“Ma ei tea, kas üksteise märkamine ja aitamine on enam õpitav. Tahaks loota, sest praegune Eesti elu on muutunud väga küüniliseks ja ebaviisakaks. Vaim vastandub võimule, raha inimlikkusele, tõde on valedega ostetav. Meie ühtsus on kuhugi kadunud ja asendunud kastisüsteemiga,” räägib Alari Janson Ohmygossip.ee’le.

Alari Janson, kui noorelt teil tekkis kirjanduse ja luulega vastu huvi?
Kirjandushuvi tekkis mul juba üsna noorelt. Meelde tuleb, et lasteaia lõpurühma ajal hankis mu ema, ma ei tea, kuidas: oli ju nõuka aeg, kusagilt “Pipi Pikksuka” raamatu. Kui olin selle raamatu iseseisvalt läbi lugenud, alustasin seda uuesti otsast peale. Kolmanda korra peale ema närv ei pidanud vastu ja ta peitis raamatu enda kirjutuslaua sahtlisse. Eks ma käisin siis seda sealt, vahetevahel, kui ema kodus parajasti polnud, laenamas. Esimeses klassis avastasin enda jaoks Pärnu Lasteraamatukogu, kus esimese hooga sai läbi loetud kõik muinasjuturaamatud ja pärast muidagi selline sari nagu “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Selle asja juures oli veel üks pluss. Kuna antud asutus asus just kunagise Pärnu Muusikakooli vahetus läheduses, kus ma klaverimängu õppisin, siis oli alati põhjust läbi astuda ja, mis salata, nii mõnestki solfedžotunnist poppi panna, et raamatukogu lugemistoas sotsmaade laste- ja tehnikaajakirju sirvida.

Esimene suurem kokkupuude luulega tekkis Pärnu 4. Keskkooli (nüüdne Ülejõe Gümnaasium) kolmandas klassis õppides. Eks olin varem eesti lasteluule raamatuid ohtralt sirvinud kuni ühel ilusal päeval pakkusin õpetajale, et kirjutan enda tunnikirjandi luulevormis. Ega ma seda isegi uskunud, et asi läbi läheb. Üllatuseks õpetaja nõustus. Paistab, et oli jube luule, aga kolme sain kätte, nähtavasti julge pealehakkamise eest. Veidi vanemana, umbes 7-8 klassis sai ka “Pioneeri” ja “Nooruse” toimetusele jutukesi ja värsse saadetud. Ime küll, vahel isegi avaldati! Keskkooli ajal hakkasin ka vaikselt muusikalise omaloominguga tegelema. Et leida enda viisidele sobivaid tekste, sirvisin tihti meistrite luulekogusid läbi. Erilised lemmikud olid Joel Sang, Ilmar Särg, Ott Arder, Peep Ilmet, Priidu Beier, Leelo Tungal ja Doris Kareva. Samal ajal, kuna alati polnud neid, kõige õigemaid, sõnu leida, tekkisid ka esimesed enda kirjutatud laulutekstid. Tagantjärele mõeldes, eks nad ikka üsna abitud olid, aga sellegi poolest, sealt kõik alguse sai.

Te olete koostanud juba mitmed erinevad raamatud, ehk räägite neist täpsemalt?
2005. aastal pakkusid sõbrad kirjastusest “Kentaur”, et võiksin koostada lauliku, kus oleksid sees laulud, mida saaks lõkke ääres kaasa joriseda. Kuna olin Pärnumaa Skautide ja Gaidide Malevale, kuhu ma nooremskautmasterina, alates 1989. aastast, kuulun, juba paar laulikut koostatud ja seega töö polnud võõras, sai käed löödud ja nii, 2005. aasta suvel, “Lõkke ääres jorisemiseks” ilmuski. Presentatsioon toimus Saarisool, Pärnumaa Skautide- ja Gaidide Matkalaagri territooriumil ning, otse loomulikult, korraliku skaudilõkke ääres. Kogemata olin, lauliku koostamise ajal, avaldanud kirjastajatele oma ühe hobi, sketšide kirjutamise, saladuse. Kirjastajad mõtlesid, et ma võiksin need mingi kondikavaga ühendada ja siis vaadata, mis sellest kõigest välja tuleb. Välja tuli absurdihuumoriga vürtsitatud jutustus “Päraküla kohatu juhtum”. Tegin sellele, nagu ka laulikule, enda illustratsioonid ja jutt avaldati 2006 aasta veebruaris. Esitluse tegime, jälle skautide abiga, Pärnu jõe jää peal, tünnilõkke ja kuuma teega.

