Etnoloog, poliitik, sotsiaaldemokraat, ajaloolane, VII ja VIII riigikogu liige, endine eurominister ja rahvastikuminister, vabariigi presidendi nõunik, Ühiskondliku Leppe SA juhatuse esimees, Eesti kultuuriatašee Moskvas ja Tallinna arengu- ja koolituskeskuse juht Andra Veidemann rääkis Gossip.ee-le, et n-ö „Masinapurustajatega“ me uut tõusu Eesti majanduses ei saavuta ning et mõne aja möödudes jälle mitte lõhkise küna ees seista, tasub ettevõtjatel alustada senisest pariteetsemat dialoogi töövõtjatega.

Mida saab üksikisik teha, et majandussurutisest väljuda? Mida peaks ettevõtjad oma tegevuses ja suhtumises muutma? Milliseid samme peaks riik ette võtma?
Kõige lihtsam vastus esimese ploki küsimustele minu arvates on: teha õigeid valikuid, nii üksikisiku, perekonna, kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil. Mulle isiklikult jääb arusaamatuks paljude rahvusvaheliselt tuntud majandusekspertide käsilaiutav hoiak; kes seda kõike oskas ette näha?! Märgid virtuaalraha mulli lõhkemisest mitmetes majandusvaldkondades oli ju etteaimatav. Miks sellega küll ei arvestatud? Või mõeldi nõnda, et ärme „hunti“ nimepidi veel nimeta, niikaua jõuab virtuaalrahakratt veel mõnele suure varanduse kokku kanda.

Igaüks meist aga peab vastavalt oma sissetulekutele oma kulutuste prioriteedid ritta seadma. Laste, toidu ja hariduse pealt on kõige raskem ja ka mõttetum kokku hoida. Maksud tuleb ära maksta, ka võlaintressid pankadele, kuid viimaste puhul tuleb igakuiselt kontrollida, kui palju ja mida pangad teie pangakontolt konkreetselt maha võtavad. Olen ise kogenud, et sind võidakse alt vedada, näiteks puuduliku informeerimisega.

Kui võimalik, loobuge krediitkaartidest ja kui te päris peavarjuta pole, siis lükakem edasi ka pangalaenu taotlemine. Mis sest, et korterid ja majad on kinnisvara turul täna odavamad kui mõni aeg tagasi.

Paljud ettevõtjad, kes veel paar aastat tagasi meeletuid kasumimarginaale teenisid (mitte banaanivabariikide, vaid arenenud demokraatlike riikidega võrreldes) on täna juba valikuid tegemas. Kas vähem sissetoov äri, kui tegevusvaldkond, on nende jaoks piisav väljakutse, et muutunud oludes sellega jätkata. Et mõne aja möödudes jälle mitte lõhkise küna ees seista, tasub ettevõtjatel alustada senisest pariteetsemat dialoogi töövõtjatega. „Masinapurustajatega“ me uut tõusu Eesti majanduses ei saavuta. Otsige partnereid sealt, kus seni nägite halvemal juhul tööorje, paremal juhul kuulekaid käsutäitjaid.

Riigi tasandil on õige palju ära teha. Kõigepealt soovitaksin nii seadusandliku ja täitevvõimu esindajatel veelkord üle vaadata meie kõige olulisemad seadused, alustades põhiseadusest ja lõpetades sellest otseselt tulenevate seadustega. Siis peaks selgeks saama, et Eesti Vabariik taastati pigem leppedemokraatliku kui enamusdemokraatliku riigina. Selle kohta leiavad poliitikahuvilised põnevat lugemismaterjali k.a. eesti keeles ilmunud Arend Lijpharti uurimusest „Demokraatia mustrid“ (esmakordselt ilmunud juba 1999.a.). Leidsin huvitava viite ühest professor Rein Taagepera inglise keeles ilmunud artiklist, kust selgub, et ta jagas omal ajal Põhiseadusliku Assamblee liikmetele välja kõnesoleva politoloogi ühe varasema uurimuse, mis aga juba siis kõneles pigem leppedemokraatiate kui enamusdemokraatiate kasuks. Seega olid paljud meie kehtiva põhiseaduse koostajad „relvastatud“ just leppedemokraatiale orienteeritud teadmistega.

