“Ühest küljest on ajakirjaniku elukutse kui loominguline töö ennast teatud aja jooksul ammendav, ehk siis ühe ja ainsama koha peal tegutsedes võib lõpuks sammal selga kasvada, minul on soov aga areneda ja luua veel palju toredat, mida inimestega jagada,” paljastab Üllar Luup Ohmygossip.ee’le oma töövahetuse tagamaid. Loe ka, millised plaanid on Üllaril suveks, mida ta arvab meie poliitikast ning palju muud põnevat…

Üllar Luup, te olite eelnevalt Kanal 2- e reporter, miks te sealt tegelikult ära läksite?
Kas te tõesti usute, et kui ma seni pole avalikustanud oma tegelikke motiive, siis mul on äkki tekkinud tahtmine neid nüüd avalikkuse ette tuua? Ma olen seda meelt, et igasugune lahkuminek (nii abielulahutus kui ka töökoha vahetus) peab käima mõistlikult ja üksteist süüdistamata. Keegi meist pole nii veatu, et saaks teisele näpuga näidata.

Mul on kõigist oma varasematest kollektiividest, kus ma olen töötanud, jäänud sõpru ja enamjao oma endiste kolleegidega saan hästi läbi. Miks peaksin siis neile nüüd äkitselt selja keerama? Ei näe selleks mingit põhjust.

Aga milleks töökohta vahetatakse? Ühest küljest on ajakirjaniku elukutse kui loominguline töö ennast teatud aja jooksul ammendav, ehk siis ühe ja ainsama koha peal tegutsedes võib lõpuks sammal selga kasvada, minul on soov aga areneda ja luua veel palju toredat, mida inimestega jagada. Aga eks vanasõna ütleb ka, et kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem.

Kuidas te iseloomustaksite “Reporteri” produtsent Ivar Viglat, kas ta on alkoholilembeline?
Ma jätan Ivar Vigla iseloomustamata, austades tema soovi avalikkusest eemal hoida. Kui te küsiksite minu alkoholilembuse kohta, võin teile küll heameelega ja avameelselt vastata, aga teiste inimeste niiöelda „paljastamine“ ei ole minu stiil.

Milline oli teie halvim ja parim saadud kogemus Kanal 2- e “Reporteri” saate reporterina töötamise ajal?
Inimese mälu on selektiivne ega taha jätta minevikust halba meelde. Seepärast meenutan siiski mõningaid häid kogemusi, mida olen „Reporterist“ saanud. Esmalt oli see eriti „Reporteri“ algusaastatel suurepärane meeskonnatöö kogemus. Seltskond oli suurepärane ja meid ajendas peaaegu fanaatilisusse kalduv entusiasm. Et „Reporter“ kui nähtus, oli telemaastikul uudne, tuli väga palju katsetada ja otsida see õige ja oma tee. Eks sedapikku, kui arenes „Reporter“, arenesin ka mina.

Aga konkreetsetest lugudest kõneldes, andis mulle hästi palju mõtlemisainet eksperiment, mille käigus ma nädal aega olin Tallinnas kodutu. Kõik teised põnevad lood – langevarjuga hüppamine, pea krokodilli lõugade vahele panek, reportaažid Egiptusest, Pariisist, Soomest ja mujaltki – ei löö seda kogemust üle, kuigi on samuti äärmiselt vahvad ja head kogemused.

Millal ja miks te otsustasite tööle minna just Tallinna Televisiooni?
Selle aasta alguses sain aru, et ametnikutöö pärsib mu loomingulisust. Ma küll püüdsin läheneda ametnikutööle loominguliselt, ent paraku on ametnikutöös hästi palju reegleid, mida tuleb järgida – minu hinnangul on nii mõnigi reegel ja eeskiri ajast ja arust, sest need ei arvesta isegi meie e-stumist, digitaalset asjaajamist jne. Tundsin, et mul on siiski tunduvalt kergem oma tavapärases keskkonnas ehk televisioonis edasi tegutseda. Aga kui peate silmas, et miks just Tallinna TV-s, siis siin on paar põhjust – teistes televisioonides, välja arvatud TV3, olen ma juba töötanud. Samas on Tallinna TV minu jaoks tunduvalt suurem väljakutse – telekanal, mida paljud neavad, saab minna ainult paremaks. Loodan, et saan sellele kaasa aidata.

Kas te tegelete laulmisega edasi?
Laulmisega tegelen edasi ja laulude loomisega. Hiljuti sai minu loodud „Põhja-Tallinna tango“ Põhja-Tallinna linnaosa tunnusmeloodia konkursil žürii lemmikuks. Aga enamasti esinen ma praegu erapidudel, kus olen siis kas õhtujuhi või pillimehe rollis või siis mõlemat korraga.

