“Mu kodu lähedal korraldatakse kaks korda kuus indiaani tseremooniat – higistamistelki. Üks kord on see naistele, teine kord käivad mehed-naised üheskoos. No nii! Millest selline ebaõiglus? Miks siis vaid meestele mõeldud tseremooniat ei korraldata!?,” arutleb Madis (34).
“Mina mehena ei vaja spetsiaalselt meestele mõeldud toidukaplust, bensiinijaama, restorani… või uudisteportaali. Pean nentima, et erilist põlgust tunnen ma igasuguste meesteõhtute vastu. Kuid ikkagi häirib mind see, et millegipärast tehakse meestele ja naistele palju eraldi asju. Võtame näiteks või tualettruumid, interneti jututoad, ajakirjad, autod – valik on lõputu.”
“Alati, kui ma koju Autolehe ja Tehnikamaailma ostan, on mu elukaaslane need juba enne mind läbi lapanud. Moežurnaali lugemiseks ei kuluta ma sugugi vähem aega kui mu naine. Ometi oleme lapsest saati kasvatatud nii, et poisid märkavad kõigepealt sinist ja tüdrukud roosat. Jajaa, rõhk oli selles lauses sõnal ‘kasvatatud’. Ma ei leia, et täiskasvanud ja vaimselt küps inimene peaks vähimalgi moel tahtma ennast kuidagi diferentseerida. Eraldamine ja eraldumine ei ole küll kellelegi õnne toonud – kui ehk välja arvata marketing. Tarbijana võib ennast veelgi enam nišši paigutada, nt väikest valget koera omavate Islandil elavate mustanahaliste vietnamlannade interneti jututuba. Kas poleks rohkem elujaatust pakkuv kogeda ennast terve ühiskonna liikmena?”