“Mulle teeb muret, et inimesed liiga kergekäeliselt mõtlevad, et kõiges halvas on süüdi riik. Tegelikult saab riik pakkuda vaid väga väikese osa inimlikust õnnetundest. Enamus sellest, mis inimese õnnelikuks teeb, tuleb tema lähisuhetest, sõprusest ja armastusest, kuulumisest perekonda ja kogukonda.  Hoidke ennast, üksteist, sõpru, sugulasi ja naabreid,” räägib Annely Akkermann Ohmygossip.ee’le.

Annely Akkermann, mida põnevat meenutaksite eelmisest aastast?
Eelmine aasta pakkus töiselt palju põnevaid väljakutseid. Minu lemmikulubadus valimistel – tasuta kõrgharidus ja õppetoetused, sai seaduse jõu. See on tulevikku vaatav otsus, kõrgharidusele eraldati selleks aastaks raha kolmandiku võrra rohkem kui mullu. Ma ei ole tasulise kõrghariduse toetaja, noor inimene peaks saama ellu astuda ilma võlgadeta. Välja arvatud keskealised enesetäiendajad, nagu ma ise, õpin siis kui aega on ja niipalju kui töö kõrvalt jõuan. Minusugustele eluaegsetele üliõpilastele on tasuline õpe normaalne. Aasta lõpus tundsin, et Riigikogu töö knihvid hakkavad selgeks saama.

Millised on teie plaanid lähemal ajal ja aastaks üldisemalt?
Saabuval aastal proovin olla vähem kabinetis ja rohkem rahva keskel. Saabumas on kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Eraelus kolin uude elukohta, lapsed lõpetavad koole ja loodavad uutesse sisse pääseda. Palju ootusi ja lootusi on õhus.

24. veebruaril oli Iseseisvuspäev ja Vabariigi presidendi ja tema abikaasa vastuvõtt. Mida teie sellest “kätlemisest” arvate ja kas olete osalenud vastuvõtul igal aastal?
Osalesin Eesti Vabariigi Presidendi ja tema abikaasa iseseisvuspäeva vastuvõtul viiendat korda. Minu arvates on see tore traditsioon. Väga palju häid inimesi kutsutakse vastuvõtule eriliste teenete eest möödunud aastal. Minu arvates on lugupidav, et neid Vabariigi aastapäeva puhul Eesti rahvale esitletakse. Ja usun, et inimestel on kodus ka tore pidupäevakontserti ja kätlemist vaadata. Ma olen ise ka enamasti seda kätlemist kodus telerist vaadanud.

Millised on eredaimad muljed viimasest vastuvõtust?
Minu arvates tuleb riiklikke tähtpäevi tähistada väärikalt. Rituaalid ja kombed hoiavad riiki ja rahvast koos. Eestlaste ainus võimalus kõneleda oma keelt ja saada haridus oma keeles on hoida ja ehitada oma riiki, ajada Eesti asja. Mõnikord õnnestub see paremini, mitte kõik ja alati ei tule välja nagu oodatud või loodetud, aga kunagi ei tohi alla anda, vaid alati tuleb tõusta ja edasi minna.

Presidendi ja tema abikaasa vastuvõtul oli kõike: olid kõned, muusika, lavastus, head inimesed ja hea meeleolu. Näha oli palju suurepärast Eesti kunstnike moeloomingut ja käsitööliste tehtud rahvariideid. Ma ütleks, et riik pidas hingamispäeva, pidulikud hetked peavad olema nii inimese kui ka riigi elus. Nii palju kui vähegi mahtus oli rahvast kutsutud Estoniasse, ülejäänud Eesti sai pühitseda iseseisvuspäeva kodus teleri ees, pere ja sõprade ringis.

Mulle meeldisid presidendi mõtted, et riigi 100 sünnipäeva peaksime seadma endale suure sümboolse eesmärgi nagu Eiffeli torn. Jüri Kask on väljendanud mõtet, et Pärnu linn võiks ehitada Eesti Vabariigi 100.nda aastapäeva tähistamiseks uue silla. Ilus, kujundlik ja väärikas idee.
Samuti meeldis mulle, et president võrdles Eestit suure ja laia maailma kontekstis metsmaasikaväluna. Eesti ei saa olla kunagi midagi väga suurt ja uhket, aga ta saab olla midagi nii väikest ja head nagu metsmaasikas. Presidendi tänavune kõne oli soe ja inimlik. Mulle kui poliitikule viitas ka kontserdi tõsise muusika ja lapseliku elujaatuse ning rõõmu kontrast, vajadust tõsiselt mõelda riiklikke otsuseid tehes tulevastele põlvedele, kelle jaoks me neid otsuseid teema. Mõtlemapanev ja sümboolne, andekas ja kõnelev kontsert oli.