Eelmise aasta alguses tuli meil, koos Margit Petersoni ja Vallo Hallikuga, idee välja anda Pärnumaa punk- ja sotsaalluule kogumik “Sõnaga Näkku”. On hea meel, et kõik luule- ja lauluinimesed, kelle poole pöördusime, tulid õhinal ideega kaasa. Väga palju abi oli, juba kogenud kirjanduskala, (:)Kivisildniku, nõuannetest. Nii ilmuski eelmise aasta maikuus “Sõnaga Näkku” kogumik, kus olid esindatud (:)Kivisildnik, Papa (see on mu, skautidelt saadud, hüüdnimi), Fil, Kaupo Meiel, Tõnu Kann, Annika Lainela, Evelin Laanesaar, Mait Karukäpp, Albert Marginal, Belka, Za-za, Ulakas Tähesõdalane ja Margit Peterson. Ametlik esitlus toimus maikuu lõpul Steineri aias Maarja-Magdaleena raamatulaada raames, kus, peale kõikide eelnimetatute, osales, toetajaliikmena, ka Contra.

Eelmise aasta oktoobri alguses helistas mulle kirjastaja taas ja pakkus välja, et võiksin talvelaulude lauliku koostada. Kuna töö juures oli üsna pingeline aeg, siis punnisin küll alguses vastu, aga detsembri alguseks ilmus ka, vaatamata kõigele, laulukogumik “Talviseid laule pimedaks ajaks”.

Alari Janson, millised on teie plaanid lähemal ajal ja aastaks üldisemalt?
Lähitulevikuga on üldiselt nii, et kõigepealt pean puusaoperatsioonist, mis jaanuari alguses tehti, toibuma. Suured tänud siinjuures dr. Talvingule ja Pärnu Haigla Ortopeedia ja Taastusravi osakonna personalile, kes oma tööd südamega võtavad. Esimene suurem avalik ülesastumine toimub 19. veebruaril Jahtklubis, bluusifestivali The Blue Icicle raames, ansambliga Rääma Blue. Olen selles bändis laulja ja suupillimängija. Samuti on plaanis aidata viia läbi, märtsikuu alguses, üks väike luuleõhtu Tootsi Ujulas.

Pikemad plaanid on Rääma Blue´ga osaleda suvistel bluusifestivalidel. Kindlasti tahaks ka edaspidi osaleda omaloominguga Pärnus, Maarja-Magdaleena Gildi ja Viljandis, Podagra, luuleõhtutel. Kui tööajast, pereelust ja esinemistest aega veel veidike üle jääb, siis loodan ka skautidel-gaididel Saarisool abiks olla.

Üks unistus on veel ja see on seotud sahtlisse kogunenud luuletustega, aga mis sest välja tuleb, eks seda juba näitab aeg.

Kas teil on mõni kirjanik ka eeskujuks olnud?
Eeskujusid, aga ka õpetajaid, on olnud palju. Eks igal elu- ja ajajärgul ole omad õpetajad. Laulukirjutajana on mind võib-olla mõjutanud intervjuu alguses mainitud eesti luuletajad. Hiljem Tagore oma sümbolluuletustega ja Bukowski oma küünilisuses. Kui ma olen endast targemate luuletajate käest nõu küsinud, siis on nad alati mind ka enda nõuannetega aidanud. Kui küsida, mis on mu viimase aja parim lugemine, siis on see kindlasti Olavi Ruitlase kirjutatud “Naine”. Aga… Võib-olla ma olen küsija vastu veidi ebaõiglane, kuid arvan, et olen iseenda teed pidi käimiseks juba piisavalt vana.

