OHMYGOSSIP – Ole A.U.S! Olen kergelt magamata pühapäeva hommikul, sest üritasin öösel telefoniotsas rippudes kuulata parimat sõbrannat ja kaasa aidata, aga lõpuks jäin võimetuks. Jalutan päikese käes tööle ja mõtlen sellele järjekordsele muinasjutu purunemisele.
See on uus ülemaailmne haigus — inimesed valetavad lähedastele silmagi pilgutamata.
”Kas petmisest ja valetamisest on saanud uus epiteemia, mis levib, kui kulutuli? Mis küll põhjustab inimeste vajaduse varjata, valetada või petta,“ küsin endalt järgnevatel hommikutel kohvitassi taga.
Mina veel viisin neid kokku, oma parima sõbranna ja tema nüüdseks eksmehe. Kõik arenes nagu ilusas läilas Saksa romantikafilmis, kiirelt ja hoogsalt – kokkukolimine ja ühise tuleviku loomine. Mehest sai artist ja sellega seoses teatas ta oma naisele ”Harju ära, sa oled nüüd artisti naine.“ Millega see naine oleks pidanud siis harjuma – sellega, et meest enam olemas ei ole ( okei, sellega saab veel hakkama ) või sellega, et mees kirjutab internetis oma fännidega, kui naine kohvitassi hommikul mehele toob. Kas naine peaks harjuma sellega, et mehel on lõputu tähelepanu vajadus või et talle meeldib anda katteta lubadusi? Kas naine peaks leppima, et nüüd peab ta jagama oma meest ka nende näotute fännidega? Ei, mitte ükski naine ei ole nii väärtusetu, et seda teha. Mida see naine siis peaks tegema, kui avastab, et mees petab. Tark naine jälgiks asja veidi aega ( tark ei torma ju ) ja tegutseks naiseliku kavatsusega. Aga me oleme inimesed, kes koosnevad emotsioonidest ja tunnetest ja neid me talitseda ei oska tihtipeale. Nii läks ka seekord. Kadus vestlus selle neiuga ja tülidekadalipp hakkas pihta. Ühel kaunil laupäeva õhtul läks asi teravaks ja jõudiski lõpuni. Mees otsustas, et teatab oma naisele, et tema ei olegi suhte inimene. Ta armastab teda, hoolib temast AGA ta ei taha suhet. Tal on lõputu tähelepanuvajadus ja ta armastab anda katteta lubadusi – palju õnne, see mees on küll õnnega koos. Jätkus teineteise p***e saatmine ja uste paugutamine – mees arvas, et naine võiks koguni kuskil mujal magada selle öö. Oh seda ülbust. Ise kraapis kokku alkoholi ja naine teadis, et see nädal ta enam oma meest arvatavasti ei kohta. Veel silmakirjalikum on see, et päevi tagasi veel mõeldi kuidas ühist tuleviku kujundada ja kuidas midagi luua. Nüüd on sellest sõjast järgi vaid riismed, mees on kadunud ja naine on südamevalus oma uues päevas. Vihkamise asemel igatseb naine oma mehe kaissu, et kõik oleks jälle korras ja maailmas eksisteeriks vaid nemad. Aga ma ei mõista teda hukka, olen minagi sadu kordi nii teinud.
Mu alateadvusesse kerkib jällegi küsimus – miks meie iseloomuomadustes on nii vähe ausust. Kas tõesti on vaid 1/3 meist võimelised olema suhtes? Kas ongi olemas grupp mehi, kes põevad haigust, mida iseloomustavad katteta lubadused ja tähelepanuvajadus. Harutan lahti siin seda lõngakera ja tõden, et tegelikult ei olegi oluline, kas meie kõrval elav inimene on meie jaoks sõber, abikaasa, armuke või eksmees – on oluline vaid hoida teineteist ja olla ausad. Olla nii ausad, et südames võib valus hakata. Ka ausus on teatud viisil valus, kuid valedega lõpp on valusam.
Otsustan, et naudin nii kaua vallalisust ja iseendale kohvi keetmist hommikuti kuni kohtan läbi ja lõhki ausust. Ma kõnnin suure kaarega mööda nendest muinasjuttudest, mis purunevad. Tegelikult need on lihtsad elureeglid- inimesed armuvad ja lahutavad, kuid miks see peab nii kole ja valurikas olema.
Ma soovin inimestele rohkem teadvustamist, kui hea kaaslane neil on ja mõistmist. Mõistmist just selles tähenduses, et üldjuhul jõuad sa pärast jooksuaega ikka tagasi oma kalli kaasa juurde koju – seega mujal ei ole rohi rohelisem. Kui ta ei ole roheline on ta küll pingevabam, lõbusam ja kergem – aga oma on kõige parem!