“Ma tean inimesi, kes oma edu nimel on valmis käima üle teiste, kuid kogemus on mulle näidanud, et teistest mitte hoolimine, nende halb kohtlemine ja ära kasutamine võib küll anda ajutise edu, kuid kaugemas perspektiivis võidab siiski see, kes suhtub lugupidamisega oma kaasteelistesse, kes aitavd su tööl ja loomingul edasi minna, on su loomingu ämmaemandad,” paljastab Soome Lõvide rüütelkonna I klassi rüütli märgiga tunnustatud kirjanik ning filmilooja Imbi Paju Ohmygossip.ee’le.
Loe pikast eksklusiivsest intervjuust, mida Imbi suvel teeb, mida arvab “Talendid koju” kampaaniast, millised on tema edu-saladuste tagamaad ning palju muud põnevat.
Soome president tunnustas teid möödunud nädalal Soome Lõvide rüütelkonna I klassi rüütli märgiga? Küsin otse, mis tunne on nii kõrget auhida vastu võtta?
Kõigepealt olin väga üllatunud. Ma poleks osanud seda oodata. See päev, kui see mulle üle anti, oli Soomes ja Eestis lipupäev, Soome armee 95 juubel ja Soome kindral Mannerheimi sünnipäev. Soome suurim ajaleht Helsingin Sanomat kirjutas, et täna antakse aumärgid 800-le soome sõjaväelasele, kuid eestlannast kirjanikku ja filmitegijtat premeerib president Niinistö rüütlimärgiga. Niisiis ma ei tea, et ühtegi teist Eesti kirjanikku oleks soomlaste rüütelkonda võetud. See oli väga suur tunnustus olla premeeritud rüütli tiitliga, naiste puhul öeldi vähemalt vanasti daamkavaler. Kuid see tähendas mulle enamat.
Viimase 13 aasta jooksul on Soomes ja Eestis ilmunud mitu teost, mis keskenduvad sõnumile, et Eesti oli ise süüdi oma okupatsioonis. Ma olen oma filmide ja raamatute kaudu püüdnud tuletada meelde, et elu mõõdupuu on elu, mitte sõda ja läinud vastuollu nö. mõnede ametlike Eesti ja Soome ”süsteemi inimestega”. Üks endine Eesti diplomaat on levitanud kuulujutte, et ma teen ajaloost vesise ja rikun Eesti-Soome suhteid oma vastuväidetega. Ma olen oma raamatutes püüdnud heita teistsugust pilku meie ajaloole, sest ajalugu pole muud kui inimese elu. Kuid alati kui sa teed midagi vastuvoolu, nõuab see palju kodanikujulgust. Möödunud aastal väitlesime neil teemadel avalikult Helsingi kesklinna Otava raamatukaupluses välisminister Erkki Tuomiojaga, kes on samuti väitnud oma teostes, et eestlased ise oma ajalooga ei tegele ja olid osalt ise süüdi oma okupatsioonis. See ei olnud väga lihtne, sest nii Eesti kui Soome meedia on ka tema seisukohti toetanud. Kuid tulemus oli see, et oleme täna väga heades suhetes Soome välisministriga. Seega alati tasub olla julge, mitte pugeda. Alati tasub uskuda, et kirjanduse ja filmide abil saab seda maailm paremaks muuta.
Andsite mõne aja eest välja populaarse ajaloolise raamatu? Palun rääkige sellest lähemalt?
Selle pealkiri oli Soome lahe õed – vaadates teiste valu. See on esseistlik raamat, mis keskendub meie elu ja ajaloo vaatlemist läbi psühholoogia, läbi väikese inimese isikliku kogemuse. Raamat ilmus eesti keelsest käsikirjast soome keelde tõlgituna 2011 aasta lõpus Soomes ja 2012 augustis Eestis ja nüüd järgmise aasta alguses ka Rootsis. Kuid see, et raamat teatud päevadel ilmub ei tähenda, et nüüd ta on raamatupoodides ja ootab lugejaid.