Mida põnevat meenutaksite eelmisest aastast?
Oh, põnevat juhtus palju! Esiteks muidugi pärnumaakate “Sõnaga Näkku” luulekogumiku avaldamine ja selles projektis osalemine, mis andis põneva kogemuse. Samuti tuli välja “Lõkke ääres jorisemiseks” kordustrükk. Mais-juulis läbisin ettevõtluskoolituse Pärnu Kutsehariduskeskuses, kus sain nii mõnedki head ideed.

Maikuus osalesin ka Poetry slammi Pärnu voorus ning saavutasin enda esinemisega, juba teist aastat järjest, igati auväärse teise koha. Juunis valmisid mul illustratsioonid SiljaLille raamatule “Kontakt kinnitab, et osapooli on vähemalt 2”.

Palju mu tegemisi oli seotud Rääma Bluega. Esinesime Tartu Emajõe Bluusifestivalil, kus meie esinemise jäädvustas ka Tallinna Televisioon, ja Pärnu Bluusipäevadel.  Augustis oli mul au, enda lauludega, Endla teatris, heategevuskontserdil “Toeta aitajat” esineda, mille korraldas SA Päästeala laste toetusfond koostöös päästeametiga
.

Samuti olin tunnistajaks Viljandi luulerahva esimesele luuleõhtule kohvikus Podagra, mille organisaator, Kersti Kobi, on olnud tihe ja alati oodatud külaline ka Pärnu Maarja-Magdaleena Gildi luuleõhtutel.

Muusika Kambri rahvaga olime, muusikalis-näitemängulise kavaga, Jannseni preemiate üleandmisel, kus õnnestus mängida Papa Jannsenit ( jäi selline mulje, et mind valitigi tänu perekonna- ja hüüdnimele, igatahes need kaks sobisid hästi kokku).

Loomingu poole pealt ei saa jätta mainimata ka ühe monoetenduse stsenaariumi valmimist ja muidugi laulukogumiku “Talviseid laule pimedaks ajaks” ilmumist.

Eelmise aasta lõpus valmisid ka, koostöös Päikeseraadio ja Elmo Sadulsepaga, Blue Monday (Sinine või Bluusi Esmaspäev) saated, kus me valisime, Pärnu Bluusiklubi eestvedaja Üllar Kallauga, huvitavat muusikat ja rääkisime muidu elust-olust.

Kuid kõige põnevam on ikkagi see, et sain lõpuks, pärast pooltteist aastat töötupõlve, ametlikult tööd kohalikus metallifirmas. Nii kurb kui see ei ole, ilma ametliku teenistuseta leiba lauale ei saa. Olgugi, et rabeled sajal rindel, jääb su ainsaks sissetulekuks ikkagi töötu abiraha.

Teie perekond ja lapsed?
Me oleme abikaasaga koos juba 27 aastat elanud, vaatamata kõigile raskustele. Naine töötab praegu raamatupidajana Tootsi Kommunaalametis. Poeg Karl õpib TTÜ-s arvutivõrkude eriala ja, kui hästi läheb, siis saab suveks bakalauruse kraadi kätte. Tütar Kairi on Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi üheteistkümnenda klassi muusika eriala õpilane. Ülejõe Gümnaasiumiga on mul üldse huvitavad seisud, sest meie suguvõsa kolm põlvkonda on selles koolis käinud. Ülejõe kooli on lõpetanud minu ema ja isa, mina ja mu vend, minu poeg ja varsti ka mu tütar, rääkimata tädidest ja onust. See on väga hea kool!

Huvialad?
Ühel ontlikul mehel peab olema palju huvisid. Minu suurim kirg on hea muusika, nii kuulamine ja kui ka sellega tegelemine. Oskan veidi kitarri tinistada, suupilli mängida ja laulda. Arvan, et olen aegade jooksul oma paarsada laulu teinud: ka enamik Rääma Blue repertuaarist on mu enda looming. Olen proovinud viisidele võimalikult korraliku ja mõttega teksti teha. Kui me poetess Margit Petersoniga esimene kord ninapidi kokku saime, siis andsin talle enda laulusõnu lugeda. Ju talle meeldis: igal juhul arvas ta, et ma olen luuletaja. Mille peale resoluutselt vastu vaidlesin, öeldes, et mis sa ajad, ma ju lihtsalt laulusõnade kribaja. Aga aeg on läinud, mitme inimese käest sai professionaalset nõu küsitud ja nüüdseks on mu luuletusi juba mitmel pool ka avaldatud. Paistab, et see on nakkushaigus.

