“Minu kõige suurem soovitus on jääda alati iseendaks. Mind on kogu elu pilatud ja narritud. Koolis ja hiljem ka töö juures. Minu artiklite üle on naerdud ja mind on sõprade seas alandatud. Alles hiljaaegu ja viimaste aastate jooksul olen ma saanud mingi lugupidamise osaliseks. Ometi ei ole ma kunagi iseendale alla andnud või püüdnud olla keegi, kes ma tegelikult pole,” räägib Ohmygossip.ee´le Eesti “Populaarseim persoon 2012”  edetabelis II koha napsanud edukas, särtsakas ja armastatud blogija Katrin Lust-Buchanan (30).

Palju õnne Katrin! Tulite Eesti “Populaarseim persoon 2012” edetabelis teisele kohale. Olete kirjutanud arvukalt blogisid ning andnud Ohmygossip´ile toredaid eksklusiivseid intervjuusid, olete ostnud endale talumaja ning reisinud mööda ilma ringi. Kuidas meenutate möödunud aastat? Kas oli hea või väga hea aasta?
Kõigepealt ma tahan tänada lugejaid tänu kellele ma selle auväärse tiitli pälvisin. Ma ei ole ise end kunagi liialt populaarseks pidanud… seda enam, et ma olen inimene, kellel on vähe sõpru ja enamuse ajast veedan ma kodus ning minu elu keerleb suuresti minu kirjutamiste ümber tihti vaikuses ja isekeskis. Niiet kõigepealt pean ma ütlema, et see tiitel tuli meeletult armsa üllatusena ja ma olen südamest liigutatud, et inimesed minu mõtteid loevad ja neid minuga jagavad. Suur suur aitäh!

Helena-Reet, Sa küsisid eelmise aasta kohta, mille ma võin kokku võtta vaid ühe lausega. Aasta 2012 oli minu jaoks nagu sõit Ameerika mägedel. Üles ja alla. Kord paremini ja kõrgemale ning siis suure prahmakaga maadligi prantsatades. Ma elasin üle 30-aasta sünnipäeva, mida ma olin kogu elu oodanud ning millele järgnes ootamatu 30ndate kriis — meeletu paanika selle ees, et mul pole lapsi. Identiteedikriis. Ma langesin masendusse ja depressiooni ja võitlesin sellega kogu suve. Ometi pole halba ilma heata. Aastal 2012 kirjutasin raamatu “Minu Albaania”, mis tõusis novembris Rahva Raamatu loetavuse nimekirjas kohale number kaks. Ma olin selle raamatu üle nii uhke. Kuigi kaanele läks “Minu Albaania” peategelase nimi, kirjutasin ma seda kogu eelmise talve justkui oma elu esimest novelli. Otsisin detaile, dialooge — see raamat oli minu jaoks suur õppetund ning andis mulle oma eduga palju julgust uuteks töödeks. Jah, 2012 sai täide viidud ka mu elu unistus, osta kodumaale päris oma kodu. Setomaal on mul nüüd oma talu ja ükskõik kui paljud inimesed on püüdnud seda rõõmu minult ära võtta, teatades milline pärapõrgu see rajoon on jne. pole nad seda suutnud. Eestimaa on minu pilgu läbi nii ilus, et meil ei ole ühetgi pärapõrgut. Setomaa on fantastiline piirkond, kus kinnisvarahinnad pole veel taevasse kasvanud ja just seal asub nüüd minu süda.

2012 sain ma pakkumise kirjutada raamatut Evelin Ilvesest, mille kallal ma kuude kaupa juba tegelen. Niiet emotsionaalsete raskuste kõrval on see töises mõttes olnud minu jaoks üks edukamaid aastaid üldse.

Ka suhe abikaasaga kannatas minu depressiooni tõttu palju aga uskuge mind, mitte miski mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks. Suhetes ja abielus ei ole reegleid, mille järgi peab kõndima. Need reeglid loome me ise. Minu suhe muutub läbi raskuste tugevaks kui teras. Niiet kõik raske on möödunud aastal siiski lõppenud heaga.

Kuuldavasti veetsite aastalõpu taaskord reisides? Kus käisite, mida tegite? Kuidas aastavahetus möödus?
Ohjah. Pidin tööasjus seekord vana aasta õhtul sõitma Miamisse ja seda läbi Sao Paulo, Panama Citi ja Kariibimere saarte. Ma olen tavaliselt reisimisega harjunud, aga kui ma eile Buenos Airese lennujaama jõudsin, kannatasin ma paanikahoo all ja see muutus nii tugevaks, et ma tellisin käte värinal takso ja sõitsin koju tagasi. Jah, ma tean et raisku läksid tuhandete eurode eest ostetud piletid, aga paanikahoogusid mõistavad vist ainult need, kes nende all samuti kannatavad.

