Armastatud laulja Ivo Linna on sündinud Saaremaal ja elab praegu Muhus. Ta tunnistab, et mälestusi on meeletult palju. “See on täiesti erinev kogemus, ma ei saa öelda, et see on halvem või parem, kui oleksin sündinud Tallinnas Viru tänavas, aga millegipärast ma arvan, et see on parem,” mõtiskleb Linna. Sellises kohas kasvades saab aimu loodusest, toit tuli oma aiast ja laudast. “Selliseid päevi, kui mindi poest tooma juustu või vorsti, neid oli harva,” räägib Linna ja arvab, et sellepärast polnud tol ajal ka mingeid allergiaid ega muud jama, rää gib Ivo Raul Vinnile Omasaare-le antud intervjuus.
“Küllap tänapäeva lastel on ka põnev elada, aga meil oli see hea asi, et meie lapsepõlv oli mänguline, meil oli seda ümbrust, salapära oli – jõgi, roostik, paadid, jaanituled. See oli kuidagi selline loomulik elu,” nendib mees kokkuvõtteks, et lapsepõlv oli tal just selline, nagu ühte huvitavat lapsepõlve ette kujutatakse.
Ükskord saab lapsepõlv aga otsa ja meelitama hakkavad suurlinna tuled. Nii ka Ivo Linnat. “Tartu polnud mingi linn, ma tahtsin ikka Tallinna. Suur, tuled põlevad, kihvt, mulle meeldis Tallinn väga,” räägib Tartusse ülikooli minnes Põduste selja taha jätnud Linna. “Kui saad sellest puberteedieast üle, siis ei paku see armas sumbunud Põduste kant enam nii palju kui lapsepõlves. Siis tahadki minna avastama – lavad ja naised ja pillimängud ja peod ja muu töö ja elu. See kutsub sind teatud aja,” arutleb Linna.
“Ja siis saad ühel ilusal hetkel aru, et see kõik on olnud suuremalt jaolt üks tühikargamine, ja tahadki tagasi tulla.” Linna arvab, et kui tal Muhu kodu ei oleks, siis ta täitsa võiks elada siin Põduste kandis kusagil. Kuressaare on tema arvates ikka üks ütlemata armas linn ja need inimesed, kes on siin kogu elu elanud, ei tohiks mingil juhul õnnetud olla. Pigem on nad pääsenud suure linna müdinast ja kärast.
“Mul on lapsepõlvesõber Mati, kes käib ainult Tallinnas laulupeol, ja pärast kolme päeva ütleb, et ta ei saa aru, kuidas mina seal üldse elada saan. Mul on palju klassiõdesid, -vendi, kes on elanud teatud aja mandril ja on siis Saaremaale tagasi tulnud. See on ka seletamatu asi – ma usun, et mõni kirjanduslike annetega inimene oskab rääkida, miks see veri siia saarele tagasi kisub. Aga kisub.”