Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Malle Pärn Ohmygossip.ee’le: Otsin üht meest, keda kohtasin Soome laevalt tulles, ja kes sõitis trammiga bussijaama

“Oli ka isiklikus elus üks kummaline kohtumine, mille ma, paraku, katki lõikasin, ise ka ei oska seletada, miks. Siiani kahetsen. Valge limusiin sõitis meie vahelt läbi ja kastan õitses enne õiget aega… Aga ma ei haaranud õlekõrrest… Nii et ma otsin üht meest, keda kohtasin Soome laevalt tulles, ja kes sõitis trammiga bussijaama, et seal Tartu bussi peale minna,” meenutab Malle Pärn põnevaid ning romantilisi seiku möödunud aastast..

Malle Pärn, mida põnevat meenutaksite eelmisest aastast?
Reljeefne aasta oli – sügavast leinast suure puhta õnnetundeni… Aga parim ja tähtsaim sündmus oli mu teise lapselapse sündimine. Suurem poiss sai siis just kolmeaastaseks. Kaks last tähendab ikka päris perekonda. Kangesti tore on neid vaadata – kuidas nad on milleski justnagu sarnased, ja milleski täiesti erinevad. Nii käitumiselt kui mõtlemiselt. Suurema poisiga on juba võimalik maailma üle filosofeerida. Ja uusi mänge leiutada, mis meile mõlemale rõõmu pakuvad. Rollid Tartu Uue Teatri suvelavastuses “Opus geographicum ehk naised valitsevad maailma” jääb kauaks mu päevi helgete mäletustega täitma.

Oli ka isiklikus elus üks kummaline kohtumine, mille ma, paraku, katki lõikasin, ise ka ei oska seletada, miks. Siiani kahetsen. Valge limusiin sõitis meie vahelt läbi ja kastan õitses enne õiget aega… Aga ma ei haaranud õlekõrrest… Nii et ma otsin üht meest, keda kohtasin Soome laevalt tulles, ja kes sõitis trammiga bussijaama, et seal Tartu bussi peale minna. Romantiline, eks?

Teil tuli välja luulekogu ja lasteluulekogu on ka tulemas, rääkige palun neist ettevõtmistest lähemalt.
Jah, sügisel sain trükikojast kätte oma kolmanda luulekogu, ilusa valge raamatu, mis kannab pealkirja “Ahelnägemus”. See on hea raamat, nukralt filosoofiline, üsna tublisti erinev meie tänapäeva arvukate värsiseppade loomingust, mis enamasti olmes või oma sisikonnas kinni on. Lasteluuletused on seevastu kõik üpris lustlikud.

Millised on teie plaanid lähemal ajal ja aastaks üldisemalt?
Mul ei ole mingeid aastaplaane. Ma elan tegelikult enam-vähem üks päev korraga. Paljud mu sõbrad, minuvanused või isegi nooremad, on juba siitilmast ära võetud. Me ei tea muidugi kunagi, kui palju päevi või aastaid meile kellelegi on veel antud, aga nooremad inimesed vist ei mõtle sellele. Jõudumööda tegelen lapselastega, nad on väga armsad, aga ka väga väsitavad…

Pean korrastama oma “arhiivi”, igasugu aastate jooksul kogunenud tühja-tähja äraviskama, ja väärtusliku loomingu väljasorteerima väga suure mõttevaramu hulgast. See ongi mu põhitegevus, sellele lisaks kirjutan ju üles ka uusi mõtteid, mis mulle antakse. Postimehe arvamusportaal hakkas minu artikleid avaldama, see oli minu jaoks suur kingitus. Mulle meeldib see protaal, seal räägitakse asjalikku juttu.

Otsin ikka oma raamatutele kirjastajaid.

Üks päris põnev plaan on küll veel, aga see jäägu saladuseks.

24. veebruaril on Iseseisvuspäev ja sel päeval toimub ka Vabariigi presidendi ja tema abikaasa vastuvõtt. Kas te olete ka ise sellel vastuvõtul viibinud ja mida te arvate sellest “kätlemisest”?
Oh ei, ma pole nii tähtis tegelane, et mind oleks sinna kutsutud, ja mul on selle üle südamest hea meel. Sest kes teab, ega minagi edevusest vaba ei ole, ehk tunneksin ka uhkust selle üle, et mind on austatud kutsega sellele ülikute paraadile, et mindki on, nii-öelda arvatud vääriliseks kuuluma meie vahukihi hulka. Äkki tõmbaksin endale ka silmaklapid pähe ja hakkaksin meie riigi tohutust edust rääkima… Inimene on ju äraostetav, keegi ei saa olla kindel, et tema ainsana seda ei ole. Mina küll ei julgeks öelda, et mind pole millegagi võimalik ära osta. Kui mulle ikka pakutaks ka tohutu kõrgepalgaline koht, ilus maja, teenrid, assistendid, välisreisid, ja kõik mu raamatud avaldataks nii eesti kui ka võõrkeeltes, – ma ei ole kindel, et ma selle koorma all ei murduks…

Aga kuna ma ei kuulu selle vahukihi hulka, siiis on mul praegu võimalus rääkida seda, mida ma mõtlen. Ma vaatasin kunagi väga ammu suure huviga Soome presidendi vastuvõttu. Et niisugune on elu normaalses riigis. Ja vaatasin ka mingeid esimesi kätlemisi Eestis, et kes meil siis need tähtsad tegelased on. Ja eks natuke oli uhke tunne ka, et ikka oma riik ja puha.