Soomes tuntakse mu loomingut hästi eelmise raamatu ja samanimelise dokumentaalfilmi “Tõrjutud mälestused” kaudu. Koos Sofi Oksaneniga koostasime artiklitekogumiku “Kõige taga oli hirm”, mis oli Venemaale nii ohtlik, et selle presentatsiooni ajal organiseeris soomlasest Kremli kellana tuntud dotsent kohale vene äärmusnoored nashid. Olen möödunud ja sel aastal kokku esinenud Soomes erinevatel foorumitel üle 50 korra. Eestis üle 10 korra, kuid Eesti on ka väiksem. Möödunud aasta lõpus kohtusin ka Rootsi-Eesti lugejatega, kuid Rootsi esinemised on järgmisel aastal ees. Seega raamat kasvab ja liigub maailmas ringi nagu lapsuke. Nüüd olen kuu aega Berliinis ja kirjutan romaani, mis käsitleb küll ajalugu kuid on ka armastuse lugu ja seda mitmes mõttes.
Teame, et olete üks tunnustatumaid eesti kirjanikke teiselpool Soome lahte. Kas kirjutamine on see, millega igapäevaselt leiba teenite?
Ma kirjutan raamatuid ja teen dokfilme, vahel ka kirjutan raamatuarvustusi ja kolumne ühiskonna valupunktidest. Lisaks sellele ma käin pidmas loenguid ja seda nii Soomes kui Eestis, kuid ka mujal maailmas. Kui aega üle jääb viin nii Eestis kui Soomes läbi meditatiivse ja loova kirjutamise kursuseid, kus ma õpetan inimesi vaatama oma elu läbi kirjutamise ja kehtestama end oma enese elus.
Kuidas/millal sattusite Soome?
Ma läksin kõigepealt Soome õppima. Eesti sai vabaks ja ma tahtsin vaadata üle piiri, saada midagi uut teada. Kui õppisin Helsingi Ülikoolis, vajasid mitmed Eesti ajalehed ja TV kanalid raadio kirjasaatjaid ja nii sai minust ajakirjanik justkui juhuslikult. Hiljem kutsusti mind tööle Soome vastloodud kanalisse Nelonen uudiste toimetusse Balti uudiseid tegema. Seega ma jäin endalegi ootamatult kahe riigi vahele edasi-tagasi liikuma.
Mida tähendab teie jaoks presidendi ülsekutse “Talendid koju”? Kas teie olete planeerinud Eestisse naasmist? Mis ajendaks teid tagasi tulema?
Ma tahaksin tuua sellesse küsimusse uue perspektiivi. Mis puudutab mind, siis ma elan tegelikult mõlemas riigis ja vabakutselise kirjanikuna püüan leida võimalusi elada aegajalt natuke ka mujal. Sel aastal töötasin üle kahe nädala oma uue romaani kallal Gotlandil, Visbys kirjanike majas ja nüüd teen oma teosega kuu aega tööd Berliinis. Ma pole mentaalselt Eestist ära, sest kogu mu looming loob maailmas Eestile kohta, see räägib Eestist.
”Talendi koju” on huvitav teema, sest kui ma vaatan Tallinnas tegutsebvat Uue Maailma Seltsi inimesi, kus tegutseb ka minu poeg, siis minu meelest seal need talendi koos ongi, nad on õppinud maailma erinevates ülikoolides, reisinud ja elanud ka mujal ja nüüd nad muudavad juba meie elu. Nende eeskuju nakatab omamoodi kogu Euroopat. Filmitegija Jaan Tootseni dokumentaalfilm neist noortest Uus maailma on saanud maailmas väga palju tähelepanu ja võitis just ”Euroopa auhinna”. Mulle meeldib väga nende inimestega koos olla ja nendega mõtteid ja kogemusi vahendada. Ma olen ise vedanud oma kodukülas Võtikveres 14 aastat raamatuküla päeva ja Uue Maailma inimesed on läbi aastate kaasa löönud.
