemad paigad ning mida põnevat on sealt meelde jäänud?
Konkurentsitult kõige eksootilisem paik, kuhu olen jõudnud, on Maailma Lõpp Ida-Siberis, Magadani linnast ida pool. See on Siberi ja Euraasia mandri kaugeim idapoolseim punkt, kuhu maasturitega pääseb ning ühtlasi koht, kuhu ükski eestlane varem pole sattunud. Ja kus üleüldiselt vaid üksikud inimesed on käinud. Maailma Lõpust võiksin lõputult rääkida, enim jäi meelde sealne imeline loodus: mäed, ürgmetsad, metsikud jõed, inimtühjad maastikud. Ning loomulikult KARUD – ööbides Maailma Lõpus tiirutas meie laagri ümber vähemalt 14 metsikut karu, kes soovisid kümnete tuhandete kilomeetrite kauguselt saabunud “delikatesse” maitsta. Kõigest sellest võib lugeda ekspeditsiooniblogist aadressil www.magadan2012.blogspot.com või siis vaadata teleseriaali “4×4. Magadan” ETV-s.

Teiseks väga eksootiliseks piirkonnaks pean Baikali järve ümbrust Siberis, eriti piki Baikali idakallast kulgevat maastikusõidurada nimega “110”. Tegu on maailma ühe raskeima maastikusõidutrassiga, mille läbimine on au ja uhkus igale maasturiga sõitvale inimesele. Olime esimesed eestlased, kes selle karmi ja ekstreemse teekonna läbisid ning käredaid mägijõgesid, näljaseid karusid, kiviseid nõlvasid ja purunevaid autosid trotsides ikkagi elusalt tagasi Eestisse jõudsid.

Ja kolmandaks, samuti Siberist pärit eksootiliseks kohaks pean talvist Põhja-Siberit, eelkõige Taimõri ning Jamali poolsaari Põhja-Jäämere ääres. Seal pidime üle elama -67 kraadise pakase, päevade viisi murdma endale teed läbi lummemattunud tundra, kannatama vee- ja toidupoolise lõppemist ning suutma ellu jääda sedavõrd karmides oludes, mille kõrval Eesti käredaimad talved on nagu lasteaiarühma jalutuskäik mäguväljakule. Seiklustest pakaselises Põhja-Siberis saab lugeda ekspeditsiooniblogist aadressil www.polaartrip2013.blogspot.com.

Kõigi nende eelnevalt välja toodud kohtade kõrval on kogu ülejäänud maailm kaotanud oma eksootika – vaid Siberis seigelnud inimesed on näinud selliseid paikasid, mille puhul kõik muu kahvatub.

Millised on teie arvates kaunimad paigad meie vabariigis?
Loomulikult ei maksa unustada kodust Eestimaad. Siingi on väga palju imeilusaid kohtasid, mis esile toomist väärivad. Tegelikult võib öelda, et terve Eesti on selliseid paikasid täis – tuleb vaid teada, kus need asuvad ja kuidas sinna minna. Õnneks olen üks neist paarikümnest inimesest, kes Eestimaad tõeliselt hästi tunnevad ning taolisi põnevaid ja meeldejäävaid kohti üles leida oskavad.

Ent kui nüüd mõni selline konkreetsem sihtpunkt Eestis välja tuua, siis esimesena nimetaksin Osmussaart – võrratu loodusega maalapike Läänemeres, kus aeg tundub seisma jäävat.

Samuti Hiiumaa romantilised rannad, kuhu võib päevadeks kaduda, ilma et inimhingegi näeks.

Ja loomulikult metsikud hõreda asustusega paigad, nagu Soomaa, Emajõe Suursoo, Alutaguse metsad, Põhja-Kõrvemaa, Alam-Pedja – neis piirkondades näeb veel nii ürgset loodust kui ka kohtab ringi uitavaid metsloomi.

Te kirjutate ka raamatuid oma reisidest erinevatesse paikadesse. Kui palju raamatuid olete juba kirjutanud ja millal ilmub järgmine ning millest seal juttu teete?
Praeguseks on ilmunud viis täispikka raamatut: “Rännates läbi Eestimaa” (2004), “Avastades Eestimaad” (2005), “Siin- ja sealpool maanteed: Piibe maantee” (2006), “Salapärane Eesti” (2008), “Reis ümber Eestimaa” (2008). Need on olnud siis eelkõige reisikirjaraamatud ja reisijuhid Eesti kohta, mille abil tuhanded inimesed mööda kodumaad ringi on rännanud.

