“Järgmisel aastal kavatsen suures plaanis edasi tegeleda kahe asjaga, mida ma enim naudin: reisimise ja kirjutamisega. Ma ei ole suurem asi pesa peal istuja tüüp, pigem tahan maailmas ringi vaadata, kogeda uusi muljeid, jälgida, kuidas erinevais paigus elatakse… Ja kui tekib uusi kogemusi, on ju ka, millest kirjutada. Juba Hispaania ise on suur ja tahab veel kõvasti avastamist,” räägib Helen Eelrand Ohmygossip.ee’le.

Helen Eelrand, mida põnevat te lõppevast aastast meenutaksite?
Maagilisel kuupäeval 12.12.12 trükist tulnud “Legend meeskonnast. Hispaania jalgpallikoondise edulugu” on üks naljakas raamat seetõttu, et selle taga on neli eesti naist: mina autorina, Aet Süvari toimetajana, Silvia Pärmann fototoimetajana ning Kärt Anvelt, kelle kirjutatud on hispaanlaste Eestis käiku puudutav peatükk.

Olen suur jalkafänn teismeliseeast saadik ja kui see kirg vahepeal veidi uinuvas olekus püsiski, siis Hispaaniasse kolides sai see minust uuesti võitu. Hullemgi veel: see nakatas ka mu perekonna, kellel jalgpallist varem sooja ega külma polnud.

Kuna Hispaania praeguse koondise näol on tegemist tõenäoliselt läbi aegade tugevaima meeskonnaga ning minul vedas, et saan nendega täpselt samal ajal siin elada, nende tegemistel silma peal hoida ja mõistan ka keelt, mida nad räägivad, siis oleks patt seda rõõmsat kokkusattumist lugejatega mitte jagada. Lisaks sellele, et tegu on suurepäraste mängijatega, on nad inimestena ääretult toredad. Jalgpalli puudutavat materjali on Hispaanias tohutult, ainuüksi pool ükskõik millisest igapäevasest ajalehest on vuti päralt, nii ma siis töötasin seda infouputust läbi, tõlkisin ja kirjutasin looks kokku. Ei pea kartma, et see liiga tehniline oleks, pigem on see koondiseks ja võitjateks kasvamise lugu.

Kus ja kuidas te oma jõulupühad ja aastavahetuse veedate?
Jõulud tulevad vist tavatult rahulikud: minu kolmest lapsest on kodus vaid üks. Vanim laps, poeg Jens (21) kolis sügisel tagasi Eestisse ning võttis kaasa ka hispaanlannast elukaaslase. Keskmine laps, tütar Bianka (17) sõidab pühadeks samuti Eestisse, vanavanemaid ja sõpru vaatama. Nii et pesamuna Agnetha Katrina (7) ongi ainsana minu ja abikaasaga kodus ning ootab muidugi kingitusi. See on minu jaoks natuke veider olukord, sest mul on lapsed olnud oma lapsepõlve lõpust saadik. Olen harjunud väga rahvarohke eluga, aga ega me seekordki koju konutama ei jää.

Ilmselt küpsetame kalkunilt ja hüppame päeval läbi mõnelt hispaanlaste rahvapeolt: jõulud on siin rõõmsad ja lärmakad pühad, millega tähistatakse Jeesuse sündi ja mille puhul lauldakse täiest kõrist, tantsitakse, mängitakse tamburiini ja süüakse traditsioonilisi maiustusi. Väga erinev sellest kõigest, mis toimub põhjamaal.

Aastavahetuseks pole ükski eestlane seni oma külaskäigust teatanud (varasematel aastatel on meil sel ajal alati mõni külaline olnud), ent ka siin on meil tekkimas oma mitmerahvuseline kogukond, kellega ehk midagi ühiselt ette võtta.

Plaanid järgmiseks aastaks?
Järgmisel aastal kavatsen suures plaanis edasi tegeleda kahe asjaga, mida ma enim naudin: reisimise ja kirjutamisega. Ma ei ole suurem asi pesa peal istuja tüüp, pigem tahan maailmas ringi vaadata, kogeda uusi muljeid, jälgida, kuidas erinevais paigus elatakse… Ja kui tekib uusi kogemusi, on ju ka, millest kirjutada. Juba Hispaania ise on suur ja tahab veel kõvasti avastamist.

Alustan ma ehk aga hoopis koduse Eesti külastamisest aasta alguse poole. Siis saab lisaks lähedaste ja sõprade nägemisele–kallistamisele ka pikemalt rääkida nii jalgpallist kui uuest raamatust.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Viimastel aastatel on iseäranis palju juttu olnud sellest, et aeg on kriitiline, ilm halb, valitsus vastik, naaber õel, sugulased tänamatud jne. Kui ümberringi selline suhtumine valdav on, ei taibata vast ka sellest ringist välja astuda ja küsida: mis on minu isiklik panus, et maailm oleks parem paik? Kas see piirdubki teiste kritiseerimisega või olen ma valmis endast üht–teist andma ilma midagi vastu nõudmata? Sest elu on tegelikult suuremeelne ja vastab isetutele tegudele heaga, ehkki see ei tohiks muidugi eesmärk omaette olla.

Ka minul ei ole alati kõik tingimata ainult hästi, emotsionaalse inimesena kipun hinge võtma asju, mis mõne teise ehk kõigest õlgu kehitama paneksid. Siis lähen jalutan, kuulan muusikat, kurvastan ja ahastan, kuni tuleb see mõte – et tegelikult ei saa keegi ega miski mind siiski takistada elu armastamast. Sellele järgneb naeratus juba iseenesest.

Ma soovin inimestele vähem punnimist, jonnimist ja võistlemist ning hoopis rohkem rõõmsat ja sõbralikku koos tegutsemist. Nii saab elu parema suunas pöörata.