Anna-Maria Galojan on Eesti riigis ja presidendis niivõrd pettunud, et ei vali enam sõnu ega pea liigseks kodumaa presidendti avalikult sajatada. “Mul on piinlik oma kolleegide ja heade sõprade ees Suurbritannias, k.a. The Henry Jackson Society töötajate ees, et meil on narrina käituv president, kellel puudub igasugune riigimehelik käitumine,” räägib solvunud Anna-Maria Galojan Ohmygossip.ee’le.

Anna-Maria Galojan, kas te käisite kuulamas president Toomas-Hendrik Ilvest suure saatjaskonnaga ja teid hoiatati eelnevalt vahelesegamise eest, nagu mõnest kohast lugeda võis? Rääkige palun lähemalt sellest.
Ainus fakt, mis vastab tõele on see, et jah ma käisin seal enne lõunat koos kolme kolleegiga, käin mõlema parlamendi koja üritustel 2-3 korda nädalas, tegemist polnud mingi erakorralise üritusega. Hiljem suundusime parlamendi kohvikusse lõunatama. Sain kutse isiklikult oma healt tuttavalt, The Henry Jackson Society mõttekoja juhilt ja loojalt Alan Mendozalt.

Vastab tõele, et Ilves Eesti saatkonna kaudu hakkas tegema tsirkust ja püüdis mind kutsutute nimekirjast välja arvata, aga talle tehti selgeks, et selleks pole tal mingit õigust, võimalust ega jõudu.

Tänu sellisele kummalisele käitumisele ei tulnud kohale ka parlamendi APPG kommisjoni esimees Bernard Jenkin MP ega kumbki ase-esimeestest parun Reid of Cardowan ja parun Carlile of Berriew ka ignoreerisid Ilvese esinemist. Kohal oli ainult lisaks Eesti saatkonna töötajatele ja nende elukaaslastele, Ilvsele poolt Eestis toodud nõunikele ja abilistele ja mõnede Eestist pärit tudengitele parlamentaarse komitee finantsjuhataja (treasurer) James Morris MP.

Parlamendis juhtis vestlust Suurbritannia üks tuntumaid küberkaitse ja julgeolekupoliitika eksperte, endine MI5 juht.  Kahjuks Ilves näitas oma arrogantsust ja sisulise kaitse ja julgeoleku teadmsitse puudumist, nii näiteks pidi Pauline Neville-Jones selgitama Ilvsele mida sätestab NATO 5. artikkel. (NATO aluslepingu artikkel 5 kohaselt käsitlevad lepinguosalised relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalusriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas rünnakuna nende kõigi vastu ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Harta artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, sel viisil rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist, eesmärgiga taastada ja säilitada Põhja-Atlandi julgeolek. Ei tea kuidas tundsid ennast Ilvse rohked saatjad, aga mulle Eesti politoloogina oli sügavalt piinlik Ilvese arrogantsuse pärast. Mul on piinlik oma kolleegide ja heade sõprade ees Suurbritannias, k.a. The Henry Jackson Society töötajate ees, et meil on narrina käituv president, kellel puudub igasugune riigimehelik käitumine.

Ka kohtumise päeval ei suutnud Ilves korralikult ja tsiviliseeritult käituda. Nimelt õnnestus tal iseenda ühetunnisele paneelile kõva pool tundi hilineda. Pool tundi pole isegi akadeemiline veerand, seega kohe näha, et tema puhul on tegemist Põhjamaade ja Eesti-Saksa kultuuri ruumi jaoks võõrakehaga. Hilinemise puhul ta isegi ei vabandanud, temaga koos hilines ka tosin maksumaksja poolt makstud nõunikke, kes kõik olid tal Londonis kaasas. Huvitav oleks teada palju maksumaksjal see visiit maksma läks. Samuti mitte ainult mulle, vaid ka minu briti kolleegidele jäi kõrva kõlama, et Ilves igas teises lauses viitas, tsiteeris ja tõi näideid ainult Ameerika Ühendriikidest, Eestit mainis ta ainult kaks korda. Selge, et ta ei identifitseeri ennast ei meie rahva ega riigiga ja see on väga kurb.

Ilves tegeles kogu aeg demonstratiivse nätsutamisega, kuna oli pealtnäha närvis. Küsimustele vastamiseks aga ei jäänud aega.

Õnneks oli pandud Ilvse esinemeine kõige egapopulaarsemale ajale, siis kui alamkojas on lõuna. Briti parlamendi esindajaid võis lugeda kokku ühe käe näppudega, muidu oleks olnud palju piinlikum taluda oma riigi esindaja sellist käitumist.

Samal ajal selgus, et Ilvese visiidi peaeesmärk oli kokku leppida järgmist visiiti Iisraeli koos mitmete Suurbritannia erasektori esindajatega, mis lähitulevikus ka leiab aset. Ilmselt Ilves on kursis viimaste küsitlustulemustega ja valmistub poliitikast ärisse suunduma.

Kuidas möödus teil Emadepäev, kas saite ka oma ema Anaid Galojanile lilli viia?
Tänan küsimast. Emadepäev möödus suurepäraselt, kuna olin terve päev emaga. See on kõige tähtsam — lähedaste lähedus ja soojus. Elu on elamist väärt kui sind ümbritsevad su pereliikmed ja sõbrad armastuse ja hellusega. Õhtul käisime emaga aga balletti vaatamas, seekord oli tegemist Alina Cojocaru balletiõhtuga, mida organiseeris üks heategevusorganisatsioon Hospice of Hope, mille tegevusele elan väga kaasa. Unelmate emadepäev ongi kui oled emaga, teil on võimalus kuulata klassikalist muusikat ja vaadata oivalist balletti etendust, samas sellega nõrgemaid toetades.

Millised on teie plaanid suveks, mida põnevat teha plaanite?
Usun, et suvi tuleb tegus ja huvitav. Olen veendunud, et minu peaaegu kuue aastane okkaline ja raske tee hakkab lõpule jõudma ning kaugelt, kaugelt paistab ehk juba päike. See panebki mind edasi elama uute valikute ja õnne suunas.

Kas teil on veel midagi südamel, mida sooviksite ära öelda?
Soovin Ohmyossipi lugejatele, et nautige ikka ilusat kevadet ja pidage meeles, et igas inimeses on Päike — laske tal ainult paista!