Meediaspetsialist, kriitik, Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuse liige, Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste sotsiaaluuringute instituudi lektor, esimese Eesti ajakirjanikuna Ene Hioni nimelise fondi stipendiumi pälvinud andekas Eesti ajakirjanik ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ridades Tallinna volikokku kandideeriv Barbi Pilvre ütles Gossip.ee-le, et kriisi üleelamisel õigustab ennast haridus: “Haritumad tulevad paremini välja kui vähekvalifitseeritud tööjõud.”

Mida saab üksikisik teha, et majandussurutisest väljuda? Mida peaks ettevõtjad oma tegevuses ja suhtumises muutma? Milliseid samme peaks riik ette võtma?
See küsimus eeldab, et üksikisikut on tabanud majandussurutis ehk ta on kaotanud töö või on ettevõte läinud pankrotti. Sel juhul tuleks proovida uus töö leida või midagi juurde õppida. Majandussurutis on ikka majanduse struktuurne nähtus, mis ei pea üksikisikut puudutamagi, olenevalt, mis alal ta tegutseb. Seega ei saa ka üksikisik majandussurutisest kuidagi üksi väljuda. Kui tööd on, võiks tunda rõõmu sellest, kui palju on elu läinud odavamaks võrreldes majandusliku tõusu aegadega, mis ei puudutanud ka mäletatavasti üldse kõiki palgasaajaid.

Eestis oldi minu arusaamist mööda veel hiljuti paljudel elualadel orienteeritud ainult hiigelkasumile. Tarbija jaoks väljendus see majandustõusu ajal uskumatus lõhes hindade ja kvaliteedi vahel teeninduses, toodetes jm.  Ilmselt peavad ettevõtjad nüüd palju rohkem pingutama sama raha saamiseks. Suhtumine tööjõudu peaks Eestis ka muutuma euroopalikumaks. Ettevõtjad on rõhutanud, et nemad annavad tööd, aga töösuhe pole teatavasti ühepoolne, pole võimalik anda tööd, kui seda keegi ei võta ehk seda tööd ära ei tee kvaliteetselt.

Toetama uute töökohtade loomist ja eriti toetama täiendõppe ja hariduse kättesaadavust ajal, kui tööd pole. Eriti oluline on see noortele, et elutee ei algaks töötusekogemusega. Minu teada seda ka juba tehakse nii sotsiaalministeeriumi kui haridusministeeriumi eestvõttel.

Mida toovad lähiaastad nii Eesti kui maailma majandusele?
Eks kogu maailma helged pead nuputavad, mis edasi juhtuma hakkab, tõlgendatakse erinevaid näitajaid.  Et majandus on tsükliline, teab Eestis vast juba iga laps. Langusele järgneb tõus, varem või hiljem. Mina loodan, et pikemas perspektiivis orienteerutakse ümber keskkonnasõbralikumale ja jätkusuutlikumale arengule nii Eestis kui globaalselt. Et polegi iga hinna eest vaja kogu aeg rohkem toota ja tarbida.

Mida teie ennustate – kes tulevad kriisist võitjate, kes kaotajatena välja?
Ma arvan, et kriisi üleelamisel õigustab ennast haridus, haritumad (mis tähendab ka õppimisvõimet ja ümberorienteerumisvõimet) tulevad paremini välja kui vähekvalifitseeritud tööjõud.

On inimesi, kes väidavad, et majanduskriis on juba läbi. On neid, kes arvavad, et kõige raskem aeg on veel ees. Mida arvate teie?
Pole pädev ennustama, asjatundjad loevad erinevaid näitajaid. Majanduslikus käitumises on teatavasti palju emotsionaalset, kui valdavaks saab usk, et majanduskriis on läbi, muutub ka võtmeinstitutsioonide käitumine, rahad hakkavad liikuma, inimesed ostma jne.

Kes on Eestis ja kes on maailmamastaabis teile nii äri- kui poliittasandil eeskujudeks?
Mulle sümpatiseerib põhjamaine äri- ja poliitiline kultuur. Teadmistepõhisus, innovatiivsus, respekt tööjõu vastu, inimkesksus.

Mis või kes pälviks tiitlit  “Aasta ämber 2009”?
Vabadussõja mälestussamba projekt ja selle teostus.

Mis on parim investeering, mida olete teinud? Millesse, kuhu soovitaksite teie investeerida?
Investeerida tasub haridusse ja tervisesse.

 

Loe ka: Barbi Pilvre blogi. Mõned tsitaadid:

“Ajakirjanikku ja poliitikut ühendab teatud sotsiaalne närv, tahe olla sündmuste keskel, suhtevõrgustik, rahutus, aga ka paks nahk, võimutahe ja edevus. Poliitika nõuab siiski ajakirjandusest palju enam julgust ja enesekindlust kui ajakirjandus.”

“Muide, masu, sõna mis on käiku läinud majanduslanguse tähistamiseks, viitaks ju nagu meeste õllekõhule, mida on diivanil teleri ees vedeledes mõnus kõhvitseda. Ja kui masu kujutleda elukana, on ta ühesooline: isane.”