“Näis – kui mu pensionäripõlv saabub, ehk jätan selle igas mõttes külma ja pimeda paiga siin maha oma kaklemisi kaklema ja elan oma jäänud aastad seal, kus mul on hea. Kus inimesed naeratavad üksteisele põhjuseta ja niisama – lihtsalt sellest, et neil on südamel kergus, mitte raskus,” räägib Harri Kingo Ohmygossip.ee’le.

Harri Kingo, mida põnevat lõppevast aastast meenutada sooviksite?
Aasta on olnud nagu aasta ikka. Mida enam neid mu elus on olnud, seda vähem on neis aastates seda erakordset, mis neid teistest aastatest eristab. Nii ka see aasta – mingit erakordset ühte sündmust on raske eristada. Hindangi oma elus üha enam stabiilsust, ettearvatavust, selgust, kindlust. Igasugused nn. uued väljakutsed ja põnevad ootamatused on heidutavad ja ma püüan kõike sellist vältida. See kõik on on ilmselt noortele inimestele. Vanemas ja küpsemas eas on see kõik üleliigne.

Mällu jääb sellest aastast ehk reisimine – käisin mitu korda lõunamaa sooja mere ääres. Suuremat turismi ma seal ei harrastanud, rohkem sellised puhkamise, äraolemise, endasse vaatamise reisid. Olemine selliselt ära ja kaugel võimaldab vaadata mitte vaid iseenda peale, aga näha sealt ka meie väikest Eestit ja meie elu siin madala taevaga kargel-külmal põhjamaal.

Sealt kaugelt on näha, kui tühiste asjadega me tegelikult siin tegeleme ja kui taipamatud ise oleme, et ei oska elada seda oma ainsat elu nii ilusas maailmas ilma lõputute kakluste ja ärapanemisteta. Me nagu unustame, et peale Eesti on veel terve suur maailm, mis elab oma elu ega tea meie Eestist ja meie permanentsest kodusõjast, kus kõik on kõigi vastu, üldse mitte midagi. Seal kaugel on hea sellest kõigest väljas olla. Nii reisile asudes ei muretsegi selle pärast, mida sinna kaasa võtta, vaid… mida siia maha jätta.

Minus selgines seal ära olles, et saab elada ka ilma Eestita, Eesti peale mõtlemata. Ja et see elu on nii märksa rahulikum ja harmoonilisem kui elu keset meie kodusõda. Seda vaikset lõunamaa elu kulgemist pealt vaadates ja selles olles tuli tõeline tahtmine sinna jäädagi. Pealegi – maailm on väike, internet ja muud kommunikatsioonivahendid on olemas ja pole enam nii oluline, kus punktis maakeral sa füüsiliselt asud. Miks mitte siis palmi all soojal rannal? Miks elada pimedas ja külmas, kui on terve maailm, kus mitte ainult looduse, vaid ka inimese soojus inimese suhtes on märksa suurem?

Näis – kui mu pensionäripõlv saabub, ehk jätan selle igas mõttes külma ja pimeda paiga siin maha oma kaklemisi kaklema ja elan oma jäänud aastad seal, kus mul on hea. Kus inimesed naeratavad üksteisele põhjuseta ja niisama – lihtsalt sellest, et neil on südamel kergus, mitte raskus.

Milline nägi välja 12. detsember õnnepalees, kui paljud noorpaarid te paari panite sel põneval kuupäeval?
See päev tehnilise töö poole pealt ei erinenud teistest millegagi. Kas on ümmargusemad numbrid või kandilisemad – minu töö sellest ei muutu. Kuid poetasin siiski oma kõnedesse abiellujatele ka selle ilusa kuupäeva äramärkimise – sel päeval ju juhuslikke paare abiellumas polnud, kõik olid selle päeva teadlikult valinud ja seda päeva oodanud. Miks siis mitte mõni lause selle kuupäeva kohta öelda? Seda enam, et iga sümbol, mis armastajaid üheks seob on neile hea.

Kui palju noorpaare olete sel aastal üldse paari pannud?
Raske on aastas läbi viidud tseremooniate arvu nimetada. Kuid mingi pisikese statistika olen siiski teinud ja arvan, et mu töötamise 12 aasta kestel on minu ees paare on olnud ca 15 000. Kui neile lisada ka mingi keskmine külaliste arv iga paari kohta, siis võiks pakkuda, et umbes 400 000 inimest on olnud mu saalis nende aastatega. See on Tallinna linna jagu rahvast.

Eks see annab tunda ka tänaval liikudes – alatasa tullakse juurde ja kas meenutatakse olnut või siis näidatakse uhkusega oma lapsi. Olen loobunud viisakast valest, et paari mäletan – ja sellest pole paari jaoks olnud ka vähimatki lugu, kui nii vabandan. Nad mõistavad.

Mul omakorda tuleb silmas pidada, et olen väga paljude inimeste ellu ja mällu jäänud nende elu ühel kõrghetkel ja isegi kui mina neid kõiki ei mäleta – nad kõik mäletavad mind. Seeläbi kannan veidi oma ametit endaga kaasas ja ega mul ilmselt ei õnnestu seda elu lõpuni maha panna.

Kus ja kuidas te veedate oma jõulupühad ja aastavahetuse?
Selle aja veedan kodus. Aastatega on see saanud üha armsamaks paigaks ja kuna töö tõttu olen väga palju inimeste keskel ning nendega väga vahetus suhtes, siis on eraldatus inimestest ja maailmast mu kõige parem aeg. Vabal päeval ei mängi mul ei raadio ega televiisor, mu ümber on täielik vaikus, ainus kell on päeva veeremine üle taeva ja ma tahan maailmast teada võimalikult vähem.

Eks ka teistpidi – maailmas on üha vähem, mis oleks uudne minu jaoks. Jõuluõhtu on aga tavaline ja… ka eriline – kaetud laud, küünlad, tagasivaade olnule, vaade tulevikku ja värin hääles, kui tuleb salmi öelda.

Millised on plaanid järgmiseks aastaks?
Järgmine aasta on mul teatavate isiklike valikute tegemise aasta elus. Mõndagi võib muutuda, aga ma hetkel ei tahaks midagi täpsustada ega ära nimetada – jätaksin selle vastuse just nii lühikeseks kui see siin praegu on. Räägiksin sellest siis kui muutused on toimunud ja läbi tehtud.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Südamel on paljut, polegi kerge teha valikut, mis oleks sellest olulisim. Ehk see: kõik meie elumängud on millegi saamise, saavutamise, võitmise ja omamise mängud. Kuid on üks mäng, mis on puhas äraandmine. Selle mängu nimi on armastus. Selle mängu ainus reegel on lihtne: võidab see, kes armastust rohkem annab. Veidi paradoksaalselt – kes enam annab, see ka enam saab. Tegelikult aga pole selles mängus kaotajaid, sest saavad kõik – nii andja kui ka see, kellele anti. Kui te olete ka maailma parim mängur kõikides neis maailma saamise mängudes – te võidate alles siis kui õpite ära andmise selgeks.