Mis mind ajendaks Eestis pidevalt elama? Kuna ma Eestit väga armastan ja näen oma riigis palju head ja usun siisralt, et ta võiks olla rikkamate riikide hulgas, kuid kohe kus on mingisugune võim sulle koht kätte näidata, seda ka aegajalt tehakse ja see võib olla väga julm. Meie inimsuhetes annab tunda see, et pool sajandit pole koolides õpetatud psühhoteadusi, inimesed ei oska vahel näha suurelt, vaid minnakse väga isiklikuks, mis hävitab professionaalsuse. Mulle tundub, et ma saan ise oma riiki inimlikustada nii, et ma võtan aegajalt distantsi. On raske olla ühiskonnas mis mõõdab inimesi vanuse, pikkuse, paksuse järgi, kus ei osata tänada ega õnnitleda, kus läbi ajakirjanduse õhutatakse inimeste vahelist kadedust ja vaenu, eelarvamusi, milest inimesel on raske end päästa. Kuna Eesti on nii väike, ei taha ma minna detailidesse, et ise seda paha juurde luua, vaid ma tahan ise seda väikest maad oma töödega paremaks teha, kuid ma vajan hingamise ruumi.
Mis on viis asja, mis Eesti elus kõige kriitilisemalt Soomes elavale eestlasele silma-kõrva jäävad? Milline on Eesti maine teie meelest Soomes? Soome meedias?
Nagu ma ütlesin elan ma kultuuride vahel ja võin rä&a
uml;kida ainult enda kogemustest. Kui ma järgin ajakirjandust, siis seal on kirjutatud palju eesti laste vaesusest, hoolimatusest oma riigi järelkasvu suhtes. Paljusid soomlasi, kes on pikemat aega Eestis, nende hulgas ka ajakirjanikud, neilt olen kuulnud, et shokeerib nö võõraviha ja see, et eestlased annavad tihti oma tublide kaasmaalaste kohta seljataga nende väärtust madaldavaid hinnaguid.
Kuid sellele vaatamata on viimasel ajal Eesti maine Soome meedias üsna hea. Meie president mõjub mitme teemaga arvamusliidrina, väga populaarne on meie kultuur, meie loodusturism, meie kirjanikud ja muusikud on olnud hästi esil. Minu meelest on eestlastel hea maine ja see on viimastel aastatel paranenud, ilmselt ka sedamööda, mida rohkem soomlasi õpib Eesti ülikoolides ja vastupidi. Paar aastat tagasi Eesti maine nii hea ei olnud, kuid vahetunud on ka poliitilised tuuled.
Teie pere? Rääkige palun natuke oma perest ja kodust?
Tegelikult on mul põhimõte, et enda isiklikust elust ma avalikkuses ei räägi, mulle ei meeldi kui enda elu laiali laotatakse, see mida ma võin jagada on elutarkus. Kuid mul on täiskasvanud poeg, kes õppis Rootsi ja põhjamaade kultuuri toetavas Noarootsi gümnaasiumis ja on lõpetanud ülikooli kultuurifilosoofina kuid tegeleb hetkel hoopis koos oma sõbraga gurmaantoitude valmistamisega ja kultuurisündmuste loomisega. Mu ema ja isa on ka veel elus ja see on suur õnn, sest niikaua kui nad on olemas, oled veel ka ise kellegi laps. Mul on ka üks hea sõber ja mõttekaaslane, kes on mind ka Soomes kinni hoidnud. Tema vanaisa oli Eestist pärit Jakob von Uexküll, tema vanaema ja isa sündisid Hamburgis, kuid ta ise on soomerootslasest kultuuriajakirjanik, tema ema isa on pärist Berliinist. Tema on hoidnud mind intellektuaalselt ärksana, ta on mulle peegeldanud eesti kultuuri suurust ja tänu temale võin kindlasti öelda, et olen eestlane kuid ka eurooplane. Ta on lisaks mu pojale ka maailma parim kokk.