Kuid nagu Lijphart oma „Demokraatia mustrites“ kinnitab, ei tooda leppedemokraatlikud institutsioonid iseenesest kokkulepetele orienteeritud poliitikat, vaid selleks peab riigis olema välja arenenud ka vastav poliitiline kultuur. Täna on meil Riigikogus kahe partei võim, mida teatud teenete eest toetavad rohelised, Tallinnas on meil juba neli aastat ühe partei võim, nii et elame tegelikult pigem enamusdemokraatlikus riigis?!

Erinevaid arvamusi arvestava, konsensusele suunatud kultuuri väljakujundamiseks ühiskonnas saame me kõik midagi ära teha. Juba eelolevatel kohalike omavalitsuste valimistel. Taaskord õigete valikute küsimus.

Selleks, et soodustada ettevõtjate ja töövõtjate omavahelist dialoogi, peaks seadusandja näiteks kaotama erisoodustusmaksu nendelt teenustelt, mida ettevõtjad töötajatele võiksid osutada, et nad oleksid tervemad ja töövõimelisemad. Üsna hiljuti lükati taoline seaduse eelnõu Riigikogu menetlusest järjekordselt välja. Pidage seda silmas siis, kui lähete oma häält andma järgmistel Riigikogu valimistel.

Last not least, majanduskriisist väljatulekuks peab riik oluliselt panustama nn. pehmete turvalisusgarantiide tugevdamisele ja täiustamisele. Üks olulisemaid sellistest pehmetest turvameetmetest on kahtlemata tervishoid. Rasked majandusaastad ilmselt meie tervist ei kosuta, vaid panevad selle pigem tõsiselt proovile. Kui ikka töökoht läinud, hakkab tugevamgi tervis jupsima. Ja vaatamata sellele, et oled teinekord aastakümneid usinalt sotsiaalmaksu maksnud ja haigekassat täitnud, võid töötu, aga ennekõike pikaajalise töötuna loota ainult erakorralisele arstiabile. See teadmine ei tooda turvatunnet, vaid tekitab paanikat ja võib soodustada muuhulgas ka krooniliste haiguste ägenemist.

Mida toovad lähiaastad nii Eesti kui ka maailma majandusele? Mida teie ennustate – kas kes tulevad kriisist võitjate, kes kaotajatena välja?
Lähiaastad toovad nii meile kui maailma majandusele ikka ja jälle valikuid. Sellise geopoliitilise asendiga ja mitte just suure riigi jaoks nagu Eesti, eksisteerivad peaaegu alati ainult halvad ja veel halvemad valikud. Lisaks veel see, et pikka aega usaldasid meie riigijuhid ennast ja ennekõike oma riigi ja rahva Milton Friedmani totaalse vabaturumajanduse ja August Hayeki sotsiaaldarvinistlikust ühiskonnakäsitlustest lähtuvate postulaatide teenistusse. Meil on jätkuvalt poliitikuid ja majanduseksperte, kes usuvad või vähemasti kuulutavad, et majanduskriis möödub peagi ja me pöördume uuesti tagasi rahatööstuse ja finantsturgude poolt pakutava juurde. Märgid mujal maailmas näitavad aga, et pankade bakhanaalile seatakse piire juba nii USA-s kui ka Euroopa Liidus. Tuleviku majandust saab rajada ikkagi üksnes reaalsele tootmisele mitte virtuaalsele rahale. Nii kohalikust kui ka rahvusvahelisest majanduskriisist tulevad võitjatena välja need, kes suudavad ajaloost midagi õppida ja teistega koostööd teha. Seda on rõhutatud juba nii G 20 riikide kohtumisel, EL-i liikmesriikide nõupidamistel, aga ka näiteks Briti Alamkojas praeguse peaministri poolt. EL on päris kindlasti leppe või õigemini lepete-põhine organisatsioon. Meie otsustada on, kas tahame ära kasutada leppedemokraatia eeliseid või püüame tõestada ikka veel seda, mida enamuses maailma riikides juba kõva häälega ei usuta. 

