OHMYGOSSIP – Meie elu koosneb seletamatult paljudest hirmudest. Me kardame päevast päeva midagi — hirm teha suuri samme, mis muudavad meie elu. Me kardame teha õigeid ja valesid otsuseid. Mõni meist istub ajuvabas suhtes või sõpruses, kust välja astumist takistab vaid hirm üksi jääda. Mõni meist kardab ämblikke ja mõni kõrgust.
See kõik on tegelikult piisake selle kõrval kui väga meid valdab hirm, et meid ei armastata. See hirm ei avaldu tihti ja lihtsalt, aga ta on peidus pidevalt. Me käitume ja toimime lähtudes sellest hirmust.
Mida hirmuga peale hakata?
Jälgime oma hirme ja märkame neid! Kui hirm tekib, küsige endalt: “Mis minus toimub ja mis hirmuga tegemist on?” Mitte millestki siin elus pole võimalik kinni hoida. Asjad tulevad ja lähevad. Inimesed jäävad ja lahkuvad. Emotsioonid muutuvad, käitumismustrid muutuvad, kõik muutub. Kogu maailm meie ümber teeb pidevalt läbi mingi muutuse. Jälgigem seda ebapüsivust kõiges.
Hirm on vaid klammerdumine millegisse, mida sa kardad kaotada või millesse sa ei suuda piisavalt uskuda. Hirm hoiab kinni ja ei lase minna. Aga olgem ausad — vähe on seda, millest tasub kramplikult kinni hoida. Kõik mis meie juurde tulema peab tuleb. Kõik mis meie elus olema peab on. Ja kõik millel on põhjus lahkuda lahkub. Elu seletamatud seadused!
Usaldagem iseend ja lihtsalt laske vabaks kõigest, mis teid takistab olemast TEIE ise. Ära anna põhjust endal millegi ees hirmu tunda. Elades elu ilma hirmu tundmata millegi ees on justkui kaaluta olek teadmatuses, kus eksisteerib vaid teie enese usaldus elu ning enda vastu.
Me kardame olla need, kes olla tahame — mis meil kaotada on? On vaid võita avastus oma tõelisest minast ning seda nautima hakata! Meil on hirm lasta lahti inimesest, kes meile midagi ei paku. Üksindus on hirmutav kuid viib teid kaugemale kui sitaämbris jalaga kinni olemine.
Me tunneme hirmu soovides oma suuri unistusi ellu viia. Riski, riski kuni silme eest on kirju, sest siis ei oska sa kahetseda mitte riskimist.
Lastes vabaks hirmudest avastame me elu justkui pideval vesivoodil, kus keha on vaba kõigist raskustest ja pea on tühi värvilistele mõtetele!