Huvialad?
Muusika on huvialadest kahtlemata esikohal. Kui jääb natuke rohkem aega, tahaksin õppida ukulelet mängima, aga praegu sellist aega ei paista.

Siis on mul hobi – koguda alkoholi minipudeleid. Minu kogu on küll veel suhteliselt väike võrreldes maailma teiste kollektsionääridega, aga 670 minipudelit on siiski juba omaette väärtus. Jah, need on kõik täis pudelid ja kokku peaks mul alkoholi kodus olema ligi 30 liitrit.

Jalgrattasõidu võib vist ka hobide sekka liigitada, kuigi see on pigem vist elulaad – niipea, kui ilm võimaldab, istun rattasadulasse ja piltlikult öeldes enne külmade tulekut sealt ära ei tule.

Varem oli hobide seas ka veematkad – pea iga kevad sai süstaga mõnepäevane jõeretk ette võetud. Nüüd paraku pole selleks enam aega leidnud.

Millist muusikat te kuulate ja kes on teie lemmikud?
Eks ma kuulan ikka kõike, seda olenemata sellest, kas ma mõnest muusikastiilist pean või mitte. Ikka on vaja teada saada, mida mu laps näiteks kuulab, et teda paremini mõista. Lemmikud on pigem mõnede jaoks juba väljasurnud klassikud nagu Queen, Led Zeppelin, Pink Floyd. Eesti muusikutest on mulle hingelähedased Tõnis Mägi, kadunud koolivend Urmas Alender, Tanel Padar ja Tanja Mihhailova – kõik nad panevad oma hinge laulusse ja endast mõista on nende hääl väga selgelt kõigist teistest eristatav.

Perekond ja lapsed?
Mul endal on viis last, minu naisel Emmil neli, aga kahepeale kokku on meil kaheksa last, sest üks neist – nelja ja poole aastane Ellen on meil ühine. Meie kohta käib kõige täpsemalt väljend kärgpere. Minu viis last on nelja erineva naisega. Vanemad on juba iseseisva elu peal, kaks tütart elavad oma emade juures, vaid viimase tütre ja naisega elan siis koos.

Kas teil pole plaanis poliitikasse minna ja valimistel riigikogusse kandideerida?
Ma ei saa öelda, et ma kunagi enam Riigikogusse ei kandideeri, aga praegu mul sellist plaani ei ole. Üks on vähemalt selge – mul pole kavatsust ühtegi erakonda astuda ega poliitikasse poliitikasse minemise mõttes. Riigikogusse kandideerida soovisin ja pean vajalikuks vaid selleks, et mingeid kindlaid seadusemuudatusi läbi viia. Kui on võimalik, teen seda poliitikaväliselt ehk siis tuginedes suuremale survegrupile. Soovin vähendada ebaõiglust ja liiga suuri kääre erinevate ühiskonnakihtide vahel. Hea oleks, kui selleks ei peaks ise otse poliitikasse minema, sest mulle see asi kohe üldse ei istu ja nagu näitab igapäevane elu, on poliitika ikka räpane, mis räpane.

Millised on teie plaanid lähemal ajal ja suveks?
Suvi on mul ilmselgelt täidetud nii Tallinna Televisiooni otsesaatega „Suvemiks“, kus ma olen üks saatejuhtidest, ja oma maakodu rajamisega, õigemini küll ettevalmistustega selleks. Suve jooksul tuleb ka õhtuid juhtida, pulmavanema ametit pidada, pilli mängida. Kõige selle kõrvalt hakkan aga ette valmistama päris oma saatesarja. Kui aeg küps, annan sellest kindlasti teada.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Praegu on teravalt üles kerkinud Reformierakonna niinimetatud hääletamisskandaal. Minu arust on aga suures sensatsioonituhinas jäetud tähelepanu alt välja peamine. Pole üldsegi tähtis, kas &oti
lde;igus on Kristiina Ojulandil või erakonna peakontoril. On selge, et üks neist pooltest valetab, valetab nii räigelt, et seda on õõvastav kogeda. Kui juba erakonna siseasjades valetavad tipp-poliitikud niivõrd jultunult, kuidas ma saan neid usaldada, kui nad riigi asjadest kõnelevad? Ei tahaks küll vandenõuteoreetiku mainet saada või igas asjas aina vandenõud näha, kuid mul on siiski tunne, et meid lihtsalt ajuloputatakse pidevalt ja kui ka ei valetata nii nagu antud skandaali puhul, siis vähemalt jäetakse väga palju rääkimata.