On inimesi, kes väidavad, et majanduskriis on juba läbi. On neid, kes arvavad, et kõige raskem aeg on veel ees. Mida arvate teie?

Kui riigis on reaalselt üle 100 000 töötu, siis on kohatu rääkida sellest, et majanduskriis on läbi. Paljudele nendest töötutest on raskemad ajad alles ees, kui töötu abiraha enam ei saa ja uut töökohta ka veel ei paista. Soome Vabariigist on meil näide tuua selle kohta, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist Soomet tabanud majanduslanguse ajal töötuks jäänud inimesi on veel tänagi, kellele riigi sotsiaalhoolekanne püüab toeks olla.

Olen nõus väitega, et kui meie partnerriikidel hakkab paremini minema, on ka meil suuremad väljavaated oma majanduskriisi
ga toime tulla. Käed rüpes ei tohiks Eesti riik ometi istuda ja paremaid aegu oodata. Olen viimasel ajal, eriti pärast seda, kui Vabariigi Valitsus rahvastikuministri koha ära kaotas, mõelnud sellele, et oleks vaja ellu kutsuda töö- ja rahvastikuministeerium, mille tööülesannete hulka kuuluks ka regionaalarenguga seonduv.

Viimasega peaks tegelema tegelikult iga ministeerium, kuid portfellita regionaalminister on üksnes selle teema „narrimine“. Tööjõu probleemid on kõige otsesemalt seotud rahvastikuprobleemidega, mille orgaaniliseks osaks Eestis on väga suur protsent teise riigi või üldse kodakondsuseta isikuid. See kõik omakorda on kõige otsesemas seoses regionaalpoliitikaga.

Kuid selle teema käsitlemine on juba omaette artikli, kui mitte uurimuse teema.

Kes on Eestis ja kes maailmamastaabis teile nii äri- kui poliittasandil eeskujudeks?
Eesti poliitikud on olnud või on minu kolleegid, kellede hulgast ei oleks valimiste eel „poliitkorrektne“ kedagi esile tõsta. Maailma poliitikutest olen alati imetlenud Tony Blair’i ja nüüd ka Barack Obamat. Ennekõike sellepärast, et nad on suurepärased oraatorid ja suhtlejad. Nende esinemisi iseloomustab teatav elegants, mis ka poliitikakaugeid inimesi võlub ja kuulama meelitab.

Ärimaailma tunnen ma halvasti ja seetõttu pole mul õigust nende tegijate osas oma arvamust avaldada.

Mis või kes pälviks tiitlit „Aasta ämber 2009“?
Aasta ei ole veel lõppenud ja seetõttu ei tahaks „auhindu“ välja jagada. Minu jaoks oleks suurim „ämber“ see, kui Eesti poliitikamaastikul ka pärast eesseisvaid valimisi midagi ei muutuks. Muutusi on aga tõesti vaja, et uusi ja vältimatuid valikud teha.

Mis on parim investeering, mida olete teinud? Millesse, kuhu soovitaksite teie investeerida?

Nendele küsimustele on mul väga lihtne vastata: oma tütresse, perekonda ja ikka ja jälle haridusse. Maiset vara ja väärtpabereid mul ei ole, küll on aga katus pea kohal ja toit laual ja pere, ilma kelleta ei oleks mõtet pingutada, uusi sihte seada. Haridusest ei saa aga kunagi küll, kogu aeg on midagi õppida, järjest tuleb juurde asju, millest tahaks rohkem teada. Seetõttu on minu soovitus ka teie portaali lugejatele, investeeringud haridusse ei ole kunagi rämpsinvesteering. Isegi kui see ei too teile sisse ei tea mis jõukust ja au, muudab see teie maailma värvilisemaks. Lihtsalt on palju huvitavam elada!