Aga enam ei vaata. Piinlik on. Soome on väärikas riik, inimestel on normaalne elu, seal on see nagu omal kohal. Aga meil, siin Euroopa ääremaa väikeses külakeses tundub see mingi liialdatud toretsemisena, mingi väike kamp tegelasi paneb ennast uhkelt riidesse ja laseb ennast esitleda enda poolt ametisseseatud presidendile ja teleka kaudu kogu rahvale. Ma ei kujuta ette, et ma suudaksin sellest osa võtta. Õudselt piinlik oleks. Ma mõtleksin: mina pidutsen siis, nagu kõik oleks jube hästi, aga suur osa meie noortest on pangaorjad. Meie ootame, et nad meile eestlasi juurde sünnitaks, aga nad ei saa seda teha teisiti kui ennast pooleks eluajaks rootsi pangale orjaks müües, sest ilma pangalaenuta ei ole neil võimalik endale kodu rajada. Ma mõtleksin ebanormaalsetele palgavahedele ja poliitikute läbinähtavatele valedele… Ja mul oleks häbi kuuluda selle eliidi hulka, kes sellise elu meile korraldanud on. Ei, ma ei taha sinna kutset saada. Niikaua kuni mul südametunnistus ja realiteeditaju veel alles on, tahan ma olla tavainimene.

Pealegi, ma usun, et ma tunneksin seal end väga võõrana, ja mul oleks ilmselt ka väga igav. Ma ei saa ausa sõbralikkusega sellele ennasttäis seltskonnale näkku vaadata, ja silmakirjalikkust ma ei salli. Ma olen täiskasvanud inimene, mulle meeldib küll oma lapselastega igasugu rõõmsaid mänge mängida, aga poliitilised mängud tunduvad mlle piinlikud. Sest näib, et asjaosalised võtavad neid kangesti tõsiselt.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Tahaksin veenda inimesi selles, et igaüks neist on imeline ja kordumatu indiviid, elusolevus, ja igaühes on midagi väga väärtuslikku, mille eest teistel on põhjust teda austada, ja ennekõike, mille eest igaühel endal on põhjust ennast austada! Kui inimene peab lugu endast, siis oskab ta ka teistest lugu pidada. Endast lugupidav inimene ei tee teistele ülekohut, sest see ju vähendab alust endast lugupidamiseks. Kui inimene käitub ebaväärikalt, siis on raske temast lugu pidada. Nii endal kui teistel. Meie alateadvus on tohutult palju targem kui meie teadvus. Ja kui meie alateadvus ei luba meil endast lugu pidada, siis tuleks tõsiselt endale näkku vaadata. Ja otsustavalt kõrvaldada oma elust need soovid ja mõtted ja teod, mis ei luba meil endast lugu pidada.

Armastus ei teki iseenesest, selle nimel tuleb pingutada. Aga kes ennast ei armasta, see ei suuda ka kedagi teist armastada. Meile tahetakse peale suruda mõtteviis, et me oleme “vabad inimesed vabal maal”, et me võime teha kõike, mida meie piiratud mõistus himustab. Paljud inimesed nõuavad, et teised peavad neid taluma sellistena, nagu nad on, ühestükkis kõigi suurte ja pisikeste patukestega, aga nemad ise ei pea sugugi teistega arvestama.

Selliselt elav inimene ei saagi ju endast lugu pidada, sest ta on infusoor, mitte homo sapiens. Kõigega, mida inimene teeb, näitab ta avalikult teistele oma hinge olukorda. Ropendav, räuskav ja röhitsev isend, kes ka kunstikeelt kasutab selleks vaid, et ropendada, räusata ja röhitseda, ei kuulu kult
uurinimeste hulka. Tahaks neile öelda: tõuske üles oma poriloigust, lõpetage oma sisikonna uurimine, vaadake ringi, maailmas on nii palju ilusat, ja ka teis on kindlasti olemas midagi väärtuslikku, leidke see üles ja hakake seda arendama, siis suudate te kord ka endast lugu pidada. See pole kerge, sest poriloigud ja sisikond on meie kultuuri suunavate ideoloogide lemmikteemad.

Nojah, ega selline mõtteviis ju kultuurkapitali kirjandustegelaste enamikule mitte kohe ei meeldi. Nemad toetavad Sauterit ja teisi temataolisi, keda jälle mina üldse kirjanikeks ei pea. Maitse asi. Muidugi, igasugusel trükisel on vähemalt ajalooline väärtus: ta näitab järeltulevatele põlvedele, missugune oli “jagajate ja valitsejate” vaimsus (või vaimsusetus) mingil ajaperioodil.

Mina usun, et enamik eesti inimesi on tõsiselt mures meie poliitilise ja kultuurilise allakäigu pärast. Tahaksin öelda: ärge andke alla, hoidke alles oma loomulikud väärtushinnangud, uskuge, see postmodernismi puberteedihullus läheb kord mööda, ja kõik tema labane masstoodang visatakse prügikasti. Ja küllap saabub lõpp ka poliitilisele aferismile.

Ja veel: rahval peab olema religioon. Uskmatu rahvas läheb hukka, nagu huupi ekslev laev ookeanil. Täielik vabadus on jõukohane väga vähestele, neile, kellel ühiselu loomulikud reeglid on nii-öelda “südamelihastele kirjutatud”, kellel on isisklik side universumi Suure Vaimuga. Selleks peab ta olema täiskasvanu. Enamik inimesi on ju nagu lapsed, kes vajavad üpris kindlakäelist juhtimist ja suunamist. Ja selgeid reegleid. Kui inimest suunatakse headuse ja tarkuse ja harmooniliste suhete poole, siis ei ole see vägivald, vaid haridus.


Tags assigned to this article:
Malle Pärn


Reklaam:


Reklaam:

Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2020 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory