“Kirjutamise soov on olnud maast madalast, paraku ei tulnud teostus ja võimed soovidele järele. Pean siinkohal ausalt tõdema, et nooruses sai rohkem aega trennis kui raamatu taga veedetud,” räägib Martin Plaser Ohmygossip.ee’le.

Martin Plaser, teil ilmus raamat “Minu teine miljon”. Kuidas ja millal tuli idee selline raamat kirjutada ja millest raamatus juttu on?
Raamatu idee algas Eesti Kaitseväest reservi minekuga. Võibolla olid mingid uitmõtted ka enne seda, kuid realiseerima hakkasin vahetult hiljem. Kaitsevägi on hea koht noorele mehele. Sain treenida, kogeda, õppida ja ennast igakülgselt arendada. Ühel päeval sai süsteem minu jaoks valmis. Oli vaja uusi ja kiiremaid väljakutseid. Aeglane bürokraatiamaailm ei võimaldanud kõiki soove ja võimeid koheselt rakendada. Otsustasin, et viin oma õpitu tsiviilmaailma ja proovin oma õnne väljaspool Eestit. Töötasin erinevates ettevõtetes turvaalaste projektidega, kuni ühel päeval oli mõte selge – läbi teadlku karjäärivaliku, selle arendamise ja suunamise, olen muutunud tooteks. Olen turvatoode, mida müüa rahvusvahelised turul.

Selle loo läbi eluliste draamade, põnevike ja rõõmude olen pannud raamatu kaante vahele inspireerimaks teisi oma rada leidma ja seda käima. Raamatus on tõeline lahendus piraatluse probleemile.

Te olete võitnud ka “Kuldse kaselehe” eripreemia…
Kuldne kaseleht on luulekonkurss. Esitasin oma luuletused ning soovisin läbi võistlusmomendi tuvastada enda kuuluvust või mittekuuluvust tunnustatud luuletöösturite hulka. Proovid võtsin ajust ja trükkisin A4 formaadis paberilehele. (:) Kivisildniku eripreemia “Bussipilet parnassile” kujutas lubadust, seotust toimetada ja välja anda minu esimene luulekogu. Läbi kirjutamise on aegajalt kogunenud tootmispraaki ja kõrvalprodukte- uit, millest arendada lustakaid või vähemlustakaid keerdmõtteid, mis minulaadse väljanägemisega. Nende poolproduktide ja tootmispraagi osava sobitamise tulemusel saavutasin endale sobiva luulepildi. Teemad ja nurgad on uued. Võibolla väga hästi unustatud vana.

Luulekonkursi tulemused kuulutati välja jaanuaris 2013 Eesti Kirjanike Liidu majas Harju tn 1, kusjuures üllatuses, et “bussipiletiks” mu enda luulekogu proovitrükk! Luulekogule valisin toimetajaks Kaupo Meieli. Koos (:) suutsid nad saladust minu eest kuni lõpuni varjata. Lugesin ühe luuletuse rahvale ette, toimus täielik plahvatus. Mind kutsuti mitu korda lavale tagasi, kummardused, kallistused, inimesed peksid plaksutades käed villi; üks vanem daam pakkus oma vanatüdrukuks jäänud tütart.

Millal on oodata teie järgmist raamatut ja millest seal juttu teete?
Eelpool mainitud luulekogu Üraski hääl läbi küproki, saab olema järgmiseks ilmuvaks raamatuks ( kui loo ajaks pole juba ilmunud). Juttu tuleb elust enda ümber, vaatan ja proovin aru saada, selgitada ja endast nalja visates kasvõi tõsistel teemadel.

Kui noorelt teis tekkis huvi kirjaniks saamise vastu ja kui palju raamatuid siiani kirjutanud olete?
Kirjutamise soov on olnud maast madalast, paraku ei tulnud teostus ja võimed soovidele järele. Pean siinkohal ausalt tõdema, et nooruses sai rohkem aega trennis kui raamatu taga veedetud. Siinkohal oleksingi valmis väljakutseks Eesti tugevaim KULKA luulestipendiaat. Kui võtta noorpõlve kirjutatu siis täna on see pigem vundament, mida toona kirjutasin harjutamise mõttes. Teadlikku suunamist ja kujundamist alustasin peale ajateenistuse lõppu. Olles Afganistaanis, tekkis soov kogetu ja nähtu tekstiks vormida, tekkinud sõnakõlksud oli soov jäädvustada: Kord on kaba lahti ja kuul kinni, siis on kuul lahti ja kaba kinni.

Milliseid ameteid te pidanud olete ja kas raamatu kirjutamine on teie tööks?
Tänaseks on peetud ametite loetelus erinevaid teenindus ja tootmisvaldkonna positsioone, juhtivaid rolle ja käsutäitmist. Olen olnud turvamees kaubanduskeskuses, koristaja hotellis, üldehitusel ehitustööline, kokk, lampide monteerija, kaadrikaitseväelane instruktor,
langevarjukeskuse juhataja, laskespordiklubi president, spordisaali administraator- nimekirja võiks jätkata. Olen proovinud tisleriametit, kuid täpsuses ja oskustes on veel arendamist.

Kirjutamine on saanud järjest tähtsamaks. Pühendan sellele võimalikult palju tähelepanu. Luuletuste vormistamine annab hea tunde- saavutus, loomine ja täpsus. Täpsus oma mõtete välja toomisel, täpsus omanäolisuse säilitamisel. Raamatuid tuleb kindlasti veel. Minu teine miljon on debüüdina olnud edukas. Kultuurkapitali stipendium võiks olla esmase edukuse mõõdupuuks.

Mida põnevat meenutaksite eelmisest aastast?
2012 aasta suurimaks spordisaavutuseks oli osalemine Kreeka-Rooma maadluse Eesti Meistrivõistlustel. Saavutasin kaalukategoorias 96 kg kolmanda koha.

