OHMYGOSSIP – Kui varakult me paneme paika oma tuleviku? Kas me peaksime tegema valiku millal ja mida me saavutada soovime või peaks tegema kõike “käigu pealt”?
Kontorikostüümides naised kohvikutes lõunal, uhketes autodes noored emad, õhtustes fitness trennides keha trimmivad naised. Kuidas nad kõike jõuavad? Tänapäeva maailm on naistele rohkem ootusi ette seadnud, kui meestele. Me peame olema kaunid, edukad, haritud, head emad ning tublid koduperenaised. Mehed võiksid anda meile materiaalse kindlustuse ja meid armastada… nii vähe seda ongi ( või palju ).
Olla edukas karjäärinaine või hea ema — kumma eesmärgi me peaksime enne täitma. Kui kõik peaks minema nii nagu ühe korraliku tüdruku (hiljem naise) elus minema peaks, siis näeks see välja nii. Varakult paika pandud eesmärgid, korralikult läbi käidud põhikool ning keskkool, õiged valikud eluks, pidev enese arendamine, kõrgkool või ülikool, hea töökoht, korralik perekond, kodu ja armastav abikaasa. Kuid kõik ei saa minna alati nii nagu minema peaks. Kui me omandame liiga varakult auahnuse ja ambitsioonikuse, hakkame üha rohkem tahtma ja tahtma. Lähme varakult tööle, unarusse jääb kool ja haridustee. Meis võib tekkida karjäärijanu ja selle nimel hakkame hingama ja elama hommikust-õhtusse. Vanuse järgi võiks veel pidutseda ja elu nautida, kuid nüüd on argipäevad teistsugused.
Väga järsku saab selgeks, et me hakkame üha enam ja enam tahtma. Me tahame jõuda kaugele ning aina karjääriredelil uusi pulki võtta. Kuid selle kõige kõrvalt me soovime veel, et hommikul keegi teeks kohvi, päeval helistaks küsimusega “kallis, kuidas su päev on?” ja õhtul küsimusega “kullake, millal sa koju jõuad”. Õhtul soovime soojas embuses rääkida päeval juhtunud kõige tühisematest asjadest. Kui kell on juba hiline ja oleme roninud voodi ning kummalgi und ei tule, tahaks lobiseda tühistest asjadest ja koos naerda.
Me hakkame soovima, otsima, leidma, tundma ja kaotama. Me võime päevast-päeva toetuda oma argipäeva tegemistele ja tööle. Aga miski on koguaeg puudu. Võibolla just sellepärast kuulen ja näen üha enam suhteid kus vahel ollakse, vahel mitte. Neid võib nimetada sõpradeks/ sõbrannadeks/ tuttavateks, sellel polegi tegelikult tähtsust… Selle suhtevormi juures on kindlad vaid paar asja — te ei ole teineteise jaoks ainukesed ning sa võid kindel olla, et see on miski, mis ei jää ning kaob.
Peale ühiselt veedetud ilusaid hetki tulevad alatihti mängu sõnad: “Ma ei soovi suhet, oleme lihtsalt koos… vahel.” Kas me usume või ei, kuid meie seas, meie ümber on nii palju just neid inimesi, keda rahuldabki selliste suhetega piirdumine. Kas meie maailm vormib meid aina pealiskaudsemaks, et me ei julge teineteisele ennast pühendada, end avada ja tunnetel lasta mängida? Millised valikud meid elus rahuldavad? Kas me saaksime alla suruda oma alateadvuses asuvad inimlikud vajadused armastada ja olla armastatud. Samal ajal käija ideaalset “eduka naise” karjääriteed või saame nii võimekateks, et tuleme toime kõigega.
Mul on hea meel, et mu ümber on neid imelisi naisi, kes tulevad toime kõigega. Nad on siis kas ainult edukad oma töömaailmas, tublid naised oma meestele või mõlemat korraga. Kahju on neist naistest, kes on ühe ringiga endale saanud imelised kaks või kolm last, nüüd on lahutatud ning liiga tihti mõtlevad “kust ma nüüd endale armastuse leiaksin?”.
Millal me hakkasime tunda hirmu tunnete, siduvuse ja pühendumise ees…