OHMYGOSSIP — Olen endale võtnud kohustuse lapse, kodu ja muude tegevuste kõrvalt — olla olemas neile, kes seda vajavad… Olgu see siis võõras või tuttav, mul on rõõm näha, et on inimesi,  kes mind usaldavad ka kõige suurtemate saladustega. Tunne, kui saan kellegilt mure ära võtta, on sama imeline kui omada last!

Kõik me oleme üksi olnud või olnud muredega, mida tahaks kellegagi jagada… Kes meist ei oleks noorena kasutanud kirjutamise meetodit — kirjutada murest paberile ja põletada see. Kahjuks vahel jääb sellest väheks ja tahaks, et keegi vastaks ja oma ausa arvamuse ütleks… Nii mõnelegi olen selleks olemas mina!

Ma ei teagi, kuidas see kõik välja kujunes, et inimesed mulle kirjutama hakkasid. Alustuseks üks kiri nädalas, siis 4, siis 5 ja nüüd on mu postkastis olnud ka sadu kirju.  Niipalju kui on inimesi, on ka muresid ja küsimusi. Kellel on probleeme boyfriend´iga, kes ei julge keelatud vilja noppida, kes tahab südant puistata, kes ei suuda otsuseid teha, kellel ema kohtleb halvasti ja on inimesi, kes küsivad niisama nõu meigi ja elu alal. Lihtsalt uskumatu, et inimesed on endas hoidnud nii paljusid asju ja on valmis plahvatama. On noori, kellel on probleeme enesekindlusega, või kellel on isegi enesetapu mõtted, kes ei julge ennast avada ja kellegagi rääkida, sest kardavad, et neile naerdakse näkku või et hakatakse narrima… Siis kirjutavadki mulle ja ma imestan, et mind usaldatakse… Ja uskuge, see on maailma parim tunne… omada usaldust KA võõrastelt! Ma olen suuremate muredega ära kuulanud, ja küsinud nõu ka spetsialistilt, seda aga ilma nimesid nimetamata.  Armastan seda mida teen, sest kui saad kellegilt mure ära võtta, on tunne nagu oleksid ennastki aidanud!

Mu mees on mulle korduvalt ütelnud, et ma peaksin endale eraldi numbri ostma, et olla olemas ka siis, kui internetis olla ei jõua. Mul on väga palju lapsega tegemist, kodu vajab hooldamist ja söök peab alati valmis olema. Vahel olen tegemiste kõrvalt hingetu ja postkasti avada ei suuda…. !!! Ma tõesti hoian ühe käega lapsel käest ja teisega vastan kellelegi, või tegelen koduga ja räägin mõne inimesega… (mõni on mu isikliku numbri saanud…) Võibolla peaksin ma seda tõesti tegema? Ainus, kuidas hoiduda nendest, kes ei soovi abi, vaid hakkavad pommitama lollustega? Oeh!

Olen isegi olnud seisus, kus tahaks rääkida kellegagi, kes mind ei tunne, kes oleks olemas ja ütleks AUSA arvamuse. Keegi keda ei huvita mulle haiget tegemine või kes ei saaks mu murest kasu.  Kirjutasin ühe inimesega aastaid internetis, ta oli alati olemas ja tundsin, et tema arvamus asjadest oli alati see õige. Ta õpetas mulle vähese ajaga palju, ja tegi mind enesekindlamaks. Kasvas ka suur sõprus…  Imeline, palju inimesi on maailmas, kes oskavad õigel ajal õigeid asju ütelda.  Usun, et see kandub inimeselt inimesele nagu hea nakkus ja siinkohal loodan, et ka minult läheb see edasi kellelegi teisele ja ta suudab anda nõu kellelegi kes seda viimases hädas vajab. (PS. Internetis on liikumas palju erinevaid inimesi, on oluline, et ei satu selle PAHA otsa just! Olge ettevaatlikud…)

Tahaks siinkohal ära mainida, et avage silmad ja olge olemas inimestele, kes seda vajavad, sest igaüks abi küsima tulla ei julge ja sees võib keeda üks suur pada, mis paneb tegema kohutavaid tegusid. Vahel piisab ühest naeratusestki, et muuta kellegi päeva  :) !!! Selle blogiga tahan ma ütleda seda, et kõigil on võimalik head teha… miskit moodi ja igat pidi! :)

“Start everyday with a smile; it makes your whole day better. And chances are, it will brighten up someone else’s as well.

Olge tublid, mu kulla lugejad. Soojust südamesse ja palju ÕNNE teie eludesse.