OHMYGOSSIP – Käes on reede, 15. veebruar. Täna saadan lavale oma kolmanda kollektsiooni “Ego Perdidi Ex”. Mul on hea võimalus ühel moesshowl tuua külalisesinejana lavale oma uus vaimusünnitis. Hommikul pool seitse ärgates tunnen igas keharakus väsimust. Kuid see väsimus on normaalne, sest pole juba kuid endale vabu päevi lubanud. Teen kange kohvi ning vaatan üle veel kollektsiooni, kuid õnneks sai eile öösel kõik valmis.

Laskun tagasi kollektsiooni algusesse ja räägin teile kust see tuli. Ma olin seadnud endale eesmärgi, et uue aasta alguses loon uue kollektsiooni. Milline, miks, mis värvides ja mis põhjusega see tuleb — polnud õrna aimugi. Ma alustasin ei kuskilt. Ainus, mis oli kindel — seekord ma ei vali pesu. Märksõnadeks said: lihtsus, vastandlikkus ja seletamatud kooskõlad. Minu sees olid täpselt see ajastu ja need tunded, mis sünnitasid selle kollektsiooni. Ma olin täidetud segaste tunnetega elu, inimeste ja iseenda vastu. Ma ei teadnud enam, kust haarata ja mida. Kollektsioonil polnud algusest peale ühte suunda, mis tegelikult olema peaks. Otsustasin, et hakkan enda sisehäält kuulama.
Käisin kangapoes ning haarasin need kangad, mida süda ihkas. Kodus hakkasin neid seosetult kokku õmblema. Lõpptulemus hämmastas mind ennastki — suutsin luua midagi terviklikku ei millestki. Suutsin luua kollektsiooni oma segastest tunnetest, mis lõpuks lappisid mind kokku tervikuks. Jah, see oli valmis, jälle see oli valmis. Kollektsiooni on võimalik kanda juba algavad suvel, sest toonid on täpselt need, mis on loodud selleks hooajaks!

Tänase päeva tundeid ei anna võrrelda mu esimeste kollektsioonidega. Ei mingit higist palavikku ega külmajudinaid. Une tunde sai öösel küll vähe, kuid need oli väärtuslikud. Ma jõuan hommikul veel ühe töö ära teha ning siis koju naasta. Ma otsin teadlikult endale kodus tegevust, mis viib mõtted mujale, sest olgem ausad… Olgem ausad, esimest korda elus on minu kõrval modellid, keda näen esimest korda. Mul ei ole mitte kedagi kõrval seekord! Minu õlgadel on kõik alustades riietest lõpetades soengu ja meigiga. Ja kui ma päris aus olen siis ma isegi ei tea, mismoodi ma modellid laval liikuma panen. Aga ma ei muretse, ma sätin vaikselt asju kokku ja võtan endalt pinget maha. Juba päeva keskel teeme oma proovi ära. Kõik on kohale tulnud ja ma olen suutnud enda luua eriti häng-around-chill`iks. Üks modell on tulnud Paidest, teine Keilast… mu silmad lähevad suureks — kuidas te viitsite? Saate aru jah, nad on MINU pärast siia tulnud! See loob juba soojema tunde. Kõigi modellidega tekib klapp nagu oleks ammu koostööd teinud. Ehitan pähe soengud ja maalin silmad ära, kell tiksub, aga siis juhtub midagi. Ma avastan, et mul ei ole ühte kostüümi. Hetkeks tõmbub higi laubale ja süda hakkab peksma — no ma teadsin, et midagi läheb valesti! Siis aga märkan kirja, et seitsmendal neiul läks auto katki ja ta ei saa Raplast tulema.

Peaproov läheb ka nagu valatult, noh kui välja jätta see, et meil jääb muusikast kõvasti puudu – aga kõik saab lõpuks jonksu. Ma tunnen, et ma hakkan juba väsima, pinge hakkab suurenema ja ma vajan kohvi, jälle kohvi ( nimelt mul on kohvi sõltuvus ). Kõik kostüümid lähevad selga ja ma kuulen modellidelt vaid kiidusõnu. Taipan isegi, et tsiises – see on päris hea! Ning siis algab see pikk ootamine. Ma saan aru, et tänane päev on jälle viibimine ebamääraselt lühikeses ajahetkes, mis tegelikult on väga pikk. Minus on järsku mingi energia ei kuskilt ja ma teen ära. Lõpuks oleme lava taga ja mul süda peksab nagu tiksuv pomm. Ma näen vaimusilmas, kuidas kõik lähevad saalist ära ja polegi kedagi jne… mul on hea fantaasia!

Ja siis ongi see hetk… ma saan minna lavale ja vaadata oma kätetööd, ma kuulen aplausi. Nüüd ma mõistan, et ma olen kõigeks võimeline. Ma suutsin algusest lõpuni teha ära selle – ma olen ennast jälle ületanud! Tekib üüratu pingelangus ja ma ei suuda enam emotsioone hoida. Ma olen rampväsinud.  See töö ja vaev on läbi nüüd hetkeks, aga ma tean, et homme on uus päev ning uued eesmärgid ja saavutused.