Olen skaut olnud juba 1989. aastast, kui seda liikumist alles loodi. See liikumine on andnud mulle oskuse noorte inimestega suhelda, palju sõpru ja austuse looduse vastu. See, et skaut oskab ja talle meeldib kokata, on ainult boonus.

Skautlusest veel niipalju, et olen kolme, Eestis toimunud, rahvusvahelise Suurlaagri laulu autor. Kui 2009 aastal Eesti Gaidide Liit “Gaidi- ja skaudilaulude” plaati salvestas, siis esindasin seal peal skaute üksi mina. Üllatuseks olid gaidid selle plaadi peale valinud lausa seitse minu loodud laulu.

Kuskil kaheksa aastat tagasi oli Tori valla ühel kunagisel särainimesel, keda ma teadsin ka kui Tori Gaidide juhti, Kristiina Jõgisel (nüüd Lõhmus), tarvis abi nii õhtujuhtimistel kui ka pulmaemana tegutsedes. Mõtlesin, et mis seal ikka, aitame! Tegelikult oli see suur kogemustepagas, mis ma Kristiina kõrval õppides sain. Nüüd olen ka ise, juba seitse aastat ning seda hobi korras, pulmaisa ja õhtujuhi tööd teinud.

Reklaamides tavatsetakse öelda, et see pole veel kõik… Nagu alguses rääkisin, meeldib mul mõnikord sketše kirjutada, aga ka karikatuure joonistada.
 
Milliseid ameteid te siiani pidanud olete ja millist ametit te praegu peate?
Tööraamat on mul üsna kirju. Pärast kaheaastast kroonuteenistust Aasias olin ehitusel abitööline ja müürsepp, õppisin treialiks ning olin sepipajas abiline. Samuti õppisin mingi aeg TEMT-is Tsiviilehituse eriala, aga armastus tuli peale ja nii mul praktiliselt diplomitöö tegemata jäi. 1987 aastal, kui Tootsi naise juurde elama tulin, siis erilist valikut polnud, kas Tootsi Turba Briketitehas või Jõujaam. Valisin Jõujaama. Töötasin seal alguses abitöölisena, siis tuhaärastajana (oli ka selline amet), kõrgsurve aurukatelde kütjana ja auruelektriturbiini käitajana. Jah, tol ajal toodeti Tootsis peale turbabriketi ka elektrit. Vahepeal läksin Pärnusse, ühte metallimüügifirmasse tööle, kus olin laomees ja kaubikujuht ühes isikus, aga et sõit Pärnusse võttis suhteliselt palju raha ja närve, siis tulin tagasi AS Tootsi Turbasse, kus töötasin kuni Briketitehase ja Jõujaama sulgemiseni katlalukksepa ja tõstukijuhina. Tootsi Vabriku sulgemine oli sellele alevikule ikka väga suur põnts, millest ei olda senini üle saadud.

Vahepealne, pooleteiseaastane, töötuksolek andis mulle aega õppida plaatija-, kopplaaduri-, tõstuki- ja ettevõtluskursustel ning muidugi luuletööd teha.

Praegu töötan Tootsis, alles oma tegevust alustanud, OÜ Rineli Grupis, ja ametinimi on metalli ettevalmistaja.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Ma ei tea, kas üksteise märkamine ja aitamine on enam õpitav. Tahaks loota, sest praegune Eesti elu on muutunud väga küüniliseks ja ebaviisakaks. Vaim vastandub võimule, raha inimlikkusele, tõde on valedega ostetav. Meie ühtsus on kuhugi kadunud ja asendunud kastisüsteemiga. Kunagi kirjutasin murega vabavormis luuletuse “Pind”, mida hea meelega siinkohal ka lugejaga jagaksin.