Järgmisena plaanin avaldada veel ühe raamatu salapärastest, müstilistest ning kummituslikest paikadest Eestis; samuti mõne reisijuhi ning talve poole ka raamatu oma valge samojeedi koera seiklustest. Ja eks raamatuideid tulevikuks on veelgi.

Milliseid ameteid te siiani olete pidanud ja millist tööd praegu teete?
Kui sedavõrd palju mööda Eestit ja Siberit ringi rännata, ega siis sellise tegevuse nagu “töö” jaoks suurt aega ei jäägi. Suurem osa senistest töödest on aga vähemal või rohkemal määral seotud rändamisega: giiditöö, turismiajakirjanik, retkejuht, saatejuht… ning veel nipet-näpet muudelt elualadelt lisaks.

Hetkel olen täiel määral vabakutseline – ehk siis teen seda, mis meeldib, mida tahan ning millal tahan. Nagu meie matkaseltskonnas öeldakse, siis “kui töö hakkab rändamist segama, siis tuleb tööga lõpparve teha!”.

Mida arvate “Teeme ära” talgutest ning kas olete ka ise sellest osa võtnud?
“Teeme ära” talguid iseloomustab minu jaoks kolm sõna:
– haltuura: koristatakse ära vaid kergesti ligi pääsetavad prügikuhjad, samas kui raskemal maastikul (nt mitu kohta Saaremaal) paiknevat prahti ei hakka laiskusest keegi koristama
– enesepettus: arvatakse, et taoliste talgutega muutub elukeskkond puhtamaks – tegelikult aga antakse selge signaal prügi mahaloopijatele, et selline käitumine on lubatud, kuna “niikuinii järgmisel aastal koristatakse praht ära”
– rikastumisallikas: riiklikult ja sponsorite poolt on sellesse kampaaniasse pumbatud palju raha, aga see ei kajastu kuidagi talgute läbiviimises. Esimestel aastatel käisid suisa kõlakad talgute eestvedajate poolt kohe talgurahade laekumise järel ostetud uutest autodest

Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin kampaania korras koduümbrust koristama hakkama – kui ma seda teen, siis täpselt sel ajal, mil vaja. “Teeme ära” talgupäevi kasutan millegi targema tegemiseks.

Sügisel on kohalike omavalitsuste valimised, kas kandideerite ka mõnda volikogusse?
Kandideerin sügisestel kohalike omavalitsuste valimistel Pärnumaal, Saarde vallas – nii et kõik toetajad on oodatud oma häält andma!

Millist muusikat te kuulata armastate ja kes on teie lemmikud?
Kuulan muusikat peamiselt autoga sõites – aga autoroolis viibin väga palju. Peamiselt mängib selline muusika, mis liialt ajutegevust ei koorma ning juhtimisele keskendumist ei häiri – ehk siis värske tantsumuusika. Samuti kuulan päris ohtralt vene uuemat muusikat. Eesti muusika kohta saan kahjuks öelda, et kui artistidel pole raha, siis pole enamasti ka kvaliteeti – väga harva satub mõni eesti lugu mu playlistidesse.

Milline raadiojaam kuulub teie lemmikute hulka?
Valdavalt sellised jaamad, mille leviulatuses parasjagu viibin. Ent piisava valiku korral oleks kolm enimkuulatavat: Power Hit Radio, Spin F
M ning Sky Plus.

Millised on plaanid lähemal ajal ja suveks üldisemalt?
Käesoleval suvel otsustasin Siberisse mineku ära jätta ja keskendun vahelduseks taas mööda Eestit ringi rändamisele. Suvi möödub traditsiooniliselt mere ääres – üritan võimalikult palju aega veeta rannas, väikesaartel, suuremaid saari mööda ringi tuuritades ning kõikvõimalikke veemõnusid harrastades ja nautides. Sekka vahepeal ka mõned matkad, maamajas päikeseliste ilmade nautimine, ajaveetmised sõprade seltsis ning loomulikult ka uute raamatute ette valmistamine.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Suvi on alanud ning soovitan kõigil Eestis võimalikult palju ringi reisida. Kohti, kuhu minna, on kodumaal palju ning ka tegevuste osas ei tohiks igav hakata. Vaja on vaid pealehakkamist ning mõnusat seltskonda – ja põnevalt veedetud suvi jääb kauaks meelde!

[ot-gallery url=”gallery/marko-kaldur-ohmygossip-eele-kui-t%c3%b6%c3%b6-hakkab-r%c3%a4ndamist-segama-siis-tuleb-t%c3%b6%c3%b6ga-l%c3%b5pparve-teha”]