OHMYGOSSIP — Üha enam ja enam läbib naisteportaalides ning veebiajakirjades teema sünnitusjärgsest depressioonist. Kas see on tõesti süvenemas naiste seas? Kust see alguse saab? USA’s avaldatud värske uuringi kohaselt kannatab lausa  iga seitsmes naine sünnitusjärgse depressiooni all.

Ajalooline taust

Ajaloost on ära märgitud psühhiaatrilise haiguse seost sünnitamisega. Aastal 460 e.m.a. on kirjeldanud teadlased “sünnituspuhust palavikku” ning on oletatud, et lootevee sattumisel ajusse tekib “ärevus, deliirium ning maniakaalsed hood.” Püüded kirjeldada ja klassifitseerida seda sünnitusjärgset häiret muutusid süstemaatilisemaks alles 19.sajandi keskel.

Vaatamata sellele, et sünnitusjärgset depressiooni esineb sagedamini kui rasedusaegset diabeeti, toksikoosi ja enneaegset sünnitust, on ta pälvinud vähem tähelepanu. Viimasel ajal on küll veidi rohkem seda teemat käsitletud nii akadeemilises kirjanduses, kui ka tavaajakirjanduses. Depressioon esineb väga sageli varjatud kujul ja seetõttu on kõigest kuni 25% patsientidest spetsialistide hoole all. Kaks korda sagedamini esineb depressiooni naistel ja sagedus tipneb reproduktiivses eas ( 25-45.a. ). Seos reproduktiivse ea ja depressiooni vahel leiab tõestust selles, et depressiooni esineb sagedamini premenstruaalses, perimenopausis ja sünnitusjärgses perioodis.

Sünnitusjärgsed meeleoluhäired jaotatakse laias laastus kolme kategooriasse, kus skaala ühes otsas on nn. “emadusmasendus” ehk “lapsemasendus” ja skaala teises otsas on sünnituspuhune psühhoos. Viimane on küllalt harv haigus, mis esineb 0,1 – 0,2 % sünnitajatest. Nende kahe haigusvormi vahele jääb sünnitusjärgne depressioon.

Mis on ”emamasendus“

Peale lapse sündi on naine õrn ja haavatav. See on seisund, mis saabub sageli otsekui vastukaaluks suurele õnnetundele ja kergendusele. Kohati võib tunduda, et loodus armastab tasakaalu. Seda seisundit kogeb koguni 2/3 sünnitajatest 3-5 päeval peale sünnitust. See on tingitud nii hormonaalsetest muutustest kui ka sünnitusega seotud füüsilisest ja psüühilisest koormusest.

Naine saab ka ise aru, et midagi on otsekui valesti. Tegelikult peab olema rahu ja õnnetunne, ometi ajab kõik hoopis nutma. Miks? Vahest ei tea isegi põhjust. Esineb seletamata ärevus, une ja söögiisu häired, naised on väga kergesti ärrituvad ja segaduses. Sellel perioodil on väga kerged tulema konfliktid. Kahjuks üsna sageli suhtuvad nii pereliikmed ja kui ka personal antud seisundisse kui millessegi väga “normaalsesse”.

Tavaliselt põhjustab neid meeleolu muutusi uus sotsiaalne roll – emaroll, millega kaasnevad uued prioriteedid, hirm tuleviku ja vastutuse ees. Tunne, et oled abitu ja saamatu – tuleneb sageli sünnitusega kaasnenud füüsilisest stressist. Enamasti möödub see seisund 24 – 72 h jooksul, vahel kulub aga mitu nädalat. Sünnitanu vajab selles perioodis aega, rahu, nõuandeid ja toetust kõigilt ümbritsevatelt, mitte aga nende poolset haletsemist ja käegalöövat suhtumist kui “normaalsesse” kõrvalekaldesse.

Miks tekib Sünnitusjärgne depressioon?

Sellele on võimatu üheselt vastata. Depressiooni vallandumisel on mitmeid ja sageli koos eksisteerivaid põhjusi. Võib nimetada nii orgaanilisi kui ka keskkonna tegureid, mis on tingitud nii sünnitusest kui ema ümbritsevast situatsioonist.  Kindlasti kuuluvad aga kõrgemasse riskigruppi:

  •     suurtes linnades elavad naised, kus on vähem inimeste omavahelist läbikäimist ning üksindustunne on kergem tekkima
  •     üksikemad – kel puudub lähedase inimese toetus ja abi
  •     esmasünnitajad peale 35. eluaastat – kes on suurtele elumuutustele tundlikumad

Sagedamini esineb sünnitusjärgset depressiooni ka naistel, kel puudub abikaasa vaimne ja füüsiline toetus ja abi. Tihti on need naised, kellede õlul lasub kogu majapidamine ja lapse eest hoolitsemine. On peresid, kus mees ei suuda leppida olukorraga, et võrreldes varasemaga ei olegi enam söök laual, kodu nii korras ning rahu ja vaikus majas. Naised soovivad jõuda sama palju, kui jõudsid enne lapse sündimist, kuid see osutub palju raskemaks. Ääretult oluline on siis sellise inimese olemasolu, kes aitab ja toetab, kes kingib väikese puhkuse s.o. inimene, kes tõepoolest aitab, mitte ei õpeta ega mõista hukka ning kellel on noore ema täielik usaldus.

Pole häbiasi otsida abi spetsialistide käest. Sünnitusjärgset depressiooni on võimalik ravida, kui seda õigel ajal avastada ning tunnistada. Ravi toimub edukalt ravimite, psühhoteraapia või nende kombinatsiooniga. Enamasti möödub depressioon 3-4 kuuse ravi järel.