Tunnustatud kriminaalpolitseinik, kirjanik, sotsiaaldemokraat, endine Keskkriminaalpolitsei ja Politseikolledži direktor ning praegune kaitseväe juhataja nõunik Andres Anvelt, kes kandideerib kohalike omavalitsuste valimistel Tallinnas, rääkis Gossip.ee-le, et spekulatsioonidele ülesehitatud majandusmudeli aeg on lõppemas ning meie eksistents ja heaolu peavad tulevikus hakkama toetuma teistele väärtustele kui seni.

Mida saab üksikisik teha, et majandussurutisest väljuda? Mida peaks ettevõtjad oma tegevuses ja suhtumises muutma? Milliseid samme peaks riik ette võtma?
Majandussurutis oli kõigile – nii üksikisikutele, ettevõtjatele kui ka riigile sealhulgas ka poliitikutele selge märk sellest, et senine finantssektorile ja sellest tulenevate spekulatsioonidele ülesehitatud majandusmudeli aeg on lõppemas ning meie eksistents ja heaolu peavad tulevikus hakkama toetuma teistele väärtustele kui seni. Meil Eestis on seda eriti raske mõista, kuna saime sellises majandusmudelis erinevalt muust maailmast mängida ja spekuleerida väga vähe aega. Heaks näiteks on siin nii eraisikute kui ka ettevõtete laenudele ülesehitatud tarbimise kasv. Sellest laekuvad ka tulud riigi eelarvesse. Meie riik kiitleb madala laenukoormusega jätmata mainimata, et eraisiku- ja sektori laenuosa maksude näol on jälle ülemõistuse suur.

Tegelikult me kõik muudamegi oma tegevust ja suhtumist õppides vajadusel ohutult laenama ja mõõdukalt vastavalt vajadusele tarbima. Lisaväärtust majanduses ei ole võimalik luua üleöö finantssektorist laenu võttes, vaid pikaajalise, mõõduka kasumiprognoosi abil. Viimase aastakümne majanduspoliitika tulemuseks on ka nii suures mahus vähenenud SKP ja laekumised riigieelarvesse. Avaliku sektori kärped on möödapääsmatus, kuna me ei suuda teda enam selles mahus oma laenude toel üleval hoida. See on möödapääsmatus. Eurole üleminekut müüakse meile kui ainukest päästerõngast, kuid sinna ei mahu ju kogu ühiskond. Paljud võivad selleks ajaks uppunud olla. Kui riigi võlakoormuse suurenemine säästab inimeste töökohti, tervist ja turvalisust, siis on see aktsepteeritav. Praegu veel saab püksirihma küll pingutada, kuid kui paranemist ei tule, peab hakkama tõele näkku vaatama ja otsuseid tegema. Kuid siis on vaja juba riigimehelikkust, et riigilaev jäämäe suunalt ära pöörata. Jätkuv kärpimine ei too Eestit majanduslangusest välja.

Mida toovad lähiaastad nii Eesti kui maailma majandusele? Mida teie ennustate – kes tulevad kriisist võitjate, kes kaotajatena välja?
Kriisist tulevad välja need riigid, kes toetavad oma sisemajandust, nii otseselt kui kaudselt. Majanduse kõrval on ülioluline sotsiaalsfäär. Viimase kokkukukkumine mõjub laastavalt ka majandusele. Selles suunas liigub kahjuks meie lõunanaaber Läti. Meie oleme praegu lahkteel. Meil on võimalus veel midagi muuta, kui näeme, et senine kindel Euro kurss hakkab sotsiaalsfääri lõhkuma. Kõik sõltub meie riigi puhul nendest signaalidest, mis väljapoole lähevad. Täna on selleks kõikumatu suund Eurole, kuid aastavahetusel tuleb ehk korrektiive teha. Kindlate võitjatena tulevad välja need riigid, kes olid ennem mõõdukas kasvus ja kukkusid ka vahepeal tänu sellele mõõdukasse langusesse. Enamuses on need vanad Euroopa riigid, kelle tänapäevase majanduse kogemused ulatuvad Teise maailmasõja järgsesse aega. Meil seda kahjuks pole antud. Nende riikide jaoks on majanduskriis lõppemas ja meie tulevik sõltub suurel määral sellest, millisena me nende jaoks välja paistame, kas neile on kasulik meid aidata või mitte.

On inimesi, kes väidavad, et majanduskriis on juba läbi. On neid, kes arvavad, et kõige raskem aeg on veel ees. Mida arvate teie?
Meie jaoks pole see veel kindlasti läbi. Tema tõelised sotsiaalsed viljad pole veel kätte jõudnudki. Nende maitsmine jääb järgmisse aastasse. Usk majanduskriisi lõppu on saabunud esmajärjekorras nendele, kellele kriisieelne majanduslik olukord lubas rasket aega üle elada. Nendel on vahendeid, et ennast taas jalule saada. Enamusele pole aga just see sotsiaalne põhi veel kätte jõudnud. Kahjuks peab tõdema, et sellised majanduskriisid toovad kaasa peale majanduse ümberstruktureerimise, ka vahendite ümberjagamise. Rikkaid saab olema kokkuvõttes vähem kuid rikkamad, vaeseid rohkem kuid vaesemad. See aga eeldab täiesti uut mängu ka sotsiaalses sfääris. Majanduse ja ühiskonna säilimiseks tuleb hakata tuginema täiesti uutele ehk sotsiaalsetele väärtustele. See on rikaste kui vaesemate huvides. Säilima peab sotsiaalne stabiilsus ja mõõdukus.

Kes on Eestis ja kes on maailmamastaabis teile nii äri- kui poliittasandil eeskujudeks?
Eesti mastaabis on isegi raske vastata, kuna teatud põhjustel on suurema osa meie „ärihaide“ algkapitali päritolu mulle vägagi teada. Uued tegijad pole sellises lühikeses ajaloomõõtmes nagu meie iseseisvus, jõudnud veel eeskujudeks kujuneda. Vahest ehk Skaype’i loojad, kuna seda ei tehtud üle teiste „laipade“ ronides, vaid oma mõttel ja innovatsioonil. Poliitika on samuti muutunud kahjuks äriks, kus ideed ja ühiskondlik vastutustunne on enamusel selle valdkonna tegijatel jäänud isikliku materialismi varju või veel hullem – selle saavutamise populistlikuks vahendiks. Kuid olles oma olemuses optimist, arvan ma, et ka sellest saab eestlane üle. Kui majanduses on juba märke eks siis ka poliitika jõuab sellele tasapisi järele. Maailmamastaabis võiks ehk esile tuua George Sorose, kes oma finantsimpeeriumi loomisel pole unustanud sotsiaalset vastutustunnet. Poliitikas kindlasti Poul Nyrup Rasmussen, kes on tõestanud, et sotsiaalsusele suunatud ideed ei tapa turumajandust, vaid kindlustavad selle alustugesid.

Mis või kes pälviks tiitlit  “Aasta ämber 2009”?
„Aasta ämbreid 2009“ on olnud palju erinevates valdkondades. Kuid kuna aasta lõpp pole veel käes – jätaks sellele küsimusele otseselt vastamata. Vihjeks annaks ehk sellise märklause: „pidu katku (masu) ajal!“ Siin võib iga üks oma fantaasiale voli anda ja tuletada meelde seda rahakulutamist, mis talle avalikus sektoris meelde on jäänud. Ja neid on palju! Tasub vaid hetkeks igal ühel mõtiskleda!

Mis on parim investeering, mida olete teinud? Millesse, kuhu soovitaksite teie investeerida?
Minu jaoks parim investeering on alati olnud haridus ja aeg. Leida aega vaimule, õppimisele ja mõttele. Need kõik on teineteisest sõltuvad ja investeerimine nendesse annab alati hea tulemi. Siinjuures tahaks rõhutada selle tulemi mittemateriaalset külge (kuigi ka see on enam-vähem alati olemas), vaid rahulolu tehtuga, olenemata, kas see jääb mõtte, reaalse loomingu või saavutuse tasemele. See annab jõudu uute eesmärkide püstitamisel ja paneb juba tehtu üle uhkust tundma.

Andres Anvel peab ka blogi, mida saab lugeda siit: http://andresanvelt.blogspot.com/

Andres Anvelt CV

Sündinud 30. septembril 1969 Tallinnas
Haridus:
Tallinna 21. keskkool 1987
Tallinna Miilitsakool 1987–1989
FBI Akadeemia 1999
Tartu Ülikooli õigusteaduskond, bakalaureus 2000
Tallinna Tehnikaülikool, haldusjuhtimise magister 2003

Töö:
1991–1993 Kriminaalpolitsei büroo
1993–1996 Keskkrimin
aalpolitsei
1996–2000 Keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse büroo ülemkomissar
2000–2003 Keskkriminaalpolitsei asedirektor ja direktor
2003–2006 Politseikolledži direktor
Alates 2007. aastast Kaitseväe juhataja nõunik

Kirjutanud menuromaani „Punane elavhõbe” (2007) ning romaani alusel vändatava filmi stsenaariumi.
Poliitiline kuuluvus: Sotsiaaldemokraatlik erakond (2009)