Mingi osa minust mõtles ka seda, et võibolla hoidis mind reisime eest ka minu kaitseingel. Vahel me hoiame ise oma katastroofid ära. Tänagi mõtlen, et võibbolla oleks minuga sel reisil midagi kohutavat juhtunud ja hea, et ma eluga koju tagasi jõudsin. Niiet sellised lood olid minu aastavahetuse reisiga. Jõudsin tagasi koju nuttes ja koduuksele koputades. Ma lihtsalt ei suutnud eile üksinda lennata. Magama läksin vara. Paar tundi enne südaööd.

Kas annate aastavahetusel endale lubadusi uueks aastaks? Kui jah, siis mida endale lubasite? Millised on teie soovid üldse tulevaks aastaks?
Uusi lubadusi teen ikka. Tahan olla parem igas asjas, mida ma ette võtan. Samuti tunnen ma, et kolmekümneselt tuleb vormis püsimise nimel endaga tööd teha.  Ma olen sukeldnud kogu hingega sportimisse. Mul on nii meeles supermodell Cindy Crawfordi antud kunagine intervjuu, kus ta rääkis sellest, kuidas kolmekümneselt tuleb teha vormis püsimise nimel kaks korda rohkem trenni kui kahekümneselt. Neljakümneselt suureneb koormus kolmekordseks. Ma loodan, et ma suudan selles tempos püsida. Minu üks suuremaid hirme on vananemine ja ma annan endast parima, et mu mõistus ja keha püsiksid nooruslikud.

Millised kolm sündmust möödunud aastast on teile kõige eredamalt meelde jäänud?
Oeh, minu jaoks on oluline tegelikult iga päev ja ka väikesed sündmused. Tänagi olin paanikas, et olen oma koera Tormi kaotanud ja kui ta lõpuks lillepõõsa alt üles leidsin, siis oli selline tunne, et see on mu suurim elutöö.

“Minu Albaania” ilmumine oli kindlasti üks olulisemaid ettevõtmisi aastal 2012. Eelmise aasta jaanuaris õppisin selgeks mäesuusatamise, mis oli minu jaoks ime. Ma ei uskunud, et ma õpin nii hilises eas veel suusatama. Eelmisel talvel põrutasin ma aga suusamäe tippude kõige raskematelt radadelt alla naudinguga. Minu hobusel nimega Tartu sündis puhtavereline varss, kelle ma nimetasin oma vanaema kodukoha järgi Unikülaks. Ma seljatasin depressiooni ja enesetapumõtted ning ajasin end uuesti jalgadele. Suursündmusi on raske rivistada, iga päev on minu elus suursündmus. Ka eilsest paanikahoost üle saamine on mingis mõttes suursündmus. Inimese elus on iga päev tegemisi, mida me peame seljatama, et kuhugi jõuda.

Pöördudes tagasi populaarseima persooni II koha võidu juurde eeldan, et olete paljudele eeskujuks ning heas mõttes imetlusobjektiks, sest esikümnesse pääsenud on kõik enam kui pool miljonit vaatamist oma lugudele/galeriidele kokku kogunud. Millised on teie väiksemad ja suuremad soovitused neile, kes salamisi samuti edust ja läbilöögist unistavad? Mis on need tegurid, mis teie meelest viivad inimese tippu, õigele rajale, isiklike suuremate ja väiksemate saavutusteni?
Minu kõige suurem soovitus on jääda alati iseendaks. Mind on kogu elu pilatud ja narritud. Koolis ja hiljem ka töö juures. Minu artiklite üle on naerdud ja mind on sõprade seas alandatud. Alles hiljaaegu ja viimaste aastate jooksul olen ma saanud mingi lugupidamise osaliseks. Ometi ei ole ma kunagi iseendale alla andnud või püüdnud olla keegi, kes ma tegelikult pole. Ma olen alati ajanud taga seda, mis mind elus kõige enam erutab. Kirjutamine, reisimine, sportimine, lõputu armastus loomade vastu.

Ma ei ole kunagi unustanud oma kalli isa sõnu, mille ta andis mulle edasi kui ma olin väike tüdruk. Kui inimene teeb seda, mida ta kõige enam armastab saadab teda alati edu. Olgu selleks raha või rõõmutunne. Neid samasid sõnu olen ma alati oma elus järginud. Hoidnud iseendaks jäämist ja oma unistustesse uskumist. Eduni on mul veel pikk teekond, aga iseennast olen ma õppinud armastama just läbi sel
lise mõtlemise.

Vaata ka:
Aastat kokku võttev intervjuu “Populaarseim persoon 2012” võitja Anna Levandi´ga
Anna Levandi Ohmygossip.ee’le: See aasta oli minu jaoks väga emotsionaalne, äärest ääreni

Ohmygossip Awards: “Populaarseim persoon 2012”