Mida on uuemat riigikogus?
Riigikogus on praegu väga tuline debatt jahiseaduse teemal. Selle vaidlusel on kolm aspekti: esiteks, et loomi oleks küllalt palju, teiseks, et kuidas neid kütitakse ja kolmandaks, et kes hüvitab maaomanikele nende põhjustatud kahju.

Vähem oluline ei ole ka looduskaitseseadus, eriti, et kuidas inimesed saaksid vaidlustada nende maade kaitse alla võtmise otsuseid, kui nad peavad seda ebamõistlikuks.

Pärnu teemadest on pilgu all Sindi paisust kala ülespääsemine, et kaladel oleks, kus paljuneda. Sai selgeks, et Rail Baltic tuleb ja see on Pärnule majanduslikult kõige tähtsam. Kui oma riigikogu valimiskampaanias lubasin, et Rail Baltic tuleb läbi Pärnumaa, siis üks mees vihjas üsna selgelt, et ma olen oma unistustes hulljulge. Paraku, hull mõte on väga praktiline, et mitte öelda elementaarne. Kui küsimus on kiiruses, siis ei saa ju oodata, et 40 miljonit poolakat lepiksid sellega, et rong sõidab Eestis kiira-käära ja peatub iga linnakese juures, kust on pärit mõni kohalik poliitik. Ainult kõige otsem tee tuleb kõne alla ja see on läbi Pärnu, vaadake ise kaardilt.

Mida te arvate pensionäridele makstava pensioni tulumaksustamisest, kui pension ületab 336 eurot? Kas toimetulekutoetuse tõstmist on ka riigikogus arutatud või plaanitakse arutada lähemal ajal?
Esimesel võimalusel tuleb tõsta tulumaksuvaba miinimumi, et jätta rohkem raha kätte pensionäridele, madalat palka saavatele inimestele ja lastega peredele. Kaua ei saa kesta olukord, kus inimesed käivad tööl ja ei suuda palga eest tasuda elamiskulusid. Ma ei ole seda meelt, et subsideerida elektri või sooja hinda, vaid arvan, et inimeste sissetulekuid tuleb kasvatada. Pean silmas nii palku, pensione kui ka toimetulekutoetusi. Inimeste sissetulekuid saab kasvatada ainult ettevõtlust elavdades ja bürokraatiat ohjates.

IRL- i “Lepingu täitmise aruandes” on viienda punktina öeldud “nagu lubasime, ei ole Eestis kehtestatud astmelist tulumaksu ega mindud üle palgaarmeele”. Miks ei võiks Eestis olla palgaarmee, et mitte sundida neid noormehi minema ajateenistusse, kes sinna minna ei soovi ning kas teie arvates peaksid suurt ja väikest palka saavad töötajad maksma võrdselt tulumaksu?
Eesti tulumaks on tegelikult astmeline, väikest palka saavad töötajad maksavad oma palgalt väiksemat tulumaksu. Näiteks 432 eurot palka saav inimene maksab tulumaksu 57 eurot, mis on tema palgast 13%. Samal ajal 5 korda rohkem palka (2160) saav inimene maksab tulumaksu 405 eurot, mis on tema palgast 18%.

Eesti üksikisikute tulumaksusüsteem jätab väiksema palga või pensioniga inimestele rohkem raha kätte ja ei karista kõrgema maksuga neid, kes töötavad suurema vastutusega elualadel või pooleteist töökohaga. Heaks näiteks on siin arstid. Nad õpivad ca 12 aastat ja teevad ületunde, sest arste ei jätku ning teenivad lõpuks välja päris kõrge palga. Minu arvates riik ei peaks nende õppimist ja pingelist vastutusrikast tööd karistama kõrgema maksuga.

Kui see oleks ainult minu teha, siis tõstaksin kõigi tulumaksu tagasi 25%, veerandi töötasust riigile loovutamine ei ole minu arvates ülemäära palju palutud. Saadud suurema maksu arvel vabastaksin tulumaksust miinimumpalga suuruse summa, mis on alates 1. jaanuarist 320 eurot kuus. Samuti annaksin ka esimesele lapsele tulumaksuvabastuse. Hädasti vajavad tõstmist nii toimetulekutoetus kui ka puudega inimeste toimetulekuga seotud toetused.

Põhi
mõtteliselt pooldan maksusüsteemiga nõrgemate järeleaitamist, mitte tugevamate karistamist.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Mulle teeb muret, et inimesed liiga kergekäeliselt mõtlevad, et kõiges halvas on süüdi riik. Tegelikult saab riik pakkuda vaid väga väikese osa inimlikust õnnetundest. Enamus sellest, mis inimese õnnelikuks teeb, tuleb tema lähisuhetest, sõprusest ja armastusest, kuulumisest perekonda ja kogukonda.  Hoidke ennast, üksteist, sõpru, sugulasi ja naabreid.  Jagage muret, sest jagatud mure on poole väiksem. Jagage rõõmu, sest jagatud rõõm on poole suurem.