Mais tegin oma esimese raamatu ” Minu teine miljon” esmaesitluse, sain ootamatult palju vastukaja meedias. Sõjandus, piraatlus ja kaasnevad majanduslikud-sotsiaalsed probleemid olid toona aktuaalsed ja on jätkuvalt.

Terve suve aitasin korraldada kultuuriprojekti Kultuurikatla Aed turvalisust — nimelt turvafirma, milles olen tegev sai Kultuurikatla aia julgeolekusse panustada. Katla aias peeti luuleõhtuid Kuri Karjas, mis nüüdseks on Raadio 2 kolinud. Tänuväärt saade!

Huvialad?
Langevarjuhüpped, kreeka-rooma maadlus, laskesport, sukeldumine, matkamine, lugemine.

Milliste kirjanike teoseid teil endal lugeda meeldib?
Mulle meeldivad kirjutajad, kes ei vabanda. Sellised, kes räägivad sellest, mis vaja. Viimatises raamatus oli juttu 1900 algusest toimuvast. Huvitav tõdeda, et tänapäevased probleemid olid ka toona esindatud. Loen hea meelega kirjutajaid, kes tunnevad, et nad ei võlgne kellegile midagi, ütlevad, mis heaks peavad. Mulle meeldivad teosed, millel on sõnum, sisuline tasakaal ja vähene narratsioon, mis loo edasiminekut pidurdaks. Kui tahan pilte, vaatan pildiraamatuid. Kirjanik võiks raputada ja esitada küsimusi, leida probleeme ja aidata lugejal mängida oma fantaasias võimalike lahendustega.

Mis salata, raamatuid on tuhandeid ja kõiki läbi lugeda ei õnnestu. Valikusse jõuavad ka tundmatud tegijad. Üksjagu tõlkekirjandust. Uusi raamatuid saan tihti kingitustena, seega modernsem osa raamatupoodide võimalustest on mul esindatud, raamatukogusse pole kahjuks ammu jõudnud.

Plaanid lähemaks ajaks ja aastaks üldisemalt?
Sel aastal on tarvis luuletööd ja luuletamist propageerida, mulle on see meeldima hakanud. Ootan oma raamatu valmimist ja varsti on esitlus kuskil Tallinna suuremas raamatupoes.

Treeningud on suure osa vabast ajast, terves rehas terve taim. Suvine aeg möödub Langevarjukeskuses, Nurmsis. Seal on hea rahulik kirjutada. Langevarjurid oskavad oodata, ootavad ilma, hüppajaid, lennukit, pilooti.

Millist muusikat teile kuulata meeldib ja kes on teie lemmikud?
Raadiojaamadest on Raadio2, Päikeseraadio Pärnus ja Klassikaraadio. Ülejäänud muusika ja kanalid on pigem mõnikordse hetketunnetuse küsimus. Teele Viira, Birgit Õigemeel, Liisi Koikson, Laura Põldvee – naiste laul ja naise hääl. Mõned meesartistid võivad ka tähelepanu pälvida, kuid hea fännamise tunne tekib õrna ja kõlava komplekti tulemusena.
< strong>
Millist raadiojaama enim kuulate?
Raadiot kuulan autos – Klassikaraadio ja Raadio 2 võistlevad kui olen Tallinnas, kui Pärnu kandis siis on vaieldamatu lemmik Päikeseraadio. Hitiraadiod leierdavad koledasti oma “püsikundedele” mõeldud ajupesu. Ei jaksa kloppimist kuulata

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Kirjutamine ja loominguline töö on osa uuest minast. Facebookis on erinevad teostega seotud fännilehed, seal on võimalik tagasisidet ja edasipidet korraldada. Siinkohal paneksin kogumahus Kaupo Meiel’i kirjutatud järelsõna, mis minu luuleraamatu “Üraski hääl läbi küproki” tarbeks tehtud; see peaks kõrvalisele minu tausta ja olemust selgitama:

JÄRELSÕNA
Ta kuklas tunneb eluaegset kuuli
Martin Plaser on maadleja, langevarjur, sõdur, luuraja, ihukaitsja, turvamees, piraadikütt, ettevõtja, proosakirjanik ja nüüd lisaks luuletaja, tuues lugejateni debüütkogu “Üraski hääl läbi küproki” (tänud ja tervitused hea nõuande eest Karl Martin Sinijärvele).

Juba Martini proosadebüüt, katkendlik ja isikupärane romaan “Minu teine miljon” (Eesti Keele Sihtasutus, 2012) sisaldas lõike, mis teisiti vormistatuna kandnuks välja esitamise luuletusena, mistõttu polegi suurem üllatus, et järgmiseks verstapostiks sai luulekogu.

Martini loomingut iseloomustab omajagu jõhker ja otsekohene vaade nii endale, naabritele, elukeskkonnale, mälestustele ja läbielamistele ning perekonnale. Ta pole autor, kellega on lihtne ühele lainele saada. Paljukest neid luulesõpru Eestis üldse leidub, kes suudavad ühe sõjardi suhtes empaatiat ilmutada, aga ehk mõni ikka on. Kuid muidugi pole Martini luulelooming üheselt käsitletav sõduriluulena, mis iganes see pole. Pilt on laiem ja pehmem kui autori biograafia ning “Minu teine miljon” oletada laseb.

“Üraski hääl läbi küproki” kui tervik puutub kaudselt kokku Jüri Üdi kuulsa reaga “ma kuklas tunnen eluaegset kuuli” ja mitte vaid sellepärast, et sõdur ja kuul käivad kokku ja saavad kokku. Martin Plaser sai kokku sõnaga ja esimene lahing, usun, on võidetud.