Kuidas on möödunud kevad, millised on teie plaanid suveks?
Tänane kevad on olnud mulle üle pika aja üks ilusamaid, on juhtunud palju head. Esiteks ma sain stipendiumi ja seega võimaluse töötada imelises keskaegses munasjutulinnas Visbys. Ma olen teinud lepingu Soome suurima kirjastusega WSOY, mu raamatu “Soome lahe õed” õigused müüdi ka Rootsi, minust sai nö rüütel. Ma olin mai lõpus kui loodus ärkas oma vanematekodus ja see oli nagu paradiis. Ja juuni alguses sõitsin Berliini. Mu sõbrad on oma suvekodus Rootsis ja nad loovutasid mulle oma suure ilusa korteri linnaosas, kus osalt ka mu uue romaani sündmused asetleiavad.
Kus veedate Jaanipäeva?
Jaanipäeva veedan seekord Berliinis.
Milline on ideaalne puhkus ning kuidas-kus oma puhkuse veedate?
Ma arvan, et igaüks peab ise tunnetama, mida ta ideaalseks puhkuseks vajab. Mulle on puhkus ka see, et olen Berliinis, uurin selle linna lugu, suhtlen inimestega ja kirjutan romaani. Mulle on puhkus olla oma lapsepõlvekodus. Kuid kuna mulle istub hästi budistlik maailmavaade, siis ma proovin vähemalt paar korda aastas minna kusagile meditatsioonikeskusesse või -kursusle, mis õpetavad elama praeguses hetkes ja tundma tänulikkust.
Mis on teie meelest õnne ja mis edu retsept? Kas võiksite seda ka Ohmygossip.ee lugejatega jagada?
Ma arvan, et lihtsat retsepti pole — on teekond, kus me katsetame ja sel teekonnal me ebaõnnestume ja õnnestume. Kuna me elame koos teistega, siis on oluline respekt ja see saab olla vaid siis kui sa teed tööd iseendaga ja õpid ennast väärtustama, sest siis oskad sa väärtustada ka teist, igaüks vajab oma ruumi.
Ma tean inimesi, kes oma edu nimel on valmis käima üle teiste, kuid kogemus on mulle näidanud, et teistest mitte hoolimine, nende halb kohtlemine ja ära kasutamine võib küll anda ajutise edu, kuid kaugemas perspektiivis võidab siiski see, kes suhtub lugupidamisega oma kaasteelistesse, kes aitavd su tööl ja loomingul edasi minna, on su loomingu ämmaemandad. Kuid üks lihtne retsept on ehk see, et igaühel tasuks vaadata endasse, tegeleda meditatsiooniga ja budism on selline elufilosoofia, mis aitab püsida teerajal. Mul on üks väike budistlik tarkuseraamat alati kaasas ja kui mul on ebakindel tunne, ma avan selle ja seal on ikka mingi tarkus, mille üle mõtiskleda. Esinesin kevadel Helsingi kesklinnas toimunud raamatute karnevalil koos ühe Soome psühholoogiga ja inimesed esitasid sama küsimuse, kuidas olla õnnelik ja ma andsin neile koduse ülesande. Leida üks hea ja mõnus koht, istu maha ja kirjutada üles asjad, mida sa armastad. Seejärel kirjuta endale armastuskiri, kirjuta nii nagu sa annaksid nõu oma heale sõbrale. Seda tasub teha võimalikult tihti, siis kui ebakindlus tahab sind teerajalt kõrvale tõugata.
Imbi Paju (Foto: Olga Makina/Kodutohter/Like)
Marko Martinson ja teisel pool peresõber Erko Valk, Soome saatkonnas Imbi rüütlimärgi vastuvõtmist tähistamas
Imbi Pajule antud Soome Lõvide rüütelkonna I klassi rüütli märk
[ot-gallery url=”gallery/imbi-paju-ohmygossip-eele-ma-pole-mentaalselt-eestist-%c3%a4ra-sest-kogu-mu-looming-loob-maailmas-eestile-kohta”]