Need, kes mind tunnevad, usuvad kindlasti, et mul on ilus ja hea pereelu, kuid tegelikkus on hoopis midagi muud. Ma ei karda sellest rääkida, kuna on ka teisi inimesi, kes on seda kogenud või kogevad! Nimelt on asi selles, et mu lapse isa on vägivaldne inimene ja kasutab oma vägivalda minu peal.

Ka meie lapse juuresolekul, sealt on ka minu laps õppinud lööma teisi. Ligemale aasta olen talunud seda kõike: kägistamist, juustest tirimist, vastu seinu tõukamist, jäsemete väänamist, kuuma kohvi pealevalamist, mõnitamist, sõimu, ei tohtinud oma sõpradega suhelda, pidin iga tegevuse jaoks luba küsima. Talusin, kuid uskusin, et äkki kõik muutub ja saame lapse üheskoos üles kasvatada, et lapsel oleks nii ema kui isa. Kahjuks ei tule sellest kunagi midagi välja! Tunnen, et pean seda teie kõigiga jagama. Sellest avalikult rääkima.

“Aasta oli 2008, saime tuttavaks populaarses rate.ee-s. Kuna ta elas samas kandis kus mina, kutsus ta mind ühele sünnipäevale. Hakkasime teineteisele kohe meeldima ning üsna pea tekkis ka ARMASTUS. Suhteliselt kiiresti hakkasime me ka koos elama. Me teadsime teineteisest kõike, olime avameelsed. Ma armastasin teda väga ja tema mind. Ta oli minu jaoks ideaalne mees, ta oskas kõike teha (polnud mitte ühtegi kutset sealjuures õppinud). Tegi puidust oma kätega mööblit, oskas õmmelda, süüa teha, teeb ilusaid veebilehti, joonistab, ehitab, remondib autot jne. Pealtnäha täiesti ideaalmees minu jaoks, kuid see kõik oli petlik…”

“Kuskil aasta möödudes, kui mina juba last ootasin, hakkasid meil tõsisemad tülid pihta. Ta oli armukade, kui ma näiteks mõne klassivenna või sõbraga rääkisin, kas siis arvutis või telefonis. Kuigi temal endal oli konto internetis erinevatel lehtedel ( näiteks iha.ee), kus saatis naistele nilbeid kirju. Aga selles ta ei näinud midagi imelikku. Mind hakkaski ta esialgu lihtsalt vaimselt terroriseerima. Mõnitama, et ma ei saa millegagi hakkama, sõimates “lendas” minu pihta igasuguseid suguelundite nimetusi, halvustavalt öelduna. Ma andsin talle Sel ajal kahjuks kõik andeks.”

“Läks aeg edasi, sündis meie imearmas poeg. 2 nädalat enne tähtaega, ja oli hästi pisike, alla 2750 grammi. Ma usun, et see, et ta varem sündis ja väike oli, oli tingitud sellest stressist, mis ma siis juba pidin üle elama. Ei ole hea tunne kuulda, kui mees ütleb sulle, kui sa rase oled, et sa oled ikka nii paks. Olin jah paks, 25 kg võtsin juurde. MA olin ju rase…”Kas ma ei või siis!?”küsisin endalt.

Silver oli alguses väga hea isa. Ta ootas nii väga, mil saab ise juba öösel üles ärgata ja pojale lutipudeliga piima viia, et mina ei peaks üles tõusma… Selleks ajaks olin ma juba, ma arvan, kuskil 7 korda kindlasti sealt ära kolinud, ja aina tagasi läinud, lootes et ta muutub, kuna ma armastasin teda …ehk oli põhjus ka see, et kui ma oma asjad kokku panin ja ära läksin, siis tema ütles et ta tapab ennast ära. Siis ta helistas öösiti et nii, ta on nüüd kohalikus turbarabas, vaatetorni otsas ja hüppab sealt alla. Nii ma siis läksin sinna kohale, sest ma kartsin, et ta teebki nii. Aga praegu mõtlen, et ta on nii arg inimene, kui julgeb vägivaldne ainult minuga olla, siis ta poleks julgenud endale midagi teha.”

“2011.aasta detsembriks olid mu sõbrannad mulle mitmeid kordi öelnud, et temaga ei ole mõtet koos olla, sest nagu näha ta ei muutu. Mina aga ei suutnud ikka seda uskuda. Ja järgmine õhtu läksime me mingi tühise pisiasja pärast tülli. Ta hakkas järjekordselt tõmblema: võttis kõrist kinni, tõukas ühe toa seinast mind seljaga vastu teist seina. Mul oli selline hirm et nii, nüüd on kõik, ta ei lase ennem lahti kui ma lihtsalt ära suren. Sain öelda veel kuidagi et ma ei saa hingata, ja siis ta lasi lõpuks lahti, kuid viskas mu poolalasti ukse taha ja minu kisa peale kutsusid naabrid ka politsei. Politsei täitis seal pabereid ja küsis mis juhtus jne, küsis kas ma teen avalduse ka aga ma ei teinud, ei tahtnud tema elu ära rikkuda. Tol õhtul tahtsin jälle ära… Silver muidugi ei tahtnud mind lasta, ütles et ta armastab mind nii väga, ja ma ütlesin, et minu arusaamade järgi ei ole armastus selline.”

“Peale seda  hakkas ta mind terroriseerima. Ta pani täiskasvanute portaali mingi naise paljaid pilte, alla minu ees- ja perekonnanime, minu vanemate täispika aadressi, minu mõlemad telefoni numbrid, ja juurde kirjutas veel, et teen väikese raha eest “lisatööd”.  Mu telefonid olid piltlikult öeldes punased kõnedest ja sõnumitest, lõpuks mul ei jäänud muud üle kui need numbrid kinni panna, ja võtsin uue numbri, mida talle ei öelnud. Kui ta mu autot kuskil seismas nägi, võttis näiteks ilukilbid ära ja peitis lume alla, siis pani ükskord auto rehvide ette ja taha kruvid seisma, et kui ma sõitma hakkan, sõidan neist üle, aga ma nägin neid, võtsin ära, aga tagumiste rehvide taha ma ei vaadanud ja ma tagurdasin ja ühest kruvist sõidsin ikka üle. Ta sai ikka kuskilt teada mu telefoninumbri, siis hakkas sõnumeid saatma, helistama ja e-maile saatma, et ta tapab mu ära, poob ülesse ja nii. Ta oli mu arvutile nuhkvara peale pannud, logis minu Facebook’i näiteks sisse ja saatis minu alt mingeid imelikke ja haigeid kirju minu tuttavatele ja. kustutas mu sõbralistis olevaid meessoost isikuid ära. (Lõpuks sain aru et nuhkvara on peal, googeldasin väheke ja sain maha selle õnneks.)

Ja siis üks õhtu helistab mulle, et ta tulebki nüüd ja tapab mu ära, kuna minu eksisteerimine käib talle närvidele. Ma hakkasin väga kartma (kuna tal zen-i kõnekaart, sain plingist teda positsioneerida, ja nägin, et tulebki siia) Ütlesin isale, et ma ei tea mis nüüd saab, et ta ähvardas mind jne, isa kutsus politsei juba ja läks emaga koos autoga teeotsa ja blokeeris sissesõidu ära, et ta siia ei saaks tulla. Ta oli juua täis, ähvardas edasi seal, lõpuks nägi politseid tulemas ja pani metsa jooksu, kolm politseiautot oli ja aeti metsas taga teda aga ei saadud kätte. Ja see asi jäigi sinnapaika. Ma olin loll ja avaldust ka ei kirjutanud. Siis paar päeva hiljem saadab kirja mulle, et tema nii armastab mind ikka. Asi vaibus. Vahepeal me ei suhelnudki, ja kevade poole hakkasime ikka suhtlema, saime kokku ja rääkisime ja siis, üllatus üllatus, kolisin sinna jälle tagasi, arvasin et asi on muutunud. AGA EI MUUTUNUD! Olin ikka seal edasi, tahtsin oma lapsele vaid pere – ema ja isa. Kannatasin alandusi, solvanguid, kallaletulemisi edasi. Hommikuti ärkasin paljud kohad valusad, kuna sinikad olid nii suured ja valulikud. Ma tundsin ennast täieliku kõntsana.Tegin teiste ees head nägu, et meil kõik hästi ja nii, aga tegelikult oli asi jubedamast jubedam.”

“Ma sain alles nüüd mõned päevad tagasi aru, et enam ma ei armasta teda ja enam ei saa tema mind kuidagi takistada ära minemast! Teades, et ta mind petab, tegi mu otsuse lõplikult kindlaks. Loomulikult rahulikult ma sealt ära minna ei saanud: ta tiris mind juukseidpidi, tahtis arvuti mulle pähe lüüa (sain käed ette), tavaline käitumine siis tema jaoks… “

“See ei ole unistuste elu, kui peab elama nagu vanglas, kui ma ei tunne enam millestki rõõmu. See ei olnud inimväärne elu, mida keegi tahaks elada – mida keegi peaks elama. See mees  ei muutu! Meil on olnud mitmeid kokku-lah
ku kolimisi,  lootuses, et olukord muutub. Kõik naised, kellel on sama olukord või veel hullem – te peate aru saama, et kui inimene on korra Teile käe külge pannud, siis see ka kordub. Te peate võtma kokku kogu oma julguse ja ära minema, eriti veel kui kodus on lapsed, kes näevad ja kuulevad seda kõike. See mõjub väikesele lapsele  väga halvasti. Sellest võivad tulevikus tulla lapsele igasugused hädad. Te ei taha seda ju!? Jätke see elu – lahkuge igaveseks ning alustage uut, sellist kus lapsed ja teie ise ei pea enam kannatama. “

“Mul oli õnneks see võimalus, et mul on vanemad, kelle juures saan elada ja nemad võtavad mu avasüli vastu. Nad ei esita küsimusi, nad teavad milline ta on. Ma elan nüüd maal, ja siin on rahulik, vaikne, ilus loodus ümberringi…ja mis põhiline, mu lapsel on siin hea ja turvaline. Tean nüüd ka seda, et EI TOHI KARTA ABI KÜSIDA!! Tuleb rääkida sõpradele-tuttavatele, kui selline jube olukord kodus on. Kõige hullem on jääda oma olukorras üksi!”

Loe lisaks:
Mida teha, kui mees lööb? Kuidas väljuda vägivalla nõiaringist?

Kuhu pöörduda, kui ise oma murega enam hakkama ei saa?