Kolme tütre ema, abikaasa, hinnatud poliitik, keskerakondlane ja Euroopa Parlamendi saadik Siiri Oviir räägib Gossip.ee-le, et parim investeering on pere: “Kui nii võib öelda, siis minu parim investeering on minu pere, minu lapsed. Olen abiellunud targa ja mõistva mehega, meil on kolm tütart ja viis lapselast ja miski siin maailmas ei rõõmusta enam, kui nende edusammud. Kui leiad kodust turvalisuse ja saad toetuse, on ka töö tulemuslikum. Samasugust rõõmu soovin kõigile.”

 

Mida saab üksikisik teha, et majandussurutisest väljuda? Mida peaks ettevõtjad oma tegevuses ja suhtumises muutma? Milliseid samme peaks riik ette võtma?
Mõistlikult käituda, st hoida oma tulud ja kulud tasakaalus, kindlasti mitte võtma SMS-laenu või mõtlematult kasutama krediitkaarti, ummisjalu jooksma nn “hulludele päevadele” vms. Ärgem unustagem, et võlg on võõra oma. Teisalt aitab majandussurutisest väljumisele kaasa tarbimise kasv, seega neil, kel on vaba raha, võiksid vajalikke asju nüüd osta, seda enam, et nii mõnegi toote hinnad on langenud. Mina eelistaksin seejuures eestimaist. Mõelda tasuks ka oma ettevõtluse püstipanekule (FIE, perefirma jms väikevormis näiteks). Pakutavatest koolitustest ei tohiks ära öelda. Käed rüpes istudes ja mitte midagi tehes hävitame ainult iseend.

Näen, et enamik Eesti ettevõtjaid on juba paljugi teinud – tõmmanud kulusid kokku, muutunud efektiivsemaks, aga ka innovatiivsemaks. Sest on selge, kui raha napib, lähevad hinda head ideed, mis aitavad teistest eristuda ja oma kaupu/teenuseid paremini müüa. Tarbimise soodustamiseks võiks ettevõtjad hindadest veelgi “õhku” välja lasta, sest paraku küll vaatab tarbija praegu rohkem kui kunagi varem hinda. Ei tasu tähelepanuta jätta, et ka käive hoiab tegevust elus.

Riigi poolt ei ole mõistlik kaupade/teenuste hindu tõsta pidevate käibemaksumäärade tõstmisega. Ei tohiks unustada, et nii nagu ettevõtlust ja teenuse osutajat kosutab ka riigieelarvet just käive, mitte tarbija ostujõuetus. Mina alandaks käibemaksu ja ennekõike energiasäästlikele ning siseriiklikele teenustele ning ka toidukaupadele. Sellise ettepaneku tegi Euroopa Parlament majanduse elavdamise kava vastuvõttes juba päris aasta alguses. Teised liikmesriigid on seda ka rakendanud. Sobiv aeg oleks ettevõtte maksupoliitika üldisem muutmine. Vähendada tööjõukulusid, ümberstruktureerida sotsiaalmaks, taastada ettevõtte tulumaks jne.

Teiseks – ergutama ettevõtlust, eelkõige ekspordile orienteeritud ettevõtlust. Samas on selge, et ekspordi kasv on seotud arenguga meie peamistel eksporditurgudel. Kui seal hakkab majandus ülesmäge minema, aitab see ka Eesti ettevõtteid. Ilmselgelt peaks riik tegelema töötutega. Registreeritud töötuid on juba ise aukartustäratav arv – ligi 80 000, kokku on ilma tööta hinnanguliselt 110 000 inimest. On selge, et nii suur töötute arv tekitab sotsiaalseid probleeme, avaldab mõju turvalisusele. Vähekindlustatud peredele peaks ja tuleks riigil appi tulla, seda mitmes plaanis: esiteks tagama toimetuleku, lihtsas keeles öeldud “lapsed ei tohi nälgida”, teiseks, rakendama aktiivselt töötute ümber- ja täiendõppe programme, kolmandaks rakendama töötuid näiteks luues sotsiaalseid töökohti või hõlvama hädaabitöödel. Lisaks saadavale rahale, aitab see säilitada ka tööharjumusi. Kulud pikaajaliselt tööta olnud ja töö harjumuse kaotanud inimese taas tööturule toomiseks on kordades suuremad, ja teinekord tulemustetagi.

Mida toovad lähiaastad nii Eesti kui maailma majandusele?
Selle üle vaidlevad majanduseksperdid kogu maailmas. Eestiski saadetakse vastuolulisi signaale avalikkusesse: kes ütleb, et läheb raskemaks, kes arvab, et kriis hakkab läbi saama, kes tõdeb optimistlikult, et kriis ongi juba möödas. Meie šanss on siis, kui oskame kriisist õppida ja teeme seda, millest oleme seni palju rääkinud: suurendame teadmispõhistepõhise majanduse osakaalu ehk teisisõnu viime majanduses läbi vajalikud struktuursed muudatused ja asume tegudes toetama innovatsiooni.

Mida arvate teie – kas kriis on läbi, või on kõige raskem veel ees?
Arvan, et 2010. aasta tuleb Eesti inimestele veel raske. Tööta jäänutele on probleemiderohke enam kui pelgalt järgmine aasta.

Mida teie ennustate – kes tulevad kriisist võitjate, kes kaotajatena välja?
Eks mingis mõttes kaotavad kõik – ärimehed on kaotanud investeeringud ja raha, paljud on pankrotti läinud, inimesed on kaotanud töö, paljud ka eluaseme, pered on pidanud paljust loobuma, olgu siis kultuuriüritustest, laste huviringidest jms. Seega ei jäta kriis tegelikult kedagi puudutamata, sellest ei võida keegi. Samas on selge, et kriis puhastab “õhku”: inimesed muutuvad realistlikumaks ja loodetavasti mõistavad, et head ajad ei kesta kunagi igavesti (majandus paraku areneb tsükliliselt) ja halbadeks oludeks tuleb moraalselt ja materiaalselt valmis olla. “Võitjaks” osutub see, kes ei korda ei oma ega teiste vigu.

Kes on Eestis ja kes on maailmamastaabis teile nii äri- kui poliittasandil eeskujudeks?
Kaasaja poliitikutest Angela Merkel – sirgeselgne poliitik, kel on haaret ja tahtmist probleeme lahendada. Eesti ärinaistest “TEA” juht Silva Toomingas, kes vaatamata kõigele veab oma firmat edasi ja annab mitmesajale inimesele tööd.

Mis või kes pälviks tiitlit “Aasta ämber 2009”?
Langi-Paeti korraldatud viisaskandaal, kus oli nii palju vassimist ja teadlikku möödarääkimist, mis on kahjulik nii igale poliitikule, aga mis peamine – kahjulik Eesti riigile ja seda nii lääne- kui idapoole. Ka peaminister Ansipi arrogantsust võiks sama tiitliga pärjata. Lubas ta ju 2009.a. riigieelarvet kiites, mitte olla selle valitsuse peaminister, kes puudujäägiga eelarvet teeb. Tänaseks oleme nimetatut aga juba 3-l korral vähendanud!

Mis on parim investeering, mida olete teinud? Millesse, kuhu soovitaksite teie investeerida?
Kui nii võib öelda, siis minu parim investeering on minu pere, minu lapsed. Olen abiellunud targa ja mõistva mehega, meil on kolm tütart ja viis lapselast ja miski siin maailmas ei rõõmusta enam, kui nende edusammud. Kui leiad kodust turvalisuse ja saad toetuse, on ka töö tulemuslikum. Samasugust rõõmu soovin kõigile.

Siiri Oviiril on ka oma isiklik kodulehekülg